Ametlikult leiti Soomes 1990. aastateni, et Soome on demokraatlik ja täiesti suveräänne riik ning jutud soomestumisest tekitasid suurt meelepaha. Alles Nõukogude Liidu lagunemise järel hakati ka Soomes ajalugu revideerima.

Termin soomestumine on algupäraselt saksakeelne Finnlandisierung ja selle leiutajaks oli värvikas Baieri konservatiiv Franz Josef Strauss 1960. aastatel. Soomestumise all pidas ta silmas läänelike moraalinormide järkjärgulist lagundamist kommunistliku korruptsiooni abil. Soomestumise teel sisemiselt mandunud demokraatia osutus Nõukogude Liidule kergeks saagiks. Soomestumine oli eeskätt hoiatus Saksa Liitvabariigi kodanikele sotsiaaldemokraat Willy Brandti kokkulepluse eest. Brandti nn uus idapoliitika lõppes just sellise paljastusega, nagu Strauss oli visalt ennustanud – Brandti lähim kaastööline Günther Guillaume osutus KGB-Stasi agendiks.

Soomestunud Soome autokraat Urho Kaleva Kekkonen koos oma "sabassuusatajatega", nagu Soomes nüüd, vabanenud oludes Kekkoneni kamariljat nimetatakse, mossitasid solvunult, kui Läänes räägiti soomestumisest. Soome oli ju demokraatlik ja rangelt erapooletu ning täiesti suveräänne riik. Selline oli ametlik ning ainus läbi enese- ja eeltsensuuri avalikkuseni jõudnud tõde kuni 1990. aastateni. Alles Nõukogude Liidu lagunemine käivitas Soomes ajaloo revideerimise. Võrreldes kõigi teiste omaaegsete Kremli satelliitidega, on tõe läbimurre lähiajaloo kohta olnud Soomes kõige vaevalisem. See on ka mõistetav, sest soomlastel pole võimalik oma ajaloo inetustes süüdistada Vene okupante – kõik alatused on kodukootud looming.

Esimene müüt – üksikvõitleja Soome

Kõik rahvad loovad oma ajaloo kohta müüte, milles valitseb enam-vähem täielik konsensus. See on möödapääsmatu sotsiaalne teraapia. Et edukalt toimida, peab rahvas end hästi tundma. Hästi saab end tunda aga ainult siis, kui inetusi teevad teised ja ise ollakse ikka õige mees.

Soomlaste üks visamaid müüte, mis püsib tänini nagu graniitkalju, on veendumus, et Soome on alati võidelnud üksi. Muidugi, nii on ju iga võit veel säravam ja kaotusel on alati õigustus. Aga on veel midagi!

Soome sai iseseisvaks tänu sakslaste massiivsele relvaabile, instruktorite koolitamisele (jäägrid) ja otsesele sõjalisele interventsioonile. Sõjaajaloolase Ohto Mannineni andmeil saavutas Soome armee vabadussõjas 45 000 mehe piiri. Saksa abiväes, mis muide vabastas punastest ka Helsingi, oli ametlikel andmeil 13 000 meest. Kuid see on vahest liiga vana lugu. Teises maailmasõjas – soomlaste jaoks Jätkusõjas – võitles Jarl Kronlundi andmeil Soome piiridel Punaarmee vastu 530 000-meheline Soome armee, mida toetas Põhja-Soomes 20. Saksa mägiarmee, kus oli 220 000 meest. Siia lisandub Saksa diviis Karjala kannasel ning mere- ja lennuväe asendamatu abi; relvastus ja varustus ning isegi leivavili, milleta Soome varisenuks 1944. aastal mõne nädalaga kokku. Soome kolonelleitnant Kalevi Römpötti nendib ketserlikult, et Soome pole kunagi üksi sõdinud. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et poolt Soome idapiirist (500–600 km) kaitsesid sakslased. Vastavad olid ka kaotused. 1941–1944 kaotas Soome armee langenutena 58 200 meest ja Saksa väed Soomes 30 000 meest.

Olles “naha ja karvadega” seotud Saksamaaga, tundis Soome muidugi vajadust tõestada Berliinile oma lojaalsust. Selle üks tähtsamaid aspekte oli soomlastest Relva-SS pataljoni formeerimine 1941. aasta kevadel. Soome presidendi määrusega 17. juunist 1941 võrdsustati teenistus Relva-SS vägedes teenistusega Soome armees. SS-vägedes teenis kokku 1400 soomlast, kellest 256 langes. Pataljoni juhtis SS-Hauptsturmführer Hans Collani, kes teenis enne Hitleri ihukaitses. Hiljem juhatas ta SS-brigaadi “Nederland” rügementi Sinimägedes. Ta langes ja on maetud Tallinna Maarjamäe Saksa sõjaväekalmistule.

Soome-Saksa liidu viis täiuseni president Risto Ryti, kes vastutasuks uute Saksa relvatarnete eest kirjutas 26. juunil 1944 Adolf Hitlerile kirja, milles lubas, et Soome ei tee eraldirahu.

Kõige selle taustal on ootuspärane, et nagu eestlaste, nii on ka soomlaste jaoks lootusetu üritus seletada muule maailmale, et meie võitlesime küll koos Saksamaaga, Saksa relvadega ja Saksa mundris, aga hoopis muud, omaette sõda. Soomlased on sellest aru saanud ja üks osa Soome välispropagandast ongi Saksa rolli pisendamine, lootuses, et tasapisi unustab maailm selle hoopis.

Müüt üksi võidelnud Soomest teenib ometi ka sisepoliitilist eesmärki.

Vaherahu ja Lapi sõda – soomestumise kuulsusetu avamäng

1944. aasta juuli lõpuks oli Soome juhtkond jõudnud seisukohale, et Soome ei suuda edasi võidelda. Salajased kontaktid Nõukogude esindajatega, mida oli peetud juba mõnda aega, aktiviseerusid. See sobis ka Moskvale. Soome rindelõik oli lõpuks kõrvaline ja sidus liiga suuri jõude. Pealahing toimus Kesk-Euroopas. 6. juunil olid lääneliitlased maabunud Prantsusmaal. Venelased pidid kiirustama, et saagijagamisele mitte hilineda.

Juuli keskel teatasid nad Stockholmi kaudu soomlastele, et on nõus rääkima relvarahu üle. Kohe algas aga tingimuste esitamine nagu Eestis 1940. aasta juunis. Soome pidi vahetama välja presidendi ja valitsuse. Soome taganes. President Ryti lahkus ja 4. augustil 1944 nimetas parlament presidendiks marssal Mannerheimi. Samas muudeti ta poliitiliselt nõrgaks. Õigus anda seadusi dekreedi korras siirdati peaministrile. Mannerheim muudeti seega “pildiks”, mis pidi rahustama Soome avalikkust, eriti armeed. Peaminister Edwin Linkomies lahkus, asemele tuli üleminekuvalitsus Antti Hackzelli juhtimisel. Viimast tabas aga läbirääkimistel Moskvas ajurabandus ja 18. septembril 1944 kirjutas Soome nimel vaherahule alla välisminister Carl Enckell. Tal puudusid selleks parlamendi volitused – rahvaesindajaid ei saadud lihtsalt nii kähku kokku, nagu Moskva nõudis. Tagantjärele parlament muidugi kinnitas vaherahu, mida Pekka Visuri on iseloomustanud järgmiselt: “Sõja lõppedes koheldi Soomet ühemõtteliselt Saksamaa liitlasena, isegi satelliidina, ja soomlaste seisukohti rahutingimusi dikteerides lihtsalt ignoreeriti… septembris 1944 Moskvas sõlmitud vaherahu oli puhas diktaat, mille juures Soome delegatsiooni arvamust isegi ei küsitud.”

Seoses Hackzelli haigusega oli vaja uut peaministrit. Keegi ei tahtnud seda kohta. Lõpuks võttis koorma kanda Urho Jonas Castrén – apoliitiline õigusteadlane, keda võib võrrelda meie professor Uluotsaga. Castrén vannutati ametisse 21. septembril 1944, kuid juba pool päeva hiljem – 22. septembril – teatas Andrei Zhdanov, kes saabus Moskva järelevalvekomisjoni esimehena Soome, et Castréni valitsus ei suuda tagada vaherahu tingimuste täitmist. Kuradile oli antud näpp ja ta isu kasvas. Meile hästi tuntud riigipöörete reþissöör Zhdanov tõdes, et ainus, kes suudab tagada Soome “ausat” poliitikat, on Juho Kusti Paasikivi. Ja ennäe imet, 17. novembril 1944 tõusiski Paasikivi (muidugi täiesti demokraatliku parlamentaarse protsessi abil) peaministriks. Tema valitsuses istus juba ka kommunist – Moskva kasuks spioneerimise eest kinni istunud ja süveneva alkoholismi käes vaevlev Yrjö Leino. Rahvavalitsus hakkas kuju võtma.

Esimene ränk ohver, mille alistunud Soome pidi tooma, oli sõda sakslaste vastu Lapimaal ehk nn Lapi sõda. Seda nõudis Moskva, ähvardades vastasel juhul relvarahu üles öelda. 28. septembril 1944 lõid soomlased oma aastatepikkusele liitlasele noa selga. Üllatuslöök ebaõnnestus, taanduvad sakslased viivitasid soomlaste edasimarssi põletatud maa taktikaga. Viimased sakslased taandusid Soomest üle Norra piiri 27. aprillil 1945. Lapi sõjas kaotas Soome 3940 ja sakslased 4300 meest, neist 2510 langes vangi. Soome lahe saartel võtsid soomlased vangi veel 840 sakslast. Nad kõik loovutati venelastele. Enamiku jaoks tähendas see külmaverelist surmaotsuse langetamist. Teadmatusega ei saa soomlased oma tegu vabandada, sest tolleks ajaks oli selge, et Jätkusõjas vangi langenud 4500 soomlasest oli 1944. aasta lõpuks elus alla 2000.

Teine müüt – alandlikkus hoidis ära halvema

Kuigi soomlased tunnistavad nüüd soomestumise tõelisi ilminguid, on neil enamasti varuks vabandus, et see oli suur riigitarkus, Kremli ülekavaldamine, ja et nii hoiti ära veel palju halvem – okupatsioon.

Inimesel on omadus karta tundmatut. Soomlased kardavad paaniliselt okupatsiooni, paljud vanemad inimesed alateadlikult siiamaani. Soome poliitikud eesotsas Kekkoneniga, kelle võimu tagas “Kremli kaart”, kultiveerisid teadlikult seda hirmu ja õigustasid sellega oma alandlikkust Moskva peremeeste ees. Kuid asi on veel keerulisem. Soome nimelt ei vältinud tegelikult okupatsiooni.

Üldiselt on teada, et venelased said endale Porkkala sõjaväebaasi koos ümbrusega ja seega võimaluse iga hetk rünnata Helsingit. 2. oktoobril 1944 saabusid Porkkalasse esimesed 1320 Vene merejalaväelast. Soome olukord muutus täpselt samasuguseks nagu Eestil pärast baasidelepingut, sest Soome enda armee muudeti vaherahu piirangutega Punaarmee vastu kaitsevõimetuks. See polnud aga kõik. 60 000 soomlast pandi Lapis Punaarmee asemel sakslaste vastu sõdima – Soome muudeti Nõukogude sõjaliseks ripatsiks. Soome laevastik rakendati Nõukogude Balti laevastiku alluvuses tegevusse Eesti vetes. Soome laevadelt, kokku 176 alust, sooritasid venelased dessandi Saaremaale. Soome paremad sõjalaevad läksid venelastele ja Soome rannakindlustest viidi suurtükid minema. Mere poolt oli Soome nüüd täiesti kaitsetu. Soome lennuväljad Helsingis Malmil, Kotkas ja Suurkyläs läksid venelaste käsutusse. Kokku baseerus Soomes Nõukogude Balti laevastiku lennuüksustest keskmiselt 60 võitluslennukit. Soome õhuruum oli 100 protsenti venelaste kontrolli all. Punaarmee kasutas Soomet läbimarsiks nii, nagu tahtis.

Niisiis oli Soome 1944. aasta lõpuks tegelikult okupeeritud maa. Tõik, et okupatsiooniväed polnud kuigi arvukad, tulenes sellest, et Soome “suveräänne” valitsus täitis alandlikult ja innukalt kõik käsud, mis tulid Zhdanovi kaudu Kremlist. Milleks siis riskida partisanisõja ja passiivse vastupanuga, mis järgnenuks avalikule okupatsioonile?

Kindralkuberner Þdanov ja Paasikivi-Kekkoneni liin

Soome välispoliitilise liturgia issameie oli aastakümneid Paasikivi-Kekkoneni liini ülistamine näitena heanaaberlikest suhetest Moskvaga. Mõned inimliku moraali viimsedki riismed minetanud “ajaloolased” tulid koguni välja ideega, et Talvesõda olnud Soome sõjardite eneste süü. Veidi kavalam jutt vihjas sellele, et järeleandlikkus oli paratamatus. Kusagil aga ei iitsatatud nüüd ilmsiks tulnud tõsiasjast, et Kekkonen ise süstis venelastesse umbusku ja provotseeris kriise, et neid osavalt lahendada ning möödaminnes kõrvaldada poliitilisi rivaale. Kekkonen oli mõne uurija veendumusel otseselt KGB agent ja provokaator. Nii väidab kaalukate faktide alusel näiteks Hannu Rautkallio. Võimalik, et ta liialdab, kuid faktid on kangekaelsed asjad, nagu ütles seltsimees Stalin! Vaatleme neist faktidest põgusalt kõige olulisemaid.

Riigiaparaadi “tshistka”

Kaadrivahetus Soome riigiaparaadis algas 13. oktoobril 1944, kui Soome vanglaist lasti lahti 1065 spiooni ja terroristi, neist 195 Nõukogude kodanikku. Märtsis 1945 edutati kommunist Yrjö Leino siseministriks ja võeti üle kaitsepolitsei. Soomlaste õnneks kehtis punase Valpo kohta tõesti ütlus: “Tere Kutt, sa veel pätt, ma ammu miilits.” Tänu primitiivsetele ajudele ei suutnud kommunistlikud kaitsepolitseinikud kuigi tõhusalt toimida. Propaganda poolel sai riigiraadio peadirektoriks GPU erioperatsioonide juhi Anatoli Trilisseri endine armuke Hella Wuolijoki. Välja puhastati Helsingi ülikooli rektor Rolf Nevanlinna, koolivalitsuse juhataja Poijärvi jne.

Soome ühiskonna sandistamine

Soome riikliku struktuuri ülevõtmine ja enese kasuks tööle rakendamine ei muutnud rahvast veel abituks massiks. Kremlis teati väga hästi, et totaalselt kontrollida saab vaid struktureerimata ühiskonda. Järelikult tuli hävitada Soome rahvaalgatuslikud ühingud. Vaherahu artikkel 21 kohustas Soomet sulgema “hitlerlikud” organisatsioonid. Juba 23. septembril 1944 sulgeski Soome valitsus 418 isamaalist seltsi ja ühendust. Sellest aga ei piisanud. Venelased ihusid eriti hammast kaitseliidu peale ja 14. novembril pidigi Soome valitsus alistuma – kaitseliit saadeti laiali. Soome rahvas jäi paljakäsi. Aga Moskva isu kasvas. Nüüd võeti sihikule sõjaveteranid, kelle organisatsioonil oli keskne osa sotsiaalabi korraldamisel. 25. jaanuaril 1945 langes Soome valitsus ka selles küsimuses põlvili ja sõjaveteranide liit suleti. Paljukannatanud mehed, kes aastaid isamaa eest verd valanud, reedeti oma valitsuse poolt ja jäeti ilma hooleks.

Hõimurahvaste reetmine

Jätkusõjas võitlesid lojaalselt Soome vabaduse eest eesti, ingeri, karjala ja teised hõimuvabatahtlikud. Tuhandeid soomehõimlasi põgenes sõja jalust Soome. Pärast vaherahu allkirjastamist nõudis Kreml nende kui “Nõukogude kodanike” väljaandmist. Soome valitsus täitis ka selle käsu. 55 000 ingeri põgenikku ja 1200 hõimupataljoni vabatahtlikku anti venelastele välja. Eestlaste saatus on meil üldtuntud. See oli Soome poolt juba otsene kuriteo kaasosalus, sest polnud mingi saladus, et Nõukogude seaduste järgi olid need inimesed isamaareeturid.

Patriootide represseerimine

Vaherahu 13. artikkel nõudis Soomelt sõjakurjategijate karistamist. Hannu Rautkallio väidab, et idee pärines venelastega KGB agendi Kusta Vilkuna kaudu salasidemetes olevalt Kekkonenilt, kes käis selle välja juba 19. augustil 1944. Tagamõtteks oli autoriteetseimate poliitikute kõrvaldamine, et sillutada enesele teed tippu. Nii või teisiti, sõjakurjategijate protsessi lavastas nimelt Kekkonen, kes selle ajal oli justiitsminister. Propagandasuitsukate muidugi esitas asja paratamatusena ja suure saavutusena, mis päästab kohtualused protsessist Moskvas. 11. septembril 1945 andis Soome demokraatlikult valitud parlament venelaste käsul seaduse, mis tagasihaaravalt kriminaliseeris Nõukogude-vastase “sõjapoliitika”. 20. veebruaril 1946 oli kohtufarsi finaal. President Ryti mõisteti kümneks aastaks, peaministrid Johan Wilhelm Rangell ja Edwin Linkomies kuueks aastaks vangi. Veel mõisteti vangi neli ministrit ja üks suursaadik. Ilmselt pole Soome rahvas iialgi suhtunud oma valitsusse sellise põlgusega nagu tolle protsessi ajal.

On põhjust mõtiskleda, kas ikka on õigus neil Eesti ajaloolastel, kes idealiseerivad Soome käitumist Teise maailmasõja keerises. Eesti Vabariigi presidenti vähemasti ei pannud vangi Eesti kohus ja Eesti parlament ei sülitanud näkku kogu tsiviliseeritud õigusmõistmise printsiipidele.

Mälu tsenseerimine

Zhdanovi komisjon oli 1945. aasta lõpuks saavutanud suurt edu Soome ühiskonna “demokratiseerimisel”. Nüüd oli aeg asuda ümber tegema rahva mälu. Nagu Eestis, nii asusid Nõukogude käsilased ka Soomes esmalt mälestussammaste kallale. Augustis 1946 saatis siseminister Leino politseikomissaridele ringkirjalise käsu panna kirja andmed oma piirkonna mälestusmärkide kohta. 10. septembril oli materjal koos ja Soome valitsus moodustas neljast ministrist komisjoni, et koostada sobimatute sammaste must nimekiri. Kirja pandi seitse eriti paha sammast. 26. novembril 1946 hääletas valitsus selles küsimuses ja töö läks lahti. Tornios eemaldati sambalt plaat idanaabrit haavava tekstiga. Linnavalitsuse dokumentides nimetati seda samba remondiks. Poris, Kärsämäel ja Pulkkilas tsenseeriti samuti tekste. Hanko sammas, mis oli rajatud rahvakorjanduse rahadega, lõhuti täiesti maha. Samba muutis eriti ebasobivaks asjaolu, et sellel kujutati Saksa kiivris sõdurit (kas tuleb tuttav ette eesti lugejale?!). 1960. aastal sammas taastati, kuid ilma “hirmsa” Saksa kiivris sõdurita. Sakslased peavad ikka olema küll kõvad sõjamehed, kui kõik kardavad isegi kivisse raiutud kiivri kujutist…

Nüüdseks on Kekkoneni & Co üliagarad nõmedused likvideeritud ja sambad ning tekstid taastatud. Helsingis Hietaniemi sõjaväekalmistul seisab mälestuskivi ka Soome SS-meestele.

Sõjasangarite viimne lahing on võidetud – langenud on tagasi vallutanud rahva mälu.

Zhdanovi komisjoni vägitööd

22. septembril 1944 Soome saabunud vaherahu järelevalvekomisjonis töötas veerand tuhat venelast ja moe pärast ka tosin inglast. Neil polnud mingit sõnaõigust. 1943. aasta sügisel Moskvas sõlmitud Briti-Nõukogude salaleppe alusel jäi Soome täielikult Moskva võimkonda.

Järelevalvekomisjoni peakorter oli hotellis “Torni”. Osakonnad olid 11 paigas Helsingis ja 16 kinnistus üle kogu Soome. Komisjon elas Soome riigi kulul. Ja elas, nagu oskab elada vaid avar slaavi hing. Kui komisjon 26. septembril 1947 lahkus, algas kahjude kokkuarvamine. Näiteks Helsingi hotellist “Cosmopolitan”, kus elasid “väiksemad vennad”, oli varastatud 61 madratsit, 36 patja, 28 tekki, 51 lina ja 150 käterätti. “Tornis” oli pihta pandud 250 000 marga eest lauahõbedat, lõhutud 300 klaasi, mööbel oli “kaunistatud” sisselõigetega, aknakardinaid kasutatud kärisenud mööbliriide kattena, koerad olid närinud väärispuidust mööblit, saabastega oli mõnuletud voodilinade vahel ja WC-d olid… Me oleme näinud mahajäetud Vene sõjaväelinnakuid! Otsesed kahjud kokku – 600 000 marka, remondikulud 15 miljonit.

(M. Turtola. Kauhua Tornissa. - Suomi valvonnassa 1944–1947. Helsinki, 1997.)

LOE VEEL

(Kirjandus kasutamise järjekorras)

O. Manninen, Kansannoususta armeijaksi, Helsinki 1974.

O. Manninen, Välirauhasopimuksen valvonta. Suomi valvonnassa 1944–1947, Helsinki 1997.

W. Hubatsch, Das Kriegstagebuch der Ostseedivision 1918, Turun Historiallinen Arkisto 31.

J. Kronlund, Kansannoususta instituutioksi. Suomen puolustusvoimat 1918–1993, Helsinki 1993.

Suomen Sotilas 1/1992; 5/1994; 5/1996 ja 1/1999.

Vapaussoturi 4/1990.

W. Tieke, Das Finnische Freiwilligen-Bataillon der Waffen-SS, Osnabrück 1979.

P. Virrankoski, Suomen historia, II Helsinki 2001.

The Military History of World War II, ed.B.Pitt, London 1994.

P. Visuri I, Valvontakomission aika. Sotasta rauhaan, Helsinki 1996.

P. Visuri, Valvontakomission vaikutus Suomen sotilaspolitiikkaan. Suomi valvonnassa 1944–1947, Jyväskylä 1997.

J. Nevakivi, Jatkosodasta Nykypäivään, 1944–1995. Suomen poliittinen historia 1809–1995, Helsinki 1995.

H. Rautkallio, Puutuvia argumentteja Stalinin pehmeän linjan Suomessa 1944–1945. Suomi valvonnassa 1944–1947, Jyväskylä 1997.

H. Miettinen, Unohdetut veteraanit, Suomen Mieli 1/1992.

S. Zetterberg, Finland after 1917, Helsinki 1991.

K. Rentola, Kommunistien esiinmarssi, Sotasta rauhaan, Helsinki 1996.

M. Turtola, Sotaan syylliset, sealsamas.

M. Uola, Valvontakomissiole sopimattomat patsaat, Vapaussoturi 1/1999.

HANNES WALTER (3. detsember 1952 – 26. november 2004) oli ja jääb Eesti teaduslukku kui sõjaajaloolane, filosoofiadoktor, Eesti sõjamuuseumi loomise eest võitleja ja Laidoneri Muuseumi direktor aastail 2001–2004. Hannes Walter osales aastaid aktiivselt Eesti lähiajaloo “valgete laikude” ja “mustade aukude” likvideerimisel, avaldades arvukalt populaarteaduslikke artikleid ka Horisondis. 1992. aastal kutsuti Hannes Walter tööle loodavasse kaitseministeeriumi, esialgu ministri asetäitjana, aastast 1993 kantslerina, kellena ta elas läbi uue riigiasutuse loomise vaevad ja rõõmud. 1987. aastal oli Hannes Walter Eesti Muinsuskaitse Seltsi, 1988. aastal aga Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutajate hulgas. 1993. aastal asutati tema osalusel Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, mille president ta oli surmani, andes väärika panuse meie langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamisesse.