Tehnika elushoidmise asemel ekperiment

Paaril viimasel aastal on Euroopa riikidest Tartu Ülikooli Füüsika Instituuti tagasi tulnud seitse meie alma materi kasvandikku, kõik välismaal doktorikraadi kaitsnud noormehed, kellega käesoleva aasta jooksul ka põgusalt tutvust teeme. Kaks neist – Marco Kirm ja Madis Kiisk – on juba sellel aastal Horisondi küsimustele vastanud. Seekord saab sõna VAMBOLA KISAND.

Viibisite pikka aega kodunt eemal. Kus olite, mida tegite, kellena ja kui kaua?

Töötasin neli aastat Saksamaal Hamburgis väga suures teaduskeskuses DESY’s, täpsemalt selle sünkrotronfüüsikaga tegelevas allüksuses HASYLAB. Sünkrotronid kujutavad endast mitmesaja meetri pikkusi ringikujulisi kiirendeid, kus tiirlevad valguse kiirusele lähedastel kiirustel laetud osakesed – näiteks elektronid. Tiirlemise käigus need osakesed kiirgavad intensiivselt väga laias spektripiirkonnas ning seetõttu kasutatakse sünkrotrone kiirgusallikatena.

Formaalselt olin Hamburgi ülikooli teaduslik töötaja, aga sisuliselt doktorant. Kohalik kord näeb ette, et doktorandid stipendiumi ei saa. Selle asemel pakuti doktorantidele pool teaduri töökohta, kusjuures peamiseks tööülesandeks oligi doktoritöö tegemine. Kuulusin professor Georg Zimmereri juhendatavasse gruppi ning minu uurimisobjektiks olid tahke krüptooni kristallid. Tegu on väga eksootiliste objektidega, sest krüptoon on toatemperatuuril ju gaasiline aine. Gaasist kristallide kasvatamine toimus väga madalatel temperatuuridel, kusjuures jahutamiseks kasutasime vedelat heeliumi (temperatuur 4 kelvinit). Põhjus, miks selliseid eksootilisi objekte uuritakse, on väga lihtne – väärisgaaside kristallid on oma struktuurilt äärmiselt lihtsad – neil on kuubiline kristallvõre –, ja seepärast on nad ideaalsed mudelsüsteemid kristallide füüsikas.

Meie uurimisrühm tegeles vaakumultraviolettspektroskoopiaga. Väga lihtsustatult tähendab see, et ergastasime kristalle teatud energiat omavate footonitega. Need neeldusid kristallis ja põhjustasid seal mitmesuguseid protsesse, mille tulemusena kiirgusid kristallist juba teistsuguse energiaga footonid. Muutes ergastavate (pealelangevate) footonite energiat ja registreerides kiirguvate footonite energia jaotust, on võimalik teha järeldusi kristallis toimuvate protsesside kohta, mis ongi uuringute eesmärk. Vaakumultraviolettkiirguse kvandid on mõnevõrra suurema energiaga kui tavalise ultraviolettkiirguse kvandid. Kuna vaakumultraviolettkiirgus neeldub täielikult õhus, on eksperimendid tehniliselt komplitseeritud, sest kõik katsed tuleb läbi viia vaakumis. Sellest ka spektripiirkonna nimetus – vaakumultraviolett.

Kuidas sattusite välismaale? Teie viimane tegevus, töö- või õpingukoht (aste) enne siit lahkumist?

Olin kaitsnud Tartu ülikoolis magistrikraadi ja alustanud sealsamas doktorantuuriga, kui 1997. aasta alguses sain e-kirja füüsika instituudi praeguselt teadusdirektorilt Marco Kirmilt, kes töötas tollal Hamburgis Georg Zimmereri töörühmas. Nimelt oli seal tekkinud vaba doktorandikoht. Kuna olin juba varem mõelnud, et võiks proovida mõnda aega elu välismaal ja teadsin ka, et professor Zimmerer on väga tuntud spetsialist oma erialal, siis tuli otsus kandideerida üsna kergelt. Pärast nädalast mõtlemist otsustasin dokumendid sisse anda ja pooleteise kuu pärast alustasingi juba tööd Hamburgis.

Teie kõige meeldivam kogemus äraoldud ajal?

Kogemusi oli loomulikult igasuguseid, nii häid, halbu kui ka lihtsalt segadusse ajavaid. Nagu ikka inimesel, kes satub üleöö teise kultuuriruumi. Töises plaanis oli eriti meeldiv kogeda, mida tähendab teadlasele tema käsutuses olev väga hea aparatuur. On ütlemata tore, kui saad keskenduda oma uurimisprogrammile, selle asemel, et kulutada aega laguneva eksperimenditehnika elushoidmisele.

Ilmselt oleksite leidnud tööd ka mõnes välisriigis. Miks tulite tagasi?

Põhjused olid suuresti teadusvälised. Selge see, et erialases mõttes oleks olnud väga arendav välismaal jätkata ja mõne tööpakkumise ma enne äratulekut ka sain. Eriti ahvatlev oli võimalus jätkata mõnda aega oma endises töörühmas, kuid siis juba järeldoktorina.

Otsustavaks kaalukeeleks Tartusse tagasi kolimisel kohe pärast kraadi kaitsmist oli asjaolu, et TÜ füüsika instituut oli parajasti tollase teadusdirektori Ergo Nõmmiste eestvedamisel läbinud karmi konkurentsisõela ja saanud üheks Euroopa Komisjoni teaduse tippkeskuseks. Kõige muu kõrval tähendas see, et oli võimalik tööle võtta kolm äsja välismaal doktorikraadi kaitsnud inimest ja neile projekti kestel konkurentsivõimelist stipendiumi maksta. Üks kolmest tagasitulijast olingi mina.

Mis Teid üllatas kodus, võrreldes paigaga, kust tulite?

Heas mõttes üllatas arusaamine, et Eesti teadussüsteemis on mõndagi positiivset, mis näiteks Saksamaal puudub. Saksa teadus on suuresti professorikeskne. Keskmine uurimisgrupp koosneb professorist, doktorantidest, üliõpilastest ja heal juhul on seal ka mõni järeldoktor. Kuna professorid on üldjuhul äärmiselt hõivatud, siis jääb uurimisgrupis tihti puudu akadeemilisest järjepidevusest. Professor leiab õppetöö kõrvalt küll aega teaduslikuks juhendamiseks ja raha taotlemiseks, aga eksperimendiseadme juures peavad doktorandid enamasti ise hakkama saama. Selles suhtes on olukord näiteks Tartus füüsika instituudis palju parem – igas grupis on liidri kõrval enamasti ka teisi kogemustega teadlasi, ning kraadiõppuritel pole pidevalt vaja jalgratast leiutada.

Halvas mõttes üllatas Eesti kõrgharidus- ja teadussüsteemi pidev reformimine. Kõige ehedam näide selle kohta on ülikooli põhiõppeprogramm. Nõukogude aja lõpus oli füüsiku õppeaeg ülikoolis 5 aastat. 1990. alguses toimus üleminek süsteemile 4+2 ja nüüd siis minnakse üle süsteemile 3+2 ehk siis jälle kokku 5 aasta peale. Teatud muudatustega, aga põhimõtteliselt oleme uuesti tagasi seal, kust alustati. Vahepeal on aga õppejõud ja administraatorid kulutanud tuhandeid töötunde ja hulgaliselt närvirakke süsteemi algul üht- ja siis teistpidi ümbertegemiseks.

Milles näete oma tulevikuperspektiivi?

Tuleviku ennustamine on alati üks tänamatu asi, väga palju sõltub ikka konkreetsetest pakkumistest, mis tekivad enamasti üsna ootamatult. Praegu töötan Tartu ülikooli füüsika instituudis, kuid eksperimente teen peamiselt välismaa suurtes sünkrotronikeskustes Lundis, Hamburgis ja Berliinis. Tartus tegelen peamiselt tulemuste analüüsi ja publitseerimisega. Hetkel näen oma lähemat tulevikku teadlasena füüsika instituudis. Aga kuna palgatase ja eriti võimalused eksperimenditehnika finantseerimiseks on Eestis siiski väga tagasihoidlikud, siis pole välistatud taas mõneks ajaks välismaale kolimine.