Kas teid teeb murelikuks geneetilistelt muundatud organismide edukäik? Kas kardate GM-toitude sissetungi oma kööki? Või olete ehk mõtlik selle mõju üle, mida GM-taimed võivad avaldada loodusele?

Ärge muretsege! Geneetiline muundamine on naljamäng selle kõrval, mis tulekul. Millest mitte ainult et unistatakse, vaid millega juba tegeldakse. Ja mida ei näe veel uneski ka kõige paadunum roheline.

Geneetilised võrgustikud

See on sünteetiline bioloogia, mis hakkab kujundama uue maailma palet. Jah, kui vanasti räägiti Frankensteinist ja kunstlikust elust, kui hiljem ka GM-toitu hakati nimetama frankentoiduks ja lapsi ähvardati kunstlike lapsehoidjate ja robotitest õpetajatega, siis nüüd on inimese tekitatud elule leitud uus, kavalam ja näiliselt väärikam nimi. See on sünteetiline elu. Noh, ja kui ka sünteetilist elu teadaolevalt pole veel loodud, siis on saanud juba nime teadus, mis sellega tegeleb. Sünteetiline bioloogia.

Bostoni ülikooli teadlase James J. Collinsi labori katsetassides elavad bakterid on nagu bakterid ikka. Ainus vahe on selles, et iga bakter on geneetiliselt muundatud, nõnda et bakterite koloonia hakkab tootma kindlat valku, kui vaid koloonia arvukus ületab kindla läve.

Geneetiline muundamine pole ju uus asi siin ilma peal. Kuid siiani pannakse näiteks kolibakterisse sisse ikkagi üks, äärmisel juhul kaks-kolm võõrgeeni, et bakter inimese mõttes kasulikke aineid tootma hakkaks. Collins aga sisestas bakterile terve geneetilise võrgustiku. Need geenid toimivad üheskoos üksteise ja ka bakteri enda geenidega.

Sünteetilises bioloogias tegelevadki teadlased geneetiliste võrgustikega, mitte ainuüksi üksikute geenidega.

Riboregulaator ja geneetiline lüliti

On selliseid sünteesijaid, kes alustasid oma arust lihtsamast, näiteks nukleiinhapete, aminohapete ja valkude sünteesimisest. Collins kuulub teise leeri, mis on palju väiksearvulisem. Tema püüab luua kommertstehnoloogiaid, mille abil elu sünteesida. Üks tema esimesi suuremaid saavutusi on möödunud aastal leiutatud riboregulaator. See koosneb DNA järjestusest, mis GM-viiruse abil integreerub peremeesbakteri genoomi. DNA loob mRNA silmuse, mis seondub ribosoomi külge. Ja seal suudab see silmus kas siis peatada mõne valgu sünteesi või selle vallandada. Nüüdseks on riboregulaatorit täiendatud ja loodud säherdune, mis suudab manipuleerida hiire rakke.

Säherduse riboregulaatori abil võiks näiteks inimese keha rakud muuta arstimivabrikuteks. Tuleb vaid sisse võtta kindel tablett, ja riboregulaatorid asuvad tööle.

Või siis teine seade, mis koosneb kahest geenist, mis toodavad valke, millest kumbki muudab teise geeni teovõimetuks. Kui üks või teine neist sobiliku kemikaali abil sisse lülitada, siis jääbki süsteem samasse olekusse ega vaja pidevat stimuleerimist nagu tavapärasel juhul. See geneetilise tumbleri nime saanud lüliti on ravimitootjate tähelepanu juba sisse lülitanud.

Collins tahab olla insener, arvates, et bioloogia muutub inseneriasjanduseks kiiremini, kui arvatakse. Ta ütleb: “Kõik, mida edukas insener peab tegema, on ehitada midagi suuremat, odavamat ja kiiremat. Teadus on uue teadmise loomine. See võtab enam higi ja valu.” Igaüks tahab rakku osadeks lahti võtta, et mõista, mis seal ikka toimub. Kuid lihtsam on see sünteesida ja seda selle läbi ka mõista.

Nii et siis elu sünteesida on lihtsam ja lõbusam kui mõista, kuidas elu toimib. Tuleb siis küllap arvata, et elu määratlust ei tule enne, kui elu sünteesitakse. Kui siiski.

Üks asi on veel lahtine. Kas sünteetilise bioloogia alal tegelev teadlane tuleb nimetada sünteetiliseks bioloogiks? Ja kui see sünteetiline bioloog (ütleme tema kohta siiski “tema”) loob sünteetilise elu, kas siis see sünteetiline elukas on “tema” või “see”? Kui ei oska otsustada meie, otsustavad asja üle sünteetilised eetikud ja sünteetilised moralistid. Kes võivad ju vabalt leida, et on ebaeetiline olla mittesünteetiline inimene. Sest pole kunagi teada, mis sellisest elust välja tuleb.