Üsna pea pärast esimeste arvestatavate lennumasinate sündi muutusid lennukid oluliseks ka sõjaväljadel. Esimese maailmasõja ajal sai lennuvägi juba omaette väeliigiks. Teine maailmasõda aga näitas, et võidab see, kel on ülekaal õhus. Lennukid on pidevalt arenenud, samuti nende relvastus. Nagu näitas NATO sõda Jugoslaavias, on võimalik võita ka ainult lennuväega.

Lennukite sõjalise kasutamise algus on päris huvitav, sest 1907. aasta Haagi konventsioon keelas muu hulgas nii laskmise kui ka mis tahes lõhkekehade allaviskamise lennuaparaatidelt. Lubatud oli ainult luure ja suurtükitule juhtimine. Paraku on aga kõigi selliste keeldudega nii, et sõja käigus neid enamasti eiratakse. Nii ka lennunduses.

Esimene pommitamine

See juhtus 1911. aastal Türgi-Itaalia sõjas, kus luurel olles otsustas üks Itaalia lendur vaenlase poolele alla visata mõned granaadid. Järgmistel päevadel hakati kasutama juba omatehtud pomme.

Esimeses maailmasõjas peeti algul Haagi konventsioonist küll kinni. Lennukid tegid luurereide, et kindlaks teha vaenlase vägede paiknemist, samuti juhiti õhust suurtükituld. Eri vaenupoolte lennukid lendasid tihti lähestikku ja lendurid vahel isegi lehvitasid üksteisele tervituseks. Siis aga leiti, et nii see sõjas olla ei saa ning varsti võeti vastase lennukite tulistamiseks kaasa relvad, peagi ka pommid.

Veidi hiljem muutus lennuki põhirelvaks kuulipilduja. Algul tekkis probleeme tulistamisega, sest tolle aja lennukite piloodi ees olev mootor ja propeller takistas seda tegemast. Siis aga võeti kasutusele seadmed, mis sünkroniseerisid kuulipilduja tuld nii, et kuulid lendasid välja ajal, mil propeller kuulirahet ei seganud. Varsti tekkis ka pommitööstus.

Lennukitööstuse areng

Esimene maailmasõda arendas tohutult lennukitööstust, sest avastati lennukite sõjaline väärtus. Seetõttu tekkis kõikidel vaenupooltel suur nõudlus lennukite järele, olgugi et piltlikult väljendades olid tolleaegsed lennukid ehitatud peamiselt puust, riidest ja traadist.

Arendati nii võimsaid mootoreid kui ka lennukeid endid. Kui enne sõda oli lennukite kiirus 100 kilomeetrit tunnis, siis sõja käigus kasvas see kaks korda. Parim tolle aja lennuk Fokker D.VII arendas kiirust ligi 200 km/h, tema lennulagi ulatus kuue kilomeetrini, mass oli 600–900 kilogrammi ning relvastusse kuulus kaks kuulipildujat.

Samal ajal tehti lennukid manööverdusvõimelisemad, mis õhuvõitluses oli üks määravaim tegur. Sõja käigus sündisid ka esimesed “lennuässad” – nende arvel oli kõige rohkem hävitatud lennukeid. Ühe kuulsama Saksa lenduri von Richthofeni ehk Punase Paruni kontole kanti 80 allatulistatud lennukit.

Sõjaaja linnud

Pärast Esimest maailmasõda elas lennundus pikalt üle näguripäevi, sest tsiviillennunduse teke võttis alles hoogu. Küll aga algas 1930. aastatel uuesti lennuväe arendamine ning Teise maailmasõja alguseks olid sõdivatel riikidel juba arvestatavad lennukid ja lennuüksused. Parimateks peeti siiski sakslaste looduid. Kuulsaks sai nende sõjaaja standardhävitaja Messerschmitt Bf 109 ja sõja lõpupoole loodud Focke-Wulf Fw 190. Viimastel oli omakorda veel mitmeid mudeleid. Kiirust arendasid nad sõltuvalt mootorist vahemikus 470–685 km/h, lennulagi tõusis 11,3 kilomeetrini. Arvestades, et tegu oli propellerlennukitega, olid need näitajad kõik väga head. Lennukite relvastusse kuulusid peale kuulipildujate veel 20-millimeetrised kergekahurid, sest pommitajate vastu võitlemisel ainult kuulipildujatest ei piisanud.

Pommitajatest oli tuntuim Junkersi Ju 87 (Stuka), mille kiirus küündis 385 km/h ja lennulagi ulatus kaheksa kilomeetrini. Osa neist varustati ka 37-millimeetriste kahuritega tankide hävitamiseks idarindel.

Sõja ajal ilmusid taeva alla ka esimesed reaktiivlennukid. Esimene reaktiivhävitaja kandis nime Messerschmitt Me 262. See arendas juba enneolematut kiirust – 870 km/h, suutes seejuures tõusta 11,5 kilomeetri kõrgusele. Tema relvastuses oli neli 30 mm kahurit. Me 262 peeti oma aja parimaks lennukiks. Nii Fw 190 kui ka Me 262 jõudsid rindele liiga hilja ja sõja käiku need enam ei muutnud.

Reaktiiv- ja luurelennukid

Teisele maailmasõjale järgneval külma sõja ajastul käis igakülgse võidurelvastumise tuhinas ka hoogne sõjalennukite arendamine, peamiselt N Liidu ja USA poolel. Nii oli ameeriklastele Korea sõja aegu ebameeldivaks üllatuseks Vene hävitajate MiG-15 ilmumine taevasse. Nendega lahingute pidamisel oli USA hävitajatel F-80 tõsiseid raskusi. Vastukaaluks ehitati omakorda F-86, mis oma võimetelt ületas MiG-15 lennukit. Olgugi et traditsiooniliselt oli Vene lennukites palju järeltehtut, kuulusid MiG-seeria lennukid ometi paremate hulka ning neid arendati pidevalt edasi.

Reaktiivlennukite kiirused kasvasid jõudsasti ja üsna pea ületasid helikiiruse (Mach 1). Kõige kiirem tolle aja lennukitest oli ameeriklaste luurelennuk Lockheed SR-71 (Blackbird) oma rohkem kui kolmekordse helikiirusega. Üks tuntuim luurelennuk, Lockheed U-2, mis oli veel kasutusel Lahesõjaski 1991, loodi juba 1956. aastal. Ta arendas kiirust 850 km/h ning lennulagigi oli ülikõrge – 27,4 kilomeetrit.

Siinkandis sai U-2 tuntuks seetõttu, et luurelennul Sverdlovski kohal tulistati ta rakettidega alla ja selle sündmuse ümber tekitati suur poliitiline kära. Olgugi, et lennulagi oli tal rakettide lennukõrgusest suurem, tõi luuremasina alla rakettide lõhkemisel tekkinud lööklaine.

Väga tuntud on USA hävitajate seeria F-14, F-15, F-16 ja F-18, mille loomist alustati 1970. aastatel ja mis meidki NATO lennukitena valvavad. Kui rääkida suurematest “valvuritest”, siis kõigepealt tuleks mainida USA nn lendavat kindlust B-52 (Stratofortress), mis on käigus 1961. aastast. “Kindlus” arendab kiirust 0,6 Machi, lennulagi on 15,2 km ja ta suudab pardale võtta ligi 32-tonnise relvalaadungi. Algul oli pommitaja mõeldud tuumarelvade kandmiseks, hiljem lisandusid relvastusse ka tiibraketid ja tavalised pommid. Lennuki omapära seisneb selles, et ta võtab õhust tankimisega ette väga pikki lende. Seni on B-52 maandumiseta õhus olnud 35 tundi.

Lennuk mitme Eesti aastaeelarve eest

1950. aastatel jõudsid lennukite relvastusse mitmesugused raketid, mis nüüd

on saanud juba standardvarustuseks. Rakettide valik sõltub lahinguülesandest. Teise maailmasõja ajal tegid sakslased katsetusi erinevate rakettidega, kuid sõja ajal neid lennukitele ei jõutud veel panna. Tänapäeval suudetakse juhtida isegi pomme ning neid ei heideta enam alla niisama juhuslikult, nagu juhtus mõnikord Teises maailmasõjas. Samal ajal on pommide arsenal täienenud. Näiteks nn punkripommid võivad hävitada küllalt sügavale maa alla peidetud kaeviku. Lennukite pidevalt täiustatud juhtimissüsteemi ja tulejuhtimissüsteemiga on võimalik täita lahinguülesandeid sõltumata ilmast nii päeval kui öösel.

Lennuki radarid ja mitmesugused sensorid lubavad jälgida teisi lennukeid ja muid võimalikke sihtmärke. Neil on peal “oma-võõras”- süsteem, mis eristab vaenlase lennukeid omadest. Ka suudetakse lennukile suunatud õhutõrjeraketid ära “petta”.

Kui laias laastus jäi pealesõjaaegne lennuki arendus alla nende relvastuse ja muu tehnilise osa väljatöötlusele, siis päris uudne on nn stealth-tehnoloogiale tuginevate lennukite loomine. Need on ehitatud selliselt, et üldtuntud parameetrite järgi on neid väga raske avastada. Selleks on pealelangeva radarikiire kõrvalejuhtimiseks muudetud lennuki kuju. Kasutatud on ka komposiitmaterjale, mis neelavad suure osa elektromagnetkiirgusest. Tänapäeval vastavad niisugustele nõuetele pommitaja B-2 ja hävitaja F-117A. Nende hinnad on seejuures kolossaalsed – kui tavaline hävitaja maksab keskmiselt 20 miljonit dollarit, siis stealth-pommitaja on ligi tuhat korda kallim, võrdne üsna mitme Eesti aastaeelarvega(!). Seega on niisuguste lennukite ehitamine ja omamine võimalik ainult väga arenenud tööstusriikidele.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.