Intervjuu Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsiga

Nagu viimased aastad ikka, istub RICHARD VILLEMS Tartus Riia maanteel paikneva Eesti Biokeskuse Citrina laboritiiva ülakorruse kabinetis kahe arvuti vahel ja tõmbab piipu. Et ta tõmbab piipu, on märgata lauale kuhjatud hiiglaslike paberi-, ajakirja- ja raamatuhunnikute tagant kerkivast suitsust. Kui end laua teisel küljel asuval toolil veidi nihutada, siis paistab hunnikute vahelt ka Villemsi pea. See kuulub mehele, kes on uurinud nii pärilikkust kandvaid biomolekule kui meie endi pärilikkust. Kust me siia oleme sattunud, kuidas kõik Euroopa rahvad on sattunud sinna, kus nad on, sellelegi on molekulaarbioloog ja geneetik Villems püüdnud vastata.

Nüüd on tal lisaks hulgalistele kohtadele teadusasutuste nõukogudes ja juhtkondades olemas veel üks tool. See asub Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia majas. Ja uksele, mille taga see tool seisab, on kirjutatud “President”.

Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks valiti 59-aastane Richard Villems möödunud aasta novembris. Tema ametissepühitsemine toimus selle aasta 28. jaanuaril. Nagu Villemsi kõnedele omane, paelus ka tema inauguratsioonikõne nii neid, kes hindavad teravmeelsust, kui neid, keda veetlevad uued ideed ja mõttesügavus. Tiit Kändler intervjueeris RICHARD VILLEMSit 10. märtsil.

Kui ma viie aasta eest Teid intervjueerisin, kõnelesime ka sellest, milline on ühiskonna toetus teadusele. Te väitsite siis, et Soomes on see 70 protsenti, USA-s 50, Eestis aga alla 10 protsendi. Kas ühiskonna arusaam teaduse vajalikkusest suureneb või väheneb?

Sotsioloogilistel küsitlustel on konkreetne küsiv lause äärmiselt tähtis. Väites, et Eestis toetavad teaduse arendamist vaid 10 protsenti inimestest, on see ühest küljest õige ja teisest küljest vale. Kui küsida, kas teie jaoks on teadus tähtis, on see tõepoolest umbes kümnendal kohal. Aga saab ka küsida teisiti – kas teaduse arendamine on teie riigi jaoks oluline ja tähtis. Ameerika Ühendriikides vastas sellele jaatavalt 80 protsenti küsitletutest. Samal ajal suutis vaid viis protsenti meenutada ühegi teadlase nime. Mis näitab seda, et hinnangute andmisel tuleb teada, mida täpselt küsiti. Mul on tunne, et meie siiski haritud ja Euroopa traditsioonidega riigis vastab küsimusele, kas teadust on inimkonna jaoks vaja, väga suur hulk inimesi kindlalt jaa. Kui tahad manipuleerida, ja küsid, et kas Eestis tasub üht või teist asja arendada, siis saavutad, et vastatakse – oh, oleme nii vaesed, las teised, rikkad teevad. Nii jõuame lõpuks selliselegi seisukohale, et võiksime üritada tehnoloogiarongis jänest sõita.

Te olete väitnud, et Eesti teaduse tuleviku jaoks on väga oluline, et teadus oleks atraktiivne uue põlvkonna jaoks. Mida Te selle all silmas peate?

Selle taga on kitsas mõte. Teaduse atraktiivsust antud ajal ja antud kohas väikeriik nii väga ei määra. Mingil määral on see ikka kogu Euroopa probleem. Euroopa Liit teeb väga suuri pingutusi teaduse tähtsustamiseks eelkõige ressursi lisamisega. Meil küll loosungi tasemel aktsepteeritakse, kuid väljaspool loosungit kohe unustatakse, et Euroopal ja üldse valgel maailmal ei ole väljaspool teadust alternatiivi ning et peab kas või püksirihma pingutades üritama teha kõik, et säilitada liidripositsioon teadmiste loomises. See muudab teadusliku tegevuse atraktiivseks sellele osale inimestest, kes teadusega kaasa lähevad. Ega siis sootsium koosne ainult teadlastest. Küsimus on selles, et inimesed, kes võiksid oma vaimsete võimete ja sisemise kutse poolest olla teadlased, peaksid ka teadlaseks saama. Inimene on ju olemuselt uudishimulik loom.

Kas ei või siis öelda lihtsalt nii, et see valdkond, kus raha rohkem liigub, on ka atraktiivsem?

Selles on palju tõde, ent kui sellele paigale jääda, teeme tõenäoliselt suure vea. Mitte kunagi ja mitte kusagil läbi inimkonna ajaloo ei ole teadus ja teadusega tegelemine olnud see koht, kus palju raha liigub. Kauplemine ja valitsemine ja heal juhul tootmine on olnud need kohad.

Vaevalt et noor inimene, kes kooli lõpetab, mõtleb sellele, mida Brüsselis ühest või teisest ametist arvatakse. Teie lõpetasite keskkooli Pärnus ja siis läksite õppima arstiks. Kas tahtsitegi arstiks saada?

Tahtsin jah, ja tahtsin samal ajal ka teadusega tegeleda. See pole skisofreenia, mõlemad soovid olid olemas paralleelselt.

Kust noor inimene üldse selle peale tuleb, et teadlaseks hakata? Ta ei ela ju vaakumis. Kas see sõltub ka sellest, kuidas ühiskond teadust väärtustab?

1956. aastal olin alles 12-aastane. Siis lasti üles esimene sputnik. See tekitas nii Nõukogude Liidus kui Ameerikas täieliku teadusbuumi. Ma siiski ei arva, et mulle see tugevat mõju avaldas. Mul on mulje, et ma olen alati tahtnud teadlaseks hakata. Mu uudishimu on rakendunud selles suunas. Muuseas – paistab, et uudishimu jaoks on tarvilik geneetiline eelsoodumus.

Kuid mõnel inimesel avaldub uudishimu geen ainult nooruses, edaspidi aga pärsitakse.

See on õige. Minu suguvõsas näiteks on olnud küllalt palju arste. Vanaisa, tädi, onu ja nii edasi. Ema oli õpetaja. Minuga samanimeline vanaisa kaitses isegi meditsiinidoktori töö, aga ta oli ka Esimeses maailmasõjas kirurg. Tal oli paras hulk lapsi ja seepärast valis ta kirurgipraksise, kuna nii oli võimalik perekonda toita.

Akadeemia 1998. aastal ilmunud juubelikogumikus kirjutasite Eesti molekulaarbioloogia ajaloost. Seal jõudsite järeldusele, et institutsionaalne struktuur pole teaduses pooltki nii oluline, kui arvatakse. Teistpidi aga tõite näiteid, et ühes või teises instituudis jäid uuringud susisema. Praegugi on näha bioloogide ja füüsikute teatavat vastasseisu, ja just institutsionaalsel pinnal.

Kui ma ütlesin, et organisatsioon pole tähtis, siis see, nagu iga üldistus paljalt võetuna, on enamjaolt lollus. Ma pidasin silmas hetke, mil meil süsteem muutus põhimõtteliselt ja kui iseseisvatelt teadusinstituutidelt võeti võimalus kasvatada omaenda järelkasvu aspirantuuris. Tõsised teadlased, nagu Lippmaa, käisid igal kevadel ja otsisid paremate hinnete järgi endale tudengeid aspirantuuri. Kui see võimalus kadus ja kui oli ka majanduslikult tõeliselt raske aeg, siis arusaadavalt kippus osa teadusasutusi känguma, kuna lõppes loomuliku järelkasvu kasvatamise võimalus. Arvatavasti polnud see Eesti teadusele hea. Kui me aga jätkanuks vanaviisi, oleksime jäänud samale mallile, mis Nõukogude ajal – finantseerimine saavutatust. Struktuuridel, mis lõigatakse lahti järelkasvu kasvatamisest, tekivad olemuslikud raskused. Teadlase keskmine vanus hakkab hirmuäratavalt kasvama. Kuid heas mõttes kreatiivsus saab nähtavaks hiljemalt kolmekümnendates eluaastates. Kui aga nii juhtub, jätkub loovus pikka aega.

Kas Mart Laari valitsuse ajal tehtud otsus sidestada teadusinstituudid akadeemiast lahti ja siduda need ülikoolidega, mis palju kibinat tekitas ja mille üle siiani vaieldakse, oli siis õige?

Jah, see samm oli paratamatu. Kuid see hilines. Olukorras, kus ülikooliseadusega muutus kraadiõpe ülikoolide monopoliks, polnud muud teha. Need, kes jäid ülikoolidest kaugemale, hakkasid vananema. Kas ühes riigis peavad olema mõlemad süsteemid, on iseasi. Saksamaal, Prantsusmaal on pool teadusvõimsust väljaspool ülikooli, Rootsis ja Shveitsis jälle kogu teadus ülikoolides. Mõlemad variandid töötavad. Ent need hakkavad töötama vaid teatud rahamassi olemasolul. Kuid jutt, et pidime end lahti raiuma Nõukogude-aegsetest teadusteemadest, pole valdavalt tõsine. Vähemasti loodusteaduste suhtes mitte. Ma ei mäleta, et oleksime end kunagi tundnud maailmateadusest lahus olevat.

Meil on sel alal võtta näiteid nii edust kui hävingust. Näiteks nii füüsika instituut kui zooloogia ja botaanika instituut (ZBI) võitlesid selle vastu, et saada Tartu ülikooli instituudiks. Praegu on füüsika instituut ülikooli instituudina olemas, zooloogia ja botaanika instituuti aga pole põllumajandusülikoolis enam ollagi.

ZBI oli akadeemia üks vanemaid instituute ja täiesti unikaalse nishiga. Võtame näiteks raamatud Eesti taimkattest ja Eesti järvedest. Kui midagi kutsutakse rahvusteaduseks, siis on see kindlasti rohkem rahvusteadus kui sajandat korda kakssada aastat vanade ajalehtede ülelugemine. Ja tema identiteeti ei ole enam. Osakesed on läinud laiali mööda põllumajandusülikooli uut struktuuri. Saame otsustada paarikümne aasta pärast, kas nendesse nishshidesse, mida ta täitis, jäi vaakum või ei. Miks aga sattus ZBI põllumajandusülikooli – seda saab sajaprotsendiliselt seletada Eesti inimfaktoriga. Kui ta oleks lahustunud Tartu ülikooli rohelises bioloogias, poleks teadusliku suundumuse identiteet kadunud. Paljud seal töötanud noored on ju ammuilma Tartu ülikoolis.

Läheme akadeemia juurde tagasi. Oma inauguratsioonikõnes tulite välja paari ideega, mis puudutab teaduse rahastamist. Üks neist on Eesti Teadusfondi võimalik liitmine akadeemiaga, teine sihtasutuse Archimedes Euroopa rahadega tegeleva osa liitmine akadeemiaga. Väitsite, et teadusfondi puhul saab poole aastaga selgeks, mida asjast arvatakse. Kas praeguseks on olnud mingit tagasisidet?

Alustame lihtsamalt. Nad mõlemad on sihtasutused, mille on loonud haridus- ja teadusministeerium. Milleks luuakse sihtasutusi? Neid on nagu muda ja valdavalt luuakse need põhjusel, et jätta mulje, justkui riigiametnike arv ei kasvaks üldse. Samal põhjusel ostetakse firmadelt koristamisteenust, olgu see kas või kaks korda kallim. Olgu kolm või viis korda kallim, valvuriteenus ostetakse firmadelt. Ostetakse raamatupidamisteenus. Aga töötama hakkavad ikka endised inimesed.

Mõlemad struktuurid võiksid olla ministeeriumi osa. Teadusfond on üks väheseid sihtasutusi, mis loodi alt üles initsiatiiviga ja see oli väga hea saavutus. Pea iga rahandusminister on tõstatanud küsimuse, et mida need sihtasutused ikka teevad, tuleks nad õige kinni panna. Varastati ühes üks, teises seitse miljonit, kolmandas varastati vilja. Selle peale tuleb üldine määrus, mis on kohustuslik kõigile sihtasutustele, kaasa arvatud neile, mis tegelevad teadusega. Eesti Teadusfondi sisu on teadusele äärmiselt tähtis, aga sihtasutuse olemine sõltub igapäevapoliitika tuultest. Kui teadusfond oleks avalik-õigusliku Eesti Teaduste Akadeemia osa, stabiliseeriks see olukorra pikkadeks aegadeks. Selleks peab küll midagi äärmuslikku juhtuma, kui keegi hakkaks akadeemiat kinni panema.

Kuid kümmekonna aasta eest oleks äärepealt nii juhtunud.

No, jah … ma ei ütleks, et äärepealt. Oli paar inimest nähtava koha peal, kes olid ka sõnakad. Kui see oleks suurde saali hääletamisele läinud, oleks ehk viis inimest olnud poolt. Aga kisa oli küll, jah.

Kuid ikkagi, mida sellest teadusfondi asjast arvatakse?

Olen sellest vestelnud paljude teadusfondi juhtidega ning esitan neile oma kaalutlused ja võimaliku liitumise üksikasjad.

Mida selleks liitumiseks vaja on?

Selleks on vaja äärmiselt palju. Selleks on vaja seaduse muudatust.

Kui ostetakse koristamisteenust ja raamatupidamisteenust, kas siis teadusasutused ei hakka ostma teaduse teenust? Mida muud need spinnoff’id siis endast kujutavad?

Ei, see asi on keerulisem, siin on mitu mõtet korraga segamini. Üks asi on see, kuidas maailmas ülikooliteadus korporatsioonidega seondub. Meie ikkagi kujutame, et meil on oma ja Euroopas oma teaduspoliitika. Kaugelt suurem osa Euroopa teaduspoliitikast on raamprogrammid, viimane neist mahuga 18 miljardit eurot. Mõeldakse välja rida prioriteete. Siis kuulutatakse välja konkurss. Sisuliselt ostetakse vabaturult teadusteenust. Nii et termineid ei maksa segiläbi kasutada. Teadusteenuse ostmine sai alguse Teise maailmasõja aegse Ameerika kogemusest. Riik hakkas suure-suure raha eest ostma teadusteenust muidu isemajandavatelt ülikoolidelt. Sealt tuligi overhead, mis on Ameerikas 50 protsenti. Nüüd on see komme levinud üle kogu tsiviliseeritud maailma.

Kas see ei hakanud pihta aatomiprogrammi projektist?

Aatomipomm oli muidugi väga oluline, kuid valdkondi oli teisigi.

Venemaal võeti see teenus vägisi.

Nojah, Tupolev ja Komarov pandi sharashkasse ja …

Mul on tekkinud tunne, et Te olete parasjagu optimist. Olete väitnud näiteks, et Euroopa Liiduga liitumisel Eesti teaduses nishid keskpärasusele kaovad. Kuid kas siis Euroopas keskpärast teadust polegi? Kas pole see liiga optimistlik?

Jah, ma olen optimist. Pidasin silmas võitlevat keskpärasust. Seda osa, kes võitlevalt argumenteerib, et see ongi see tase, mida meie Eestis suudame, ja et see ongi see tõsine Eesti teadus. Ma ei mõtle teadust kui niisugust, vaid selliseid teadusjuhte, kes selle on tõstnud oma ametlikuks lipukirjaks. Nüüd jõuan ühe tähtsa asja juurde. Kui instituudid läksid ülikoolide juurde, selgus, et ülikoolide suured nõukogud ei suuda täita seda rolli, mida oma tippajal vähemasti loodusteaduste osas suutis täita Eesti Teaduste Akadeemia. Lisaks oleme akadeemias nüüd sügavalt veendunud, et ülikoolide õppeplaanid on kaugel ideaalist. Ja väga paljuski selle pärast – kui kasutada rumalat väljendit –, et need on dotsentide poolt tehtud, et igaühel oleks oma loengukene lugeda ja leib käes.

Ajakirjas Science on Teid nimetatud teadlaseks-diplomaadiks. Kas teate miks?

Ah, mis. See sell, kes loo kirjutas, tuli siia kahe teise sõbraga. On lõpetanud Oxfordi, kaitsnud molekulaarbioloogias kraadi, aga tegeleb põhiliselt Berliinis teatriga. Ent kirjutab Science’ile mõned lood aastas. Ei tea, mida ta tahtis kirjutada, siis aga leidis, et kuna neil on ajakirjas isikute rubriik, siis kirjutab minust.
Diplomaatia aga on natukene vist seotud sellega, et mina olin pealäbirääkija Eesti teaduse ühendamiseks raamprogrammi teadusega. See käis neli-viis aastat. Tühja see keeruline oli, aga me olime esimene uutest riikidest, kes sellele alla kirjutas.

Oluline samm, et Eesti jääks konkurentsivõimeliseks, on, nagu Villems seda näeb, vähendada keskpärasust riigi teaduses. Mõjudes kraadiõppe karmi juhendajana, ütleb ta, et pärast Nõukogude rõhumise lõppu “on mõned teadlased asunud õigustama, et neid peab rahastama, ilma et nad suurepärast tööd teeksid”. Ta plaanib kindlustada, et Eesti uurimisasutused ja -projektid saaksid eelhinnangud välismaalt.

John Bohannon, Science, 17. detsember 2004

Akadeemia koosneb teadlastest ja sellisena teab vägagi hästi, et tegelik teadus- ja arendustegevus toimub ülikoolides ja teistes uurimisasutustes – esmajoones ja valdavalt akadeemia liikmeskonnast märksa noorema põlvkonna poolt. Või vähemasti ideaalis nii. Just selle ideaali nimel tahab tegutseda akadeemia.

Richard Villemsi kõnest inauguratsioonil 28. jaanuaril 2005