Determinism on arusaam, mille järgi iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud, vabadus seevastu näib eeldavat, et miski ei ole ette ennustatav. Tundub, et vabadus ja determinism välistavad teineteist. Mida sellest asjast arvata?

Iseenda ja teiste käitumisest arusaamine pakub kindlasti kõigile huvi. Igaüks on väikest viisi psühholoog, muidugi ka filosoof, arst jne. Arusaamine teiste käitumisest võimaldab ette näha, mida nad tulevikus võiksid teha, arusaamine iseendast ehk iseenda tundmine võimaldab valida sobiva elutee, õiged sõbrad, õige keskkonna. See on igaühe jaoks eluliselt tähtis. Arusaamine eeldab, et käitumine on seletatav. Seletatavus näib aga eeldavat seaduspärasusi. Arusaadav on see, mida saab kuskile n-ö kastikesse paigutada, millegi muuga ühisele nimetajale viia. Igapäevaelus pole me just tihti teadlase tasemel ning sellises ühisele nimetajale viimises on vältimatud ka lihtsustused: näiteks oleks ju lihtne kellegi käitumist seletada mingi kompleksiga, naiseliku õeluse või meheliku shovinismiga. Võib ju mitte nõustuda kellegi pakutud seletusega, kuid ühine on kõigile seletustele ikkagi eeldus, et toimib teatud seaduspärasus – näiteks, et teatud kompleks tingib teatud käitumise. Kuid kas pole nii, et mis on seletatav, seda oleks võinud (piisava teadmise puhul) ka ette näha? Taolise arutluse tulemuseks on tuntud vabaduse ja determinismi dilemma. Determinism (ld dçterminâre ‘kindlaks määrama’) on arusaam, mille järgi iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud, st põhimõtteliselt ette nähtav. Vabadus näib eeldavat, et minu käitumine ei ole ennustatav; vastasel juhul näiksin endale ju üpris kella sarnasena, mille puhul võib ette näha, et kui ta praegu näitab 2, siis tunni aja pärast näitab 3. Niimoodi arutledes näib tõesti, et vabadus ja determinism välistavad teineteist. Mida sellest asjast arvata?

Esimene võimalus: jah vabadusele

Oletame, et vabadus siiski pole illusioon ning loobume (kõikehõlmavast) determinismist. Piisab, kui väita, et vähemalt mõni sündmus ei ole determineeritud. Mõnikord on ju inimesel endalgi ehk tunne, et ta ei saa teisiti käituda. “Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa,” olevat öelnud Martin Luther. Samas on aga olukordi, kus jääb mulje, et mingit determineeritust pole. Mõni valik on elus nii keeruline, et pika kaalumise peale tehtud otsus tundub olevat küll vaba tahte ilming.

Kriitik võiks selle peale küsida, et kui mõni minu tegu pole determineeritud, siis kuidas saaks seda üldse minu teoks nimetada. Kuidas sellest teost aru saada? Kui loobuda kõikehõlmavast determinismist, siis tuleks leppida mõttega, et mõni tegu polegi seletatav ning selline tegu oleks üldse suvaline. Kas vabadus seisnebki suvalistes tegudes? Arvata võib, et mitte, sest suvalisi tegusid ei seostaks ma iseendaga; see oleks mingi arusaamatus, mille puhul oleks raske rääkida ka vastutusest.

Teine võimalus: ei vabadusele

Oletame, et kehtib kõikehõlmav determinism ning vabadus on illusioon. Vabaduse illusioon tekib sellest, et me ei tunne piisavalt oma tegude põhjusi. Kui tunneksime, ei arvaks enam, et oleme vabad. Olles sündinud selliste geenidega sellisel ajal, sellises riigis, saanud sellise kasvatuse jne, ei saakski ma teistsugune olla. Kurjategija on paratamatult kurjategija ning kangelane on paratamatult kangelane. Aga mille eest siis kurjategijat hukka mõista ning kangelast imetleda? Ega prügikastis olevad toidujäätmed pole süüdi, et nad jälgid on. Ega roos pole ise oma lõhna kujundanud. Olgu prügi ja roosiga kuidas on, aga sellist juttu inimese puhul rääkida näib lausa ühiskonnaohtlik. Nii võiks ju iga kaabakas öelda: “Selline ma olen ja teil pole õigust mind hukka mõista!” Vastata võiks, et determineeritud on ka teiste inimeste ning ühiskonna suhtumine antud inimesse. Normaalne ühiskond kiidab loomulikult kangelast ning mõistab hukka kurjategija ning determineeritud on ka vahendid: näiteks peeti kunagi kurjategijat võlla vääriliseks, nüüd peetakse elektritooli või vangistuse vms vääriliseks. Samas jääb ikkagi kummitama inimese sarnasus kellavärgiga: kui ei tööta – remondime, kui läheb rikki – viskame minema. Aga inimese puhul näib selline mõtteviis siiski võõrastav.

Kolmas võimalus: dilemmat polegi

Oletame hoopis, et dilemmat tegelikult polegi, et vabaduse vastandamine determinismile on kunstlik. Determineeritud on nii vabad kui ka mittevabad teod. Vaba teo tunnuseks on, et selle determineerivad minu soovid ja eelistused, mittevaba teo determineerivad mingid välised asjaolud. Näiteks kui inimene saab valida talle meeldiva töö, siis on see vaba valik; kui aga inimene on sunnitud, näiteks nälja vältimiseks, valima suvalise töö, siis pole see vaba valik. Selline sunnitud valik on inimese jaoks rusuv. Muidugi, mõnel inimesel on väga palju eelistusi välja kujunenud ning tema puhul on ka sunnitud valikuid rohkem, näiteks: “Appi, ma pidin sünnipäeval selle-ja-selle kõrval istuma!” Need, kellel on vähem eelistusi välja kujunenud, on paremas olukorras, sest nende puhul on ka sunnitud valikute oht väiksem, näiteks: “Mul pole vahet, kelle kõrval sünnipäeval istuda.”

Kriitik ütleks, et selline vabaduse ja determinismi ühitamine on ebajärjekindluse tulemus. Vaba valiku mulje võib ju küll jääda, kuid tegelikult on see vaid n-ö jaanalinnu poliitika: piisab muljest ning pole oluline, kuidas lood tegelikult on. Me pole ennast ise selliseks kujundanud, nagu oleme; keegi pole saanud alustada elu oma sünniaja, geenide, ühiskonna jms teadliku valimisega, seega oleme kujundlikult öeldes enesest teadlikud masinad. Meie valikud polegi tegelikult meie valikud.

Mida arvate Teie?

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna tehnikaülikoolis, kunstiülikoolis, IT kolledzhis.