Nr. 1/2005


Artiklid
Revolutsioon, mis äratas eestlased

100 aastat 1905. aasta revolutsioonist

Me seisame kahe riigi väraval:

see üks on pimedus ja teine valgus.

Me noored, ootame pilgul säraval:

nüüd see ligineb: l õ p p ja a l g u s!
Viimaks ometi!


Gustav Suits. Lõpp ja algus. 1905.

Mis on revolutsioon ja kes on revolutsionäär? Sellele polegi nii lihtne vastata. Sageli on üllaste vabadusvõitlejate ja revolutsionääridena esinenud kõige tavalisemad riigipöörajad, püüdes niiviisi legitimeerida oma võimuhaaramist. Väljamõeldud revolutsioon muudab üksnes asjade nimetusi, mitte süsteemi ennast. Tõeline revolutsioon on ikka toonud järske muutusi ja suuri vapustusi, kõigutanud ühiskonna alustugesid ning päästnud võimule uue eliidi, kes kehtestab uue korra, mis oluliselt erineb vanast. 20. sajandi alguse Vene revolutsioonid kuuluvad kindlasti viimaste hulka. Need polnud siiski mitte üksnes hilinenud kodanlikud revolutsioonid, vaid ka neljanda seisuse – tööliste – ja sotsialismile orienteeritud jõudude katsed ennast maksma panna. Kuidas vabameelsed ideed ja sotsialistlikud utoopiad kokku sobivad, on muidugi iseküsimus.

Samas on ilmne, et sadu aastaid varem toimunud Lääne-Euroopa revolutsioonide klassikaliste mudelite alla Vene revolutsioonid niisama lihtsalt ei mahu. Nii paradoksaalne kui see ka pole, tuleneb Vene revolutsioonide eripära nii kapitalismi kiirest kui ühtaegu selle puudulikust arengust Venemaal, keerukate ja mitmekihiliste sotsiaalsete ning rahvuslike vastuolude põimumisest. Nende sügavama olemuse üle vaidlevad ajaloolased ja sotsiaalteadlased tänaseni. Ühest vastust pole antud ka küsimusele, kas need vägivaldsed pöörded lõhkusid järjepidevuse või hoopis püüdsid säilitada hiidriigi eluvõimet ja päästa seda kokkuvarisemisest. 1905. aasta revolutsiooni on peetud lüüasaanud revolutsiooni tüüpiliseks näiteks, õigem oleks selles näha siiski lõpuleviimata revolutsiooni.

Kuidas me Venemaa uusimat ajalugu ja 1905. aasta sündmusi ka ei tõlgendaks, pole kahtlust, et see aasta oli pöördepunktiks ka Eesti ja eestlaste ajaloos. Eesti rahvas ärkas poliitiliselt ja astus aktiivse jõuna avaliku võitluse areenile. Sotsiaalne ja rahvuslik liikumine haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu ulatuse. Esmakordselt toimusid Eestis poliitilised (üld)streigid, grandioossed meeleavaldused ja rahvakoosolekud, relvavõitlus valitsuse vastu. Esmakordselt tõusid Eesti ühiskonna elus selgelt esiplaanile poliitilise võimu ja riiklusega seotud teemad, esmakordselt nõudsid eestlased poliitilise enesemääramise õigust ja autonoomiat. Eestlaste vaatepunktist oli revolutsioon poliitiline, rahvuslik ja agraarne. See oli suunatud nii isevalitsuse kui ka baltisaksa ülemkihtide domineerimise vastu. 1905. aasta virgutas poliitilise ja kultuurilise pluralismi õitselepuhkemist, rahvusliku identsuse uute vormide otsinguid, inimeste sotsiaalse mentaliteedi muutumist, sünnitas usku sotsiaalsetesse utoopiatesse ja paremasse tulevikku.


Vabadusepäevad

Revolutsioon edenes lainetena tõusujoones, saavutades haripunkti 1905. aasta sügisel, kui riiki haaras poliitiline üldstreik. Levinumad loosungid olid “Maha isevalitsus!”, “Elagu vabadus!”, “Elagu vabariik!”. Vabadusliikumise survel andis Nikolai II 17. oktoobril manifesti “Riigikorra täiustamisest” – selle koostas ministrite komitee esimees Sergei Witte –, milles lubas rahvale kodanikuõigusi ja -vabadusi ning seadusandliku Riigiduuma kokkukutsumist. Sellega algasid kaheksa nädalat kestnud vabadusepäevad. Esmakordselt Venemaa ajaloos võideti kätte, tõsi küll, lühikeseks ajaks, sõna- ja trükivabadus, ühingute ja koosolekute vabadus. Poliitvangid said amnestia, laiendati valimisõigust Riigiduumasse, loodi esimesed ametiühingud, taastati Soome autonoomia.

1905. aasta oktoobris-novembris loodi Venemaal ja Eestis esimesed legaalsed erakonnad. Mõõdukad liberaalid eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (häälekandja Postimees), mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse “ainult õiguse ja seaduse abinõudega”. Sotsiaaldemokraadid-föderalistid asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (häälekandja Uudised). Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid hakkasid tegutsema avalikult. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti parteid ja liikumised valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust, kõik apelleerisid rahvale. Vene riigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse nõudmisega tuli 1905. aasta kevadel esimesena välja sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek.

Novembris kutsusid Tartu eesti seltsid kokku ülemaalise rahvaesindajate koosoleku, mida on nimetatud ka kongressiks. Koosolek, millest võttis osa 800 saadikut, algas 27. novembril Tartus, ja lõhenes kohe kaheks eraldi koosolekuks. Ülikooli aulas peetud koosolek – nn aulakoosolek – võttis 29. novembril vastu käredad otsused. Rahvast kutsuti üles “vägivallavalitsuse vastu kõikide abinõudega võitlema” ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi, maaküsimus tuli lahendada sotsiaaldemokraatia õpetuse põhjal. Maa ja tootmisvahendid pidid saama “terve seltskonna ühiseks omanduseks”. “Bürgermusse” seltsi saalis Jaan Tõnissoni juhatusel peetud koosoleku otsustes olid ülekaalus Eduerakonna suhteliselt mõõdukad ideed. Nõuti põhiseaduslikku korda ja autonoomiat, valitsust ähvardati passiivse vastupanuga. Mõõdukad püüdsid vägivalla eskaleerimist takistada, mistõttu teravnes nende vahekord pahempoolsetega. “Mitte vägivald, mitte meeletu mäss sõjariistus ei tõota meie maale ja rahvale paremat tulevikku – üksi rahva jõu tõsine kasvatamine ja võitlemine kultuura abinõudega suudab Eesti väikerahvale avaramaid õigusi ja laialisemat iseseisvust tuua,” kirjutas Postimees.

Vabadusepäevadel kogunesid sajad ja tuhanded inimesed üle Eesti nii linnas kui maal rahvakoosolekutele, kus kõnelesid sotsialistid ja radikaalsed agitaatorid, kes inimesi tsaarivõimu ja mõisnike vastu üles kihutasid, langetati käredaid otsuseid ning loodi uusi võimuorganeid – komiteesid ja “vabariike”. Keisri pildid ja riigikullid tallati jalge alla. Kättemaksuks “700 aastase orjapõlve eest” põletasid ja rüüstasid (linna)tööliste ja talupoegade salgad detsembrikuus massiliselt balti aadlile kuuluvaid mõisaid.


Isevalitsuselt duumamonarhiale

1905. aasta 17. oktoobri manifesti konstitutsioonilised ideed sätestati 23. aprillil 1906 kinnitatud põhiseaduses. Põhiseadusega deklareeriti mitmeid kodanike üldtunnustatud põhiõigusi ja -vabadusi: eluruumi ja omandi puutumatus, sõna-, trüki-, koosolekute, ühingute, usu-, elukoha ja elukutse valiku vabadus. Hulk kitsendavaid piiranguid vähendas põhiseaduslike garantiide tähtsust. Valitsejal oli endiselt seadusandlik võim, ent ta jagas seda parlamendiga – Riigiduuma ja Riiginõukoguga. Ta nimetas ametisse ja vabastas valitsuse, kes oli vastutav monarhi, mitte parlamendi ees, kutsus kokku ja saatis ennetähtaegselt laiali parlamendi, juhtis välispoliitikat, armeed ja laevastikku. Riigiduuma istungjärkude vaheajal võis keiser välja anda erakorralisi seadusi, mis vajasid seejärel seadusandlike kodade kinnitust. Põhiseadust võis muuta vaid keisri algatusel.

Monarhi ulatuslike prerogatiivide kõrval oli põhiseaduses ka tema võimu kitsendavaid sätteid. Paragrahv 86 kõlas: “Ükski seadus ei või ilmuda ilma Riiginõukogu ja Riigiduuma heakskiiduta ja jõustuda ilma Valitseja Keisri kinnituseta.” Riigiduuma tähtis eesõigus oli riigieelarve arutamine ja kinnitamine. Riigikorra reformiga reorganiseeriti riiginõukogu seadusandlikuks ülemkojaks, mille koosseisust pool valiti ja poole nimetas keiser. Seaduste vastuvõtmiseks oli vajalik mõlema koja heakskiit. Valimised Riigiduumasse polnud üldised, ühetaolised ega otsesed, ent esinduse said kõik elanike kihid, sealhulgas alamrahvas (töölised ja talupojad) ning vähemusrahvused. Parlamenti pääsesid isegi illegaalsete revolutsiooniliste parteide esindajad (sõltumatute kandidaatidena). See oli Venemaa uusima ajaloo murdepunkt, suur samm edasi õigusriigi, liberaalse demokraatia ja kodanikuühiskonna suunas. Tähtsuselt on isevalitsuselt duumamonarhiale üleminek võrreldav talurahva vabastamisega pärisorjusest 1861. aastal.

Arvestades oma aja reaalseid tingimusi ja võimalusi, pakkus valitsus maksimumi poliitilisi reforme. Konstitutsiooniline kord Venemaal seati sisse ülalt, see ei tuginenud kodanikuühiskonnale. Vaevalt oli valdavalt kirjaoskamatu Vene rahvas sel ajal üldse valmis vastu võtma Lääne tüüpi demokraatiat. Nii 1905. kui 1917. aasta areng näitas, et enamik Venemaa kodanikke ei pooldanud mitte läänelikke väärtuste kandjaid, vaid sotsiaalsete utoopiate ja võrdsuse müüdi jutlustajaid. Võib arvata, et üldised vabad valimised võinuksid juba 1905. aastal viia seesmiselt niigi ebakindla hiigelriigi niisuguste sotsiaalsete vapustuste ja katastroofideni, mis tabasid seda hiljem – 1917. aastast alates.


Konstitutsioonilise evolutsiooni ebaõnnestumine

Pärast revolutsiooni sai parlament riigi poliitilise elu peamiseks tuiksooneks. Seal toimuv oli avalikkuse pideva tähelepanu keskpunktis. Eestist valiti sinna ühtekokku 20 saadikut, sh 13 eestlast; neist tuntuim oli Jaan Tõnisson. I ja II duumas (1906–1907) ei saanud baltisakslased üldse esindust. III ja IV duumas (1907–1917) said nad kolm kohta eestlaste kahe koha vastu. Impeeriumi parlamendile asetatud suured lootused aga ei õigustanud end. Enamik eesti-läti saadikute esitatud seaduseelnõusid jäid duumas seisma Vene parteide ükskõiksuse, ülevenemaaliste küsimuste domineerimise ja balti aadli aktiivse vastutegutsemise tõttu. Valitsusele esitatud arupärimised karistussalkade terrori üle Eestis ja Lätis jäid praktiliste tagajärgedeta. Ent kuigi Vene Riigiduuma ei suutnud lahendada Baltimaade teravaid probleeme, andis see siiski võimaluse teadvustada neid suurriigi avalikkusele ja maailmale. Riigiduuma tööst avaldasid Eesti ajalehed regulaarselt üksikasjalisi ülevaateid. See kõik aitas juba tsaariajal kujundada niisugust poliitilist kultuuri, mis hiljem kergendas üleminekut omariiklusele.

Üks paljusid huvitav Vene ajaloo küsimus on olnud see, miks konstitutsiooniline evolutsioon Venemaal ikkagi kokkuvõttes ebaõnnestus ja Vene demokraatia eluiga nii üürikeseks osutus? Vähemalt osaliselt võib seda seletada kodanikuühiskonna traditsioonide puudumisega, mis paiskas Venemaa 1917. aastal tagasi demokraatia teelt ja võimaldas enamlastel kehtestada oma diktatuuri. Liberaalne intelligents oli rahvast kaugel ja ühiskonna eliit ülemäära lõhenenud, mistõttu põhiküsimustes puudus poliitilistel jõududel konsensus kriisi ületamiseks. Liberaalid pidasid rahvaesinduse võimupiire ebapiisavaks, radikaalid ja sotsialistid taotlesid absoluutset rahvavõimu ja vabariiki. Uue revolutsiooni võimalus jäi püsima, mis Esimese maailmasõja tekitatud kaoses avaski tee anarhiale, võimuvaakumile ja enamlikule eksperimendile, mis paljuski määras kogu 20. sajandi näo. Sõdade ja revolutsioonide omavaheline seotus on Venemaal selgelt näha nii 1905. kui 1917. aastal.


Noor-Eesti

1905. aastal astus avalikkuse ette Tartu õpilasringidest välja kasvanud Noor-Eesti – kultuuriuuenduslik rühmitus, mis avaldas värskendavat mõju kogu ühiskondlikule mõttele. Ilmus Noor-Eesti esimene album, kus liikumise vaimne juht Gustav Suits kutsus eestlasi üles saama eurooplasteks, jäädes seejuures eestlasteks. See tähendas euroopaliku eesti (kõrg)kultuuri loomist ilma saksa ja vene vahenduseta, siirdumist kunstiloomingus rahvuslikult universaalsele. Noor-Eesti poliitilise näo kujundasid radikaalid, kes andsid kogu liikumisele pahempoolse ja mässulise ilme. Gustav Suits kriipsutas alla kultuuriaate iseseisvat väärtust ja isiksuse printsiibi prioriteetsust ühiskondlike teooriate ees. Seejuures kinnitas ta, et poliitiline ja sotsiaalne uuestisünd pole võimalik ilma kultuurilise uuestisünnita. Sotsiaalne revolutsioon ja vaimne revolutsioon käivad käsikäes, üks annab teisele hoogu. Kuna ühiskondlik radikalism Euroopas põhines sotsialismil selle erinevates vormides, siis sümpatiseeris ka Noor-Eesti vasaktiib sotsialismi. Nad arvasid, et kultuurmaailm liigub sotsialismi suunas ja vaimne euroopastumine aitab Eestiski kaasa sellesuunalisele arengule. Sotsialismist võtsid nooreestlased seda neile meelepärast, mis liberalismis puudus, eelkõige sotsiaalseid utoopiaid. Ülistades töölisklassi, oli neile aga vastuvõetamatu ühe klassi ülemvõimu (diktatuuri) idee. Ideaaliks oli pigem mõistuse ja töö vaba liit.

1906. aastal lubati Baltimaades avada emakeelse õpetusega eesti-, läti- ja saksakeelseid erakoole ning õpetada algkoolis kahel esimesel õppeaastal emakeeles. See andis tugeva impulsi hariduse ja kultuuri arengule. Esimesena avati 1906. aasta sügisel Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekool. Iseseisvuse ajaks töötas Eestis kümneid haridusseltside koole, kus alg- ja keskharidust anti emakeeles. Kuigi reaktsiooni ajal tühistas valitsus osa järeleandmisi, ei saanud ka tema kella tagasi pöörata.


Rahvusvaheline üldsus ja Balti küsimus

Lääne-Euroopas tunti Baltikumi kui Vene riigi ääremaad, mis tunduvalt erineb Sise-Venemaast ja kus ammust ajast valitseb saksa kultuur. Balti küsimus kui vana rahvusvaheliste suhete probleem oli seal muidugi tuntud, ent seda käsitleti traditsiooniliselt Vene-Saksa vahekordade kontekstis, jättes kõrvale põlisrahvad, keda peeti vähe tsiviliseeritud talupojarahvasteks. Eestlastele ja lätlastele pöörati tähelepanu üksnes etnograafilistes kirjeldustes. 1905. aasta sündmustega suhtumine muutus, kuna revolutsioon Venemaal oli rahvusvahelise huvi keskpunktis ja Baltikum oli siin esirinnas. Lääne suuremate meediaväljaannete tähelepanu pälvisid massilised rahutused Balti provintsides, relvastatud võitlus, mõisate põletamine ja sellele järgnenud karistussalkade terror. Lääne-Euroopas hakati teadvustama lätlaste ja eestlaste olemasolu ning nende probleeme, vahekordi saksa ülemkihi ja Vene valitsusega.

Samal ajal tuli ilmsiks veel üks Balti küsimuse mõõde. Nimelt tegi Vene kolossi ebastabiilne siseolukord kujuneva Antanti riikidele tõsist muret. Esmajoones Prantsusmaal kardeti, et Venemaal võtab maad anarhia ja riik laguneb, mis viiks liitlase nõrgenemiseni ja tooks kaasa jõudude vahekorra (tasakaalu) muutumise Saksamaa ja tolle liitlaste kasuks. Panus tehti peaminister Sergei Wittele, kellelt oodati riigielu uuendamist ja valitsuse autoriteedi tõstmist. Niisugusest üldisest vaatepunktist lähtuvalt hinnati ka rahvusküsimust. Erinevalt valitsusest suhtusid Prantsuse sotsialistid (näiteks Jean Juarés) suure sümpaatiaga Venemaa vähemusrahvuste vabaduspüüetesse ja leidsid, et uuendatud Vene riik võiks olla mitte unitaarne, vaid föderalistlik.

8. detsembril 1905 kirjutas Prantsuse ataðee Moulin Baltimaade olukorra kohta spetsiaalse ülevaate “Olukord Balti provintsides sõjalisest vaatepunktist”. Selles analüüsis ta situatsiooni võimalikku arengut Vene-Saksa suhete taustal ning Venemaa ja Prantsusmaa strateegilistest ühishuvidest lähtudes. Prantsusmaa on äärmiselt huvitatud status quo säilitamisest ja rahu jaluleseadmisest Balti provintsides, “mis on pikka aega olnud pangermanistlike unistuste objektiks”. Kohalike talupoegade vastuolud baltisaksa mõisnikega on tulnud küll kasuks Vene administratsioonile, ent samas ähvardab sakslaste privileegide säilitamine esile kutsuda uusi rahutusi, mis omakorda õhutavad pangermanistide intriige. Ülestõus mereäärsetes provintsides võib takistada pealinna kaitsmiseks vajalike vägede kohaletoomist. Kohalik autonoomia aga võib paralüseerida kommunikatsioonid, mis on kasuks vaenlasele, kes Balti provintside kaudu ähvardab tungida impeeriumi pealinna ja lõigata läbi tähtsad ühendusteed, arvas Moulin.

Briti välisministeeriumi dokumentidest nähtub, et Inglise diplomaadid olid esmajoones huvitatud olukorrast Poolas ja Soomes, nende suhetest Vene valitsusega. Ka juudiküsimus Venemaal pälvis suurt tähelepanu. Kõige rohkem esineb Baltikumi teema neis Briti dokumentides, mis on dateeritud aastatega 1905–1906. Peamiseks teabe allikaks Baltikumis oli Riias resideeriv konsul Arthur Slater Woodhouse, kes taunis vägivalda ja revolutsiooni, ent nentis ühtlasi vastuolusid lätlaste ja sakslaste vahel. Konsuli sõnul olnud 80 protsenti Läti revolutsionääridest ja anarhistidest juudid, kes olnud ka terroriaktide ja tapmiste peakorraldajad.

Saatkonnanõunik Peterburis Cecil Spring-Rice juhtis Foreign Office'i tähelepanu lätlaste ja sakslaste vastuoludele ning karistussalkade eksekutsioonidele. 1907. aastal kirjutas Briti suursaadik Arthur Nicolson välisminister Edward Greyle, et Balti autonoomia küsimus on samasugune probleem, nagu see on Poolas ja Kaukaasias. Tõenäoliselt pidas Briti diplomaat Baltikumi ajaloolise eripära kõrval silmas lätlaste ja eestlaste autonoomiataotlusi. Pärast Vene-Briti liidulepingu sõlmimist 1907. aastal omandasid Venemaa sisejulgeoleku küsimused ja Saksa-Vene vahekord Suurbritannia jaoks senisest suurema tähtsuse. 1907. aasta mais koostas konsul Woodhouse põhjaliku ülevaate sakslaste paiknemisest Venemaal. Ta kinnitas, et läti talupoegade ülestõus näitab nende tänamatust, kuna saksa administratsiooni all on nad saavutanud sellise heaolu, mida pole talupoegadel ühelgi teisel maal. Samas mõistis ta hukka saksa kolonistide Venemaalt Baltimaadele ümberasustamise. Saksa mõju võimalik suurenemine Balti regioonis suurriikide otsustava heitluse eel polnud Inglismaale vastuvõetav.




Revolutsiooni kroonika


1905

9. jaanuar – demokraatliku revolutsiooni algus, Verine pühapäev Peterburis: ametlikel andmetel saab Paleeväljakul surma 96 ja haavata 333 inimest, mitteametlikel andmetel palju kordi enam.

10. jaanuar – VSDTP Tartu komitee lendleht toob ära üleskutse kukutada isevalitsus ja kehtestada vabariik. Seda laadi sisuga lendlehti trükitakse salatrükikodades ja levitatakse edaspidi suurel hulgal üle kogu Eesti.

12.–25. jaanuar – tööliste üldstreik Tallinnas, esitatakse peamiselt majanduslikke nõudmisi, püütakse ka vabastada vange; äärelinna pordumajad ja kõrtsid saavad lõhkumisest kannatada.

14. jaanuar – revolutsiooni esimesed vereohvrid: kokkupõrkes politseiga Tallinna sadamas saab surma üks ja haavata neli töölist.

jaanuar–märts – mõisatööliste streigid ja rahutused 120 mõisas.

6. veebruar – Tartu ülikooli üliõpilaste koosolek otsustab valitsusevastase võitluse vahendina õppetöö 1. septembrini katkestada. Tartus on üliõpilased rahutuste eestvedajad, eriti aktiivsed on vene tudengid.

7.–13. veebruar – majanduslike nõudmistega üldstreik Tartus; vabrikandid teevad järeleandmisi.

18. veebruar – Nikolai II manifest lubab riigikorda täiustada ja rahval selleks ettepanekuid teha.

12.–27. aprill – VSDTP III kongress Londonis, kus enamlased võtavad kursi relvastatud ülestõusu ettevalmistamisele.

17. aprill – tsaari manifest ususallivuse kohta lubab siirduda õigeusust luterlusse; seda võimalust kasutavad tuhanded eestlased, kes varem olid vahetanud usku vastupidises suunas.

1. mai – esimesed suured poliitilised meeleavaldused Eestis.

mai – rüütelkonnad peavad võimalikuks eestlaste ja lätlaste osalemist kubermangu maaomavalitsuses, ent baltisakslaste juhtiva osa säilitamisega.

24. juuni – rahvakoosolek Nõmmel kuni 10 000 osavõtjaga, kõnelevad maskides oraatorid Peterburist. Suvel kasutavad agitaatorid rahvakogunemisi vabas looduses.

6. august – tsaari manifest lubab asutada nõuandva rahvaesinduse.

23. august – Portsmouthi rahu lõpetab 1904. aasta jaanuaris alanud Vene-Jaapani sõja, milles Venemaa on rängalt lüüa saanud.

27. august – ülikoolide autonoomia taastamine.

29. september – esimene suur rahvakoosolek ülikooli aulas, edaspidi toimuvad seal pidevalt koosolekud.

14. oktoober – Eesti töölised ja üliõpilased ühinevad ülevenemaalise poliitilise üldstreigiga.

16. oktoober – sõjavägi tulistab Tallinnas Uuel turul rahva meeleavaldust; 94 inimest saab surma ja umbes 200 haavata.

17. oktoober – isevalitsuse suurim järeleandmine: ilmub tsaari manifest, mis lubab kodanikuõigusi ja -vabadusi ning laiendab rahvaesinduse (nüüd seadusandluse õigusega) valimisõigust.

22. november – sõjaseisukorra kehtestamine Liivimaa kubermangus.

24. november – Liivimaa aadlikonvent pöördub siseministri poole ettepanekuga luua mõisnike, linnade ja valdade esindajatest ajutine maanõukogu “maa päästmiseks täielikust laostumisest”, ülekaal selles on baltisakslastel.

26. november – ministrite nõukogu tunnistab Balti provintsid “avaliku ülestõusu piirkonnaks, kus on vaja rakendada erakorralisi abinõusid”. Tartus asutatakse esimene legaalne eesti partei – Eesti Rahvameelne Eduerakond.

27. november – peaminister Sergei Witte kiri Nikolai II-le valitsuse ettepanekuga moodustada Baltimaades kindralkubermang.

27.–29. november – ülemaaline rahvaesindajate koosolek Tartus, kus radikaalid nõuavad revolutsioonilist omavalitsust, mõõdukad konstitutsiooni.

28. november tsaari ukaasiga asutatakse Balti provintsides kindralkubermang “korra kiiremaks jaluleseadmiseks”, tsiviilvõim allutatakse sõjaväevõimule, kehtestatakse piiramatu sõjalis-poliitiline terror.

1. detsember – uus Riigiduuma valimisseadus, mis laiendab valimisõigust alamrahvale ja vähemusrahvustele.

4. detsember – tsaar määrab Baltimaade ajutiseks kindralkuberneriks kindralleitnant Vassili Sollogubi.

7. detsember – Saaremaa valdade esindajate koosolek Kuressaares nõuab asutava kogu kokkukutsumist üldise valimisõiguse alusel, et see otsustaks riigikorra küsimuse.

10. detsember – sõjaseisukorra kehtestamine Tallinnas ja Harjumaal.

11. detsember – valdade saadikute ja tööliste koosolek “Volta” tehase keldris, kus mõned oraatorid kutsuvad üles “rääkima läti keelt”, s.o põletama mõisaid.

12. detsember – kindralkuberner Sollogub ähvardab avalikus teadaandes terved eesti vallad põhjakubermangudesse välja saata ja tuua nende asemele sisekubermangudest uued elanikud, s.o venelased.

12.– 20. detsember – linna- ja maameestest koosnevad salgad põletavad ja rüüstavad Eestis täielikult või osaliselt 160 baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisat (20 protsenti eramõisate üldarvust) ja 40 viinavabrikut. Mõisnike kahjud ulatuvad ametliku hindamise järgi 3,2 miljoni rublani, hävib suure ajaloolise ja kultuurilise väärtusega esemeid. Kuigi põletajate seas on sotsiaaldemokraate, ei kiida ükski eesti erakond neid äärmuslikke aktsioone avalikult heaks.

16. detsember – Tallinnas hakkab ilmuma Päevaleht.

20. detsember – karistussalkade tegevuse algus Eestis. Veretööde poolest saavad eriti kuulsaks kindral Vladimir Bezobrazov, kelle lendsalk märatseb Põhja-Eestis, ja rittmeister Karl von Sivers, kes korraldab Viljandis massimõrva – maha lastakse 53 inimest, sh alaealisi. Kokku tapavad sõjavägi, politsei ja karistussalgad ilma kohtu ja juurdluseta 1905.–1906. aastal Eestis u 400 inimest, sõjakohtud mõistavad surma veel ligi 200, sadu pannakse vangi, saavad ihunuhtlust (kuni 500 hoopi), saadetakse asumisele ja sunnitööle Siberisse. Mitmesugustes sõja- ja tsiviilkohtutes peetakse aastail 1906–1911 Eesti elanike üle enam kui sada kohtuprotsessi, kus kohtualuseid on üle 800. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele ametlikel ning tunduvalt vähendatud andmeil üle poole (625 inimest 1102-st). Suur osa eesti avaliku elu tegelastest päästab end põgenemisega välismaale.

22. detsember – siseminister Pjotr Durnovo kannab tsaarile ette, et “Eesti mässu eesotsas on vandeadvokaadi abi Jaan Teemant, kes kavandanud Eesti Vabariigi väljakuulutamise”.

24. detsember – sõjaseisukorra kehtestamine kogu Eestimaa kubermangus. Sõjaseisukord kehtib Balti provintsides 1908. aastani, sellele järgneb “kõvendatud valvuskord”.


1906

16. jaanuar – Liivimaa rüütelkonna esindaja Max von Sivers esitab Saksa välisministeeriumile Berliinis memorandumi, milles pooldatakse Baltikumi annekteerimist Saksamaa poolt ja regiooni saksastamist. Tema missioonil pole otseseid tagajärgi.

11. aprill – kindralkuberneri käsutuses on 19 000-meheline sõjavägi, millest suurem osa paikneb Lätis.

19. aprill – Balti kubermangudes lubatakse asutada emakeelse õpetusega erakoole.

23. aprill – tsaar kinnitab Vene riigi põhiseaduse, mille järgi ükski seadus ei saa jõustuda ilma Riigiduuma heakskiiduta.

24. aprill – Liivimaa rüütelkonna juhid esitavad keisrile Balti autonoomia taastamise ulatusliku plaani, mis ei leia valitsuselt toetust.

märts–aprill – I Riigiduumasse valitakse Eestist neli eestlast ja üks venelane, baltisakslased jäävad esinduseta; valimisõigus on u 100 000 inimesel.

8. juuli – Nikolai II saadab laiali 72 päeva töötanud sõnakuulmatu Riigiduuma.

10. juuli – 178 duumaliiget, sh eestlased Jaan Tõnisson ja Karl Hellat, kirjutavad Viiburis alla dokumendile, milles protestitakse duuma laialisaatmise vastu ja kutsutakse rahvast üles avaldama valitsusele passiivset vastupanu.

12. juuli – tööd alustab Baltimaade kindralkuberneri juurde moodustatud erinõupidamine, mis 1907. aastal kiidab heaks peamiselt mõisnike ja valitsuse huve arvestavad reformiettepanekud.

21. juuni – peaminister Pjotr Stolõpini juures on vastuvõtul duumaliikmed Jaan Tõnisson ja Jânis Kreicberg, kes paluvad sõjaseaduse lõpetamist Balti kubermangudes.

9. oktoober – algkoolides lubatakse kahel esimesel õppeaastal õpetada emakeeles.


TOOMAS KARJAHÄRM (1944) on ajaloodoktor, Ajaloo Instituudi teadur.





Toomas Karjahärm