Nr. 1/2005


Sõjatehnika
Lennukikandjad

Lennukikandjate näol on tegemist ülikallite ja -võimsate lahingüksustega, mida saab ühe-kahe nädalaga meritsi toimetada maakera mis tahes piirkonda.

Piltlikult öeldes on tegemist ujuva sõjalennuväljaga, teisalt ka ujuva väikelinnaga, sest lennukikandjal on korraga kuni 80 lennukit ja viis-kuus tuhat inimest. Ka viimaste aastakümnete relvakonfliktides on lennukikandjatel olnud oluline roll, alates 1982. aasta Falklandi sõjast ja lõpetades 2003. aasta Iraagi invasiooniga.


Juba lennunduse algaastatel hakati katsetama lennuki starti laeval asetsevalt platvormilt ja maandumist sellele. Päris lennukikandjaid hakati looma eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Teiseks maailmasõjaks olid enamikul sõdivatest riikidest need juba olemas. Pioneeri rollis olid siin jaapanlased. Neil oli sel ajal rivis juba mitu võimsat lennukikandjat koos eeskujulikult väljakoolitatud lenduritega. Üks tuntumaid jaapanlaste sõjalisi operatsioone Vaiksel ookeanil, Hawaiil Pearl Harboris asuva USA sõjaväebaasi ründamine, sai teoks just tänu Jaapani lennukikandjatele.

Rääkides tänapäeva uusimatest lennukikandjatest, ei saa mööda minna neid iseloomustavatest aukartustäratavatest arvudest. Järgnevalt toome neist mõned rohkem huvipakkuvad. Lennuväljana kasutatav laevatekk on umbes 330 meetrit pikk ja 80 meetrit lai, laeva kõrgus on aga võrreldav Tallinnas ehitatavate “pilvelõhkujatega”. Tekil on tavaliselt neli stardirada ja üks maandumisrada, kust saab iga 25 sekundi jooksul teele saata või maandada ühe lennuki. Lennukikandja pardal on 70–80 lennukit, enamuses hävitajad. Kuid on ka pommitajaid, toetuslennukeid ja päästehelikoptereid. Lennukite enamus paikneb lennutekist allpool oleval angaaritekil, kust neid saab vajadusel kiiresti elevaatoriga lennutekile tõsta.

Niisugune tohutu alus on varustatud 12 miljoni liitri kütusega, toiduvaru on aga garanteeritud 6000 inimesele 70 päevaks. Ööpäevas toodetakse seal üle miljoni liitri magedat joogivett. Lendureid ja lennukeid teenindavad ligi 2500 inimest, muud personali on umbes 3000. Tegemist on nagu väikse linnaga, kus on olemas kõik vajalik eluks ja normaalseks tööks pikema aja jooksul.

Lennukikandja jõuallikaks on kaks tuumareaktorit, mis tagavad nii vajaliku elektrienergia kui ka laeva liikumise kiiruse. Viimane võib ületada isegi 60 kilomeetrit tunnis. Seejuures suudab niisugune koloss läbida vajaduse korral ööpäevas poolteist tuhat kilomeetrit.

Kõige olulisemaks ja ka kõige ohtlikumaks kohaks lennukikandjal on lennutekk, millelt stardivad ja kuhu maanduvad lennukid. Kuna stardirada pole küllalt pikk, kasutatakse startimisel erilisi, rataste külge kinnitatavaid katapulte, mis annavad kahe sekundiga lennukile vajaliku stardikiiruse – ligi 260 kilomeetrit tunnis. Kõige keerulisem on aga lennuki maandamine 150 meetri pikkusel maandumisrajal. Selleks on rajal neli pidurdustrossi, millest ühe külge peab lendur suutma haakida lennuki sabas oleva konksu. Trossiga seotud hüdrauliline seade tagab õige pidurdumise. Pidurdustrossi tabamine nõuab lendurilt suurt meisterlikkust, sest maanduma peab sobiva nurga all ja piisavalt suure kiirusega. Maandumise ebaõnnestumisel tuleb uuesti õhku tõusta ja katset korrata.

Lennukikandja on küll võimas, kuid üksi liikudes suhteliselt kaitsetu. Peale lennukitele vajaliku laskemoona – pommide, rakettide ja nende lõhkepeade – on lennukikandja enda relvastus suhteliselt tagasihoidlik. Seetõttu ei liigu ta kunagi üksi, vaid moodustab koos oma saatelaevadega praktiliselt hävitamatu lahingrühma. Tavaliselt saadab lennukikandjat kuni kümme erinevat tüüpi sõja- ja allveelaeva, mille peamiseks ülesandeks ongi lennukikandja kaitsmine võimaliku rünnaku eest õhust, vee pealt või vee alt.

Kõige rohkem lennukikandjaid on praegu USA-l, kokku terve tosin. Neist pooled on pidevalt maailma mitmesugustes paikades lahinguvalmis. Huvitav on see, et Venemaal arvestatavaid lennukikandjaid pole. Meie idanaaber on oma sõjalise panuse teinud tuumaallveelaevadele, mis kurseerivad maailma ookeanides, kandes tuumalõhkepeadega ballistilisi rakette.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.



Rein-Karl Loide