“Vana-Rooma inimene”
Koostanud Andrea Giardina
Avita, 2004

“Vana-Rooma inimese” 13 essee lugemine ei ole ainult mugav tugitooliretk pokaali veiniga kaugesse minevikku. Raamat ei ole mõnusalt ajaloo pealispinda kriipiv toodang, mida Discovery või History kanalitelt nautida võime. Iga selle raamatu lugu või seos paneb kaasa mõtlema ja toob meie mõtted tänapäeva tagasi.

Hilisantiik

“Vana-Rooma inimese” esimeses essees, mis kannab sama nime kui raamatki, räägib autor Andrea Giardina loo, mis lühidalt ümberjutustatuna kõlab nii.

Aastal 449 pKr ootab Rooma saadik Priscus vastuvõttu hunnide juhi Attila juurde. Öösel ringi jalutades kohtub ta barbarite teenistusse üle läinud kreeklasega, kes talle pikalt oma elust jutustab. Muu hulgas mainib kreeklane, et barbarite seas on parem elada kui roomlaste hulgas, kuna barbarite ühiskond on õiglasem: “Roomlaste seas ei kehti seadused kõigi kohta: kui seadusrikkuja on rikas, siis ei saa teda karistada, kui ta on vaene, siis saab teda karistada...”

Roomlase Priscuse kaasaegne Marseille’ preester Salvianus jutustab roomlastest, kes läksid üle mässuliste barbarite poolele, kuna ei suutnud kannatada roomlaste seas lokkavat ebainimlikkust – maksud ja nende kogumine, riigi ja tema esindajate ebainimlik toimimine, jne – ning eelistasid elada pigem näilises vangipõlves kui olla vangid näilises vabaduses.

Illustreerimaks seda lugu, tsiteerib Andrea Giardina Itaalia õpetlast Santo Mazzarinot: “Selles vastanduses peitub lõputu kurbus: inimesed eelistavad metsikut elu kõrgema tsivilisatsiooni koormale.”

Tollase maailma ühe võimsama riigi, Pax Romana ametnik Priscus esindab seadustega korrastatud maailma, kreeklane seevastu tsivilisatsiooni poolt korrastamata maailma. Kreeklane on seadustatud ja korrastatud maailma hüljanud ja ületanud piiri, mis eristas Rooma tsivilisatsiooni piires elavaid kodanikke muust maailmast. Priscus seevastu jätkab veendunult oma maailma teenistuses ja on veendunud Rooma üleolekus barbarite maailmast. Argumenteerides kreeklasega kasutab Priscus näiteid Platoni ideaalriigist. Platoni õpetuse kohaselt eeldab inimeste ühiskondlik eluviis kindlasti ühiskondlikku organisatsiooni, mille kõrgemaks vormiks on riik. Platoni kohaselt ei seisne eetiline eluideaal üksikisiku heaolus ja õnnes, vaid ühiskonna kui terviku heaolus, kus eetika, ühiskond ja riik muutuvad ühiseks tervikuks. Riigiga käivad kokku kohustused ja nn (kõrgema) tsivilisatsiooni koorem. Riigi kohus on see koorem kõigi kodanike peale ära jagada ja nõuda koorma vastuvaidlematut kandmist. Kreeklane on oma koorma eest põgenenud, soovimata kanda roomlaste tsivilisatsiooni koormat.

Tänapäev

Meie iseolemist taastades terendas eestlastele Pätsi-aegne Eesti kui Platoni ideaalriik Priscusele. Eesti uuesti iseseisva riigina toimimine tõi kaasa kõrgema elukorralduse, kuid ka olukorra, kus osa inimesi ei suuda ega taha enam taluda selle koormat.

5. sajandil jooksis piir Pax Romana ja muu barbaarse maailma vahel. Tänasel päeval jookseb piir inimeste mõtetes ja hoiakutes. Põgenemist barbarite juurde asendab seesmine eraldumine oma riigist, mis väljendub lõputu kriitika ja usaldamatusega oma riigi ja selle institutsioonide aadressil. Ootamatult nähakse riigi poolt loodud institutsioone ja seadusi hoopis raske koormana. Nii nagu näevad seda omandireformi puhul sundüürnikud või mõõdikute alusel riigi õigusorganite kätte sattunud inimesed. Nii nagu 5. sajandil, on ka nüüd inimene, versus riik või maksukogujad, nõrgemaks pooleks. Muidugi, kui oled rikas, võid palgata parema advokaadi ja pääseda, optimeerida makse, kuid vaesel seda võimalust ei ole. Ajalugu ei olegi enam lõputu areng täiuse, paremuse ja õigluse suunas, vaid spiraal, milles olnu kordub kas hullemal, pehmemal või naeruväärsemal moel.

Vilicus – sulane

Autosõidul ühest külast teise rääkis seltskond koduküla uudiseid. Jutt käis talunik Matist, tublist ja asjalikust mehest, kellel oli kergete elukommetega naine Ülle. Ja talus tegi tööd sulane. Jutt käis selle ümber, kuidas Ülle Matile sarved tegi ja koos sulasega minema kargas. Nüüd elavad Ülle ja sulane ühes teises külas. Minu küsimuse peale, kuidas on sulase nimi, ei osanud keegi vastata. Ta on sulane, vastati mulle. Sellega on kõik öeldud. On inimene, aga pole nime. Teda identifitseeritakse ainult tema poolt tehtava töö ja selle produktiivsuse kaudu. Tema nime unustust süvendavad kaks asjaolu: tema töö alandus, sest sulase töö ei ole klassikaline palgatöö, ja üleastumine teatud nähtamatust piirist – peremehe abikaasa näppamine. Mõtelge sellele loole, kui loete raamatust Yvon Theberti kirjutatud esseed “Ori”. Uus Eesti ei olegi nii kaugel Vana-Roomast, kui esialgu tundub.