Vene keisririigi ajaloos pole ühtegi valitsejat, keda oleks laimatud rohkem kui Pauli (valitses 1796–1801) ja Nikolai II (valitses 1894–1917). Nii kujunes välja ajalooliselt. Nikolaiga paistab asi igati selge olevat – ei saanud ju uue korra esindajad pärast 1917. aastat kirjutada kukutatud monarhist tõtt. Miks aga tabas sama saatus 18. sajandi lõpul troonile tõusnud keiser Pauli? Küsimus on õigustatud seda enam, et ei enne ega pärast Pauli valitsusaega Venemaa riigikord ei muutunud.
Milline oli sündmusteahel, mille tulemusena edumeelsest ja oma aja kohta isegi liberaalsest riigitüüri hoidjast kinnistus järgnevatele põlvkondadele pilt kui suisa hullumeelsest maniakist, vaat et Caligulast?
“Vanaema” laps
Paul sündis aastal 1754 tulevase Vene keisri Peeter III ja tema abikaasa Sofia Frederike Auguste – tulevase keisrinna Katariina II – lapsena. Rohkem Peeter III-l lapsi ei olnud.
Enne neid valitses keisrinna Jelizaveta Petrovna, Peeter I ja Katariina I keskmine tütar, kes oli troonile tõusnud järjekordse paleepöörde käigus. Kuna Jelizavetal järglasi polnud, kuulutas ta Vene trooni pärijaks oma sugulase, vanema õe Anna Petrovna poja, Holsteini hertsogi Karl Peter Ulrichi, kes õigeusku ristituna sai nimeks Pjotr Fjodorovitsh. Ka naise valis oma järeltulijale keisrinna Jelizaveta isiklikult – troonipärija Peeter sai 1745. aastal naiseks Preisi feldmarssali tütre Sofia, kellele õigeusku ristimisel anti nimeks Jekaterina Aleksejevna. Troonipärija Peetri ja Jekaterina abielu ei osutunud õnnelikuks.
Ööl vastu 20. septembrit 1754 algas Jekaterinal pikk ja raske sünnitus. Laps tuli ilmale alles järgmise päeva õhtupoolikuks. Kui keisrinna Jelizaveta sai teada, et on sündinud uus troonipärija, lasi ta lapse kohe enda juurde tuua. Ema nägi last alles kaheksandal päeval, ja sedagi vaid korraks. Keisrinna Jelizaveta ei usaldanud last kellelegi, isegi emale. Nii kasvaski Paul eraldatuna vanematest.
Konstitutsiooni pooldav ülemhoovmeister
Kui Paulil täitus kuues eluaasta, eraldati talle suvelossis tiib, kus ta elas oma kaaskonna ja kasvatajatega. Ülemhoovmeistriks määrati talle kindral ja kantsler, kammerjunkur Nikita Ivanovitsh Panin. Panin oli väga haritud ja edumeelse maailmavaatega inimene, kes oli aastast 1748 olnud Venemaa saadik Rootsi kuningriigis. Panin oli sündinud Danzigis, tema lapsepõlv möödus Pärnus. Panini suguvõsa oli Venemaal tuntud juba Ivan Groznõi ajast, mil Vassili Panin langes Kaasani vallutamisel. Peeter I ajal pidasid vennad Paninid kõrgeid riigiameteid – Andrei oli kindralmajor, Ivan senaator (ka Anna Ivanovna ajal). Nikita oligi Ivani poeg. 1755. aastal autasustati teda kui edukat diplomaati Püha Anna ja Aleksander Nevski ordeniga ning talle omistati kindralleitnandi auaste, Nikita Paninist sai ka kantsler. Panin oli tulihingeline konstitutsioonilise monarhia poolehoidja, milleks ta sai eeskuju Rootsi kuningriigist.
Keisrinna Jelizaveta Petrovna hindas Panini andeid ja määras ta ülemhoovmeistri ametisse troonipärija Pauli juurde. Panin oli poissmees ning hakkas väga hoidma talle usaldatud poissi, kes oli ilma jäänud vanemate hoolest ja armastusest. Ka Paul säilitas kogu elu tänu- ja armastustunde kasvataja vastu. Just Paninilt sai Paul kaasa tulevased poliitilised vaated ning kindlameelsuse.
Kui Katariina pani 1762. aasta juunikuus toime paleepöörde, üritas Panin juurutada Venemaal konstitutsioonilist monarhiat. Ta lubas toetada Katariina valitsemise legitiimsust juhul, kui Katariina kuulutab välja Panini koostatud manifesti keiserliku nõukogu loomisest. Kahjuks see plaan läbi ei läinud.
28. juunil 1762 loeti Peterburis Kaasani kirikus rahvale ette manifest, millega Katariina II kuulutati Venemaa isevalitsejaks. Troonilt tõugatud Peeter III-st polnud manifestis juttugi. Oranienbaumist Peterhofi toodud Peeter III, nüüd juba vang, pöördus korduvalt oma abikaasa Katariina II poole palvega lasta ta tagasi kodumaale Holsteini koos koera, viiuli ning armukese Jelizaveta Vorontsovaga. Katariina ei vastanud nendele palvetele ning üsna pea, 6. juulil, teatas kaardiväeohvitser ja Katariina armuke Grigori Orlov, et kaardimängulauas tekkinud tüli lõppes endise keisri surmaga (rabandusega). Tegelikult Peeter III lihtsalt tapeti.
Võim hakkas meeldima
Kõnealuste sündmuste ajal oli Paul 8-aastane, Katariina lubas troonile asudes valitseda kuni poja 18-aastaseks saamiseni. Aga talle hakkas võim meeldima niivõrd, et ta ei kavatsenudki seda pojale üle anda. Vastupidi, mõne aja möödudes tuli Katariina lagedale ideega abielluda Grigori Orloviga, kellega tal oli poeg Aleksei Bobrinski. Nimi Bobrinski pandi sellepärast, et laps sündis 10. aprillil 1762 abieluvälisena pärast seaduslikku poega Pauli ning talle oli vaja kindlustada väärikas tulevik, nii omistatigi poisile krahv Bobrinski tiitel. Selle abieluplaani vastu astus otsustavalt välja Nikita Panin, kuna troonipärimisõigusest oleks ilma jäänud tema kasvandik Paul ning Venemaal oleks tekkinud uus, Orlovide dünastia. Oma sõnavõtus Senatis ütles kantsler Panin järgmise tähelepanuväärse lause: “Keisrinna võib teha kõike, mis talle pähe tuleb, aga proua Orlovast ei saa kunagi meie valitsejat.” Senat ühines Panini arvamusega. Loomulikult sattus Panin Katariina silmis ebasoosingusse.
Söakas abikaasa
Paul sirgus ning ta pandi paari Hessen-Darmstadti maakrahvi Ludwig IX tütre Wilhelmine Louisega, kellest õigeusku ristimise järel sai suurvürstinna Natalja Aleksejevna ja kes osutus nii julgeks naisterahvaks, et söandas hakata mässama ämma vastu. Tekkis esimene Katariina II vastane vandenõu. Tulles vastu abikaasa soovidele, kinnitas Paul, et võimule saades kehtestab ta Venemaal Nikita Panini koostatud konstitutsiooni. Katariina II oli selleks ajaks aga juba kogenud poliitik ning vandenõu paljastati. Panin eemaldati õukonnast, vürst Repnin saadeti oma Smolenski mõisa, Pauli tollal last ootav abikaasa mürgitati Katariina käsul.
Teine katse
Juba aasta pärast saadeti Paul Katariina II tahtel kosja Würtenbergi printsessi Sofie Dorothea, Preisi kuninga Friedrich II sugulase juurde. Pulmad toimusid 30. septembril 1776. Sofie Dorothea sai õigeusu nimeks Maria Fjodorovna. Noortele kingiti Pavlovskoje mõis, mis asus kolme versta kaugusel Tsarskoje Selost. 12. detsembril 1777 sündis Paulil esiklaps, poeg Aleksander – tulevane keiser Aleksander I, kelle Katariina II kohe noortelt ära võttis.
1781. aasta septembris saadeti Paul koos abikaasaga krahv Severnõi nime all Euroopasse ringreisile. Viinis Austria keiser Josephiga kohtudes avaldasid nad viimasele väga positiivset muljet, mis ilmneb Joseph II kirjavahetusest oma venna, Toscana hertsogi Leopoldiga – Pauli nimetatakse andekaks, arukaks, mõtlikuks, kiiretaibuliseks, korraarmastajaks, täpsust ja distsipliini hindavaks inimeseks.
Viinist jätkus teekond Veneetsiasse, Padovasse, Firenzesse, Bolognasse, sealt Rooma, kus Paul kohtus paavst Pius VI-ga, Parmasse, Milanosse, Torinosse, Lyoni, Pariisi. Igal pool tekitasid Paul ja tema abikaasa ainult ülipositiivseid vastukajasid.
Isolatsioonis
1783. aastal algas Pauli elus kõige süngem, nn Gatshina periood. 18. sajandi alguses oli Peeter I kinkinud oma õele Nataljale ühe mõisa rootslastelt vallutatud alal. Pärast Natalja surma käis mõis mitu korda käest kätte, kuni Katariina II selle 1763. aastal oma favoriidile Grigori Orlovile kinkis. Pärast viimase surma 1783. aastal ostis Katariina mõisa Orlovi vendadelt välja ning kinkis oma pojale Paulile, kui sellel sündis järjekordne laps, tütar Aleksandra.
Niisiis algas 1783. aasta augustist suurvürst Paul Petrovitshi ja tema naise elus Gatshina periood. Tolleks ajaks oli 29-aastane Paul mõistnud, et ema teda valitsema ei lasegi. Pauli hoiti kiivalt riigiasjadest eemal ning ainus, millega tal lubati tegeleda, oli väikesearvulise Gatshina kaardiväe juhatamine. Vähe sellest, Pauli juurde Gatshinasse visiidile sõita tähendas tollastele õukondlastele Katariina II viha alla langemist. Oli siiski julgeid mehi, kes Pauli Gatshinas külastasid. Üks neist oli tulevane feldmarssal Mihhail Kutuzov, kes sõitis Pauli juurde 1791. aastal. Kutuzov koos tütrega võttis 1801. aastal osa Pauli viimasest õhtusöögist Mihhailovskoje lossis ja oli üks viimaseid, kes keiser Pauli elusana nägi.
Paul sattus täielikku isolatsiooni, olles samal ajal tulvil teotahet ja plaane teostada Venemaal nii hädavajalikke reforme. Ka oma lapsi nägi ta ainult kord nädalas Peterburis. Samal ajal koges Paul, milline korralagedus ja stagnatsioon Venemaal valitseb. Nüüd mõistis ta täiel määral, kui tähtis on taastada Peeter I poolt ära muudetud troonipärimise õigus, mille järgi pidi valitsejaks saama otsese meesliini esindaja ja alles niisuguse puudumisel naisliini esindaja.
1799. aastal jahenesid Pauli suhted abikaasaga. Tolleks ajaks kahtlustas ja umbusaldas Paul praktiliselt juba kõiki, kaasa arvatud oma pojad, kes olid kasvanud Katariina II lähikonnas ning Paulist täielikult võõrutatud.
Troonil
Vahetult enne surma koostas Katariina II dokumendi, mille kohaselt tuli Paul troonilt kõrvaldada ning valitsemine pidi minema Pauli vanema poja Aleksandri kätte. Asi oli kavas avalikustada keisrinna nimepäeval 26. novembril 1796, ent Katariina II suri 4. novembril. Kõnealune dokument avastati Katariina II paberite hulgas, kui Paul saatis poja Aleksandri ning vürstid Kurakini ja Rostoptshini ema pabereid ja arhiivi üle vaatama. Aleksander kartis isa niivõrd, et võttis oma kahelt kaaslaselt ausõna, et nood sellest dokumendist kunagi kellelegi ei räägi, ning viskas paberi kaminasse.
Paul oli valitsejaks saades 42-aastane. Ta oli küll tulvil ideid, mille alusel riigielu ümber korraldada, ja valmis ellu viima kõiki oma programme, ent tundis samas, et on ajast lootusetult maha jäänud ning kõigeks ei jätku tal lihtsalt mahti.
Valitsemine algas Pauli manifestist, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat välispoliitikat. Muudeti ära Katariina II välja kuulutatud järjekordne nekrutite värbamine, millega valmistuti sõjaks revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Paul deklareeris, et alates Seitsmeaastasest sõjast ei ole Venemaa saanud kosumiseks aega, ainuüksi Katariina II ajal pidas Venemaa kuus suurt sõda ning valmistus seitsmendaks.
Olles suur keskaegse rüütlitraditsiooni austaja, pidas Paul õigeks korraldada sõja asemel vaenupoolte valitsejate vaheline duell, võitja ja kaotaja selguks selle käigus. Tulevastes duellides Euroopa monarhide vahel valis Paul enda sekundandiks Kutuzovi. On teada, et Paul saatis duellikutse Prantsusmaa riigijuhile Napoléon Bonaparte’ile, pole aga teada, kas too kutse kätte sai ja kuidas vastas.
Leiva hinna vähendamiseks lõi Paul riigimagasinid, inflatsiooni tõkestamiseks põletati kuue miljoni rubla väärtuses katteta paberraha, uute täisväärtuslike hõberublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma serviise. Pagendusest ja asumiselt vabanesid Novikov, Poola vabadusvõitleja Kostjushko, literaat Radishtshev.
5. aprillil 1797 krooniti Paul pidulikult keisriks. Selleks puhuks avalikustati kaks tähtsat seadust. Esiteks taastas Paul Peeter I poolt muudetud troonipärimisõiguse – troonile sai nüüd pretendeerida vaid valitseja otsene vanim meesliinis järglane; naisliini esindaja sai pretendeerida troonile üksnes meesliini katkemise puhul. Teine seadus piiras teoorjust – mõisategu piirati kolme päevaga nädalas. See oli valitseja esimene katse leevendada vene talupoja elu. 16. oktoobril 1798 keelati müüa pärisorja ilma maata, et ta uue peremehe juures päris nälga ei jääks.
Sõjaväereform
Suured ümberkorraldused toimusid armees. Paul alustas kaardiväest. Katariina ajal oli kaardivägi niivõrd demoraliseerunud, et näiteks Preobraþenski polgus oli kirjas mitu polkovnikut, kümmekond majorit, paarkümmend kaptenit jne, kuid tegelikult oli polgu asupaigas kohal ainult paar leitnanti, ülejäänud mehed elasid Moskvas või Peterburis, tihti ka oma mõisates, teenistusaeg ja uued auastmed aga tulid lihtsalt niisama. Olles omal ajal tõusnud troonile riigipöörde tulemusel, oli Katariina II aadelkonna toetuse nimel välja kuulutanud “Aadli armukirja”, mille kohaselt pärusaadel riigiteenistusest üldse vabastati. Paul muutis selle ära, tehes sõjaväe- ja riigiteenistuse kohustuslikuks ka aadlikele. 29. novembril 1798 viidi sisse uus sõjaväemäärustik, uued koosseisud, uus nekrutite võtmise kord, uus mereväemäärustik. Andetud väejuhid tagandati, uued ülemused pidid kaks korda nädalas keisrile isiklikult ette kandma nendele usaldatud väeosade seisukorrast. Sõdurite jaoks viidi sisse erilised rinnamärgid, mis neile anti pärast 20-aastast teenistust ja mille omanikku ei võinud enam ihunuhtlusega karistada. Uue määrustikuga reglementeeriti üldse ihunuhtluse andmise kord, mis selle ajani sõltus ainult ülemuse tahtest. Sõduritele anti soojad talveriided, ning mis eriti tähtis – eluaegne teenistus muudeti ära 25-aastaseks, igale erusõdurile ja erru läinud allohvitserile nähti riigi poolt ette maa ning 100 rubla elu sisseseadmiseks.
Kedagi ei hukatud
Lõppes priiskamine õukonnas, Paul seadis sisse rahaliste kulutuste normid õukonna ülalpidamiseks ning määras ise konkreetsed kaubatarnijad. Vahetati välja Senati liikmed, kes paistsid silma laiskusega, samamoodi kontrolliti sõjakolleegiumi tööd. Kord saabus Paul isiklikult sõjakolleegiumisse kell 7 hommikul ja ei leidnud sealt kedagi eest. Kolleegiumi president Saltõkov ilmus tööle alles kell 10, mistõttu talle tehti märkus väga tõsises vormis. Saltõkov oli samal ajal Pauli laste kasvataja ja kuulus omal ajal Pauli kaaskonda ning ei oodanud, et ka temale laieneb range distsipliin.
Tohutu töö viidi läbi seadusloome alal. Pauli lühikese valitsemisaja jooksul ilmus 2179 seadusandlikku akti – keskmiselt 42 akti kuus. Olgu võrdluseks toodud, et kogu Peeter I valitsemise jooksul ilmus neid 3286 ehk keskmiselt 8 akti kuus. 1797. aastal likvideeriti aadli maakonnakohus ja kubermangu magistraat ning aadlike maakondlikud omavalitsused. Nüüd ei valitud kohtu- ja politseiameteisse enam aadli esindajaid, vaid nad määrati riigi poolt ning nende hulka sattus ka mitteaadlikke.
Jääb üle veel lisada, et Pauli ajal ei hukatud kedagi, küll aga tagandati tihti ametist. Arreteeriti ning saadeti Siberisse asumisele või sunnitööle kõigest 700 inimest, ja seda kogu keisririigi territooriumil. Samal ajal vabastati või mõisteti õigeks 482 inimest.
Liidus Napoleoniga
1799. aastal oli Venemaa koalitsiooniliidus Inglismaaga Prantsusmaa vastu. Napoleon, kes oli saanud 1799. aastal Prantsusmaa konsuliks, saatis 7. juulil 1800 Paulile diplomaatilise kirja, milles tegi ettepaneku läbirääkimisteks ja võimaliku liidulepingu moodustamiseks. Paul oli pettunud Venemaa senistes liitlastes ning nägi Inglismaas ja Austrias vaid ambitsioonikaid pseudoliitlasi, kes on üksnes omakasu peal väljas. Pauli suhet Inglismaaga tumestas ka Malta okupeerimine viimase poolt, seda enam, et Paul oli Malta Ordu suurmeister. Paul armastas rahupoliitikat ning nägi uues liidus Napoleoni Prantsusmaaga võimalust säilitada Euroopas sõjaline tasakaal ning rahu. Prantsusmaa ja Venemaa suhted soojenesid ning 4.–6. detsembril 1800 liitusid Prantsuse-Vene liiduga veel Taani, Rootsi, Preisi, Holland, Itaalia, Hispaania. Liidust jäi välja Inglismaa. Mandri-Euroopas oli tekkinud täiesti uus olukord – puudus otsese sõjalise konflikti oht. Vähe sellest, Paul hakkas kavandama ühissõjakäiku Napoleoniga Türgi vastu, Indiasse ning isegi dessanti Iirimaale, et murda Suurbritannia kui tugeva mereriigi ülemvõim.
2. veebruaril 1801 astus Inglismaal tagasi Pitti valitsus. Kogu Euroopa ootas suuri muutusi. Äkitselt teatas Venemaa Pauli surmast. Napoleon oli veendunud, et tegu on mõrvaga, ja kahtlustas selles eelkõige Inglismaa intriigi – just inglased olid Napoleoni arust subsideerinud Venemaal paleepöörde.
Süüdistusel oli tõepõhi all. Nähes oma lootusetut välispoliitilist olukorda, võtsid Inglise diplomaadid ühendust kantsler Nikita Ivanovitsh Panini vennapoja Nikita Petrovitsh Paniniga, kes oli just lõpetanud diplomaadimissiooni Berliinis. Nikita Panin oli suur anglomaan ning toetas igati liitu Inglismaaga, pealekauba oli ta isiklikes sõbrasuhetes Inglise saadiku Withfortiga.
Rahulolematud
Venemaalgi olid paljud rahulolematud, näiteks Katariina II endise favoriidi Platon Zubovi õde Olga, tagandatud kindralid, senaatorid ja kaardiväeohvitserid, kes igatsesid tagasi Katariina II armukirja ajal kehtinud korda ning ihkasid kättemaksu selle eest, et uus keiser neid möödalaskmiste ja muude pattude eest karmilt karistas ning tööle panna tahtis. Riigipöörde plaanidesse oli pühendatud ka Pauli poeg Aleksander, kes pidi vandenõulaste kava kohaselt isa asemel troonile astuma. Kasvatas ju teda vanaema Katariina II ning just Aleksandrist loodeti vanade heade aegade tagasitoojat.
Nikita Petrovitsh Panin asus usinasti tegutsema. Ta lõi suhted Peterburi sõjakuberneri von Pahleniga, keda Paul muide piiritult usaldas. Vandenõuga liitus Semjonovski polgu komandör Depreradovitsh, kavalergardipolgu sheff Uvarov ning paljud kaardiväepolkude ohvitserid.
Vandenõu
Vandenõu sai teoks 12. märtsi ööl 1801. Pauli magamistuppa Mihhailovskoje lossis sisenesid vürstid Platon ja Nikolai Zubov, kindral Benningsen, kaardiväeohvitserid Jashvil, Skarjatin, Gordanov, Bologovski, Borozdin, Argamakov, Tatarinov, Mansurov ning kindral Tshitsherin, kokku 12 meest. Platon Zubov ulatas Paulile paberi, kuhu oli kirjutatud manifest, millega too loobub troonist poeg Aleksandri kasuks. Paul ei allunud vägivallale ning keeldus alla kirjutamast. Seepeale lõi Nikolai Zubov keiser Pauli kullast tubakatoosiga meelekohta, mispeale kargasid keisrile kallale Jashvil, Tatarinov, Gordanov ja Skarjatin. Pauli peksti jalgadega, tema pea purustati mõõgapidemega ja lõpuks keiser kägistati Skarjatini vöösärbiga. Nii toimus mõrv ja riigipööre, katkes ootamatult Pauli ajastu.
Hullumeelsuse vari
Me ei tea, milline oleks olnud Euroopa ajalugu, kui keiser Paul oleks valitsenud Venemaad ning liidus Napoleoniga Euroopa asju korraldades taganud Euroopa mandril kestva rahu. Võib-olla ei oleks tulnud Aleksander I aegseid koalitsioonisõdu ning Euroopa ei oleks kaotanud miljoneid inimelusid? Küll aga teame, et kui Paul ei oleks reforminud riigi- ning mis kõige tähtsam – sõjaväekorraldust, ei oleks Aleksander I-l olnud mitte kusagilt võtta armeed, millega seista Napoleoni vastu 1812. aasta Isamaasõjas. Pole kahtlust, et ilma Pauli reformideta oleks Venemaa langenud sellisesse stagnatsiooni, mis poleks võib-olla kunagi viinud Aleksander II 1861. aastal talupojareformini ning Venemaa oleks jäänud juba 19. sajandi keskpaigas tsiviliseeritud maailma piiridest välja.
See, et teotahteline ning andekas poliitik – nagu Paul seda oli – sai külge hullumeelse despoodi sildi, on seletatav Katariina II omaaegse “poliitikaga”, mille sihiks oli vältida iga hinna eest võimu üleandmist pojale ja soov valitseda ise lõpuni. Selleks kasutas Katariina mitmesuguseid võtteid. Näiteks jälgis ta kiivalt Pauli elu ja kirjavahetust ning vähimagi kahtluse puhul, et Paul hellitab lootust saada kunagi Vene keisriks, laskis ta tolle õpetajal Nikita Paninil Paulile teatavaks teha järgmist: Paul ei olevatki troonipärija, kuna tema isa pole mitte Peeter III, vaid hoopis Saltõkov, ning ainult armust on Katariina Paulisse suhtunud kui oma pojasse, sest ka Pauli ema olevat täiesti tundmatu inimene lihtrahva hulgast – Katariina laskis liikvele kuulujutu, et ta poeg oli sündinud surnuna ning tema asemel pandi Katariina rinnale üks väike tshuhhonets ehk eestlane. Et asi aga veelgi kindlam oleks, levitas Katariina II oma noorukiks sirgunud poja suhtes süstemaatiliselt jutte, et too on hullumeelne. See, et Pauli näojooned kujunesid pehmelt öeldes omapäraseks, tulenes haigusest, mis tabas väikest Pauli 27. juunil 1762 ja mille tulemusel lühenesid näonärvid, mis muutsid absoluutselt tema näopilti.
Paul ei olnud sugugi hullumeelne, vaid lapsest saadik heasüdamlik ja usaldav. Väiksel Paulil oli näiteks kaks koera, Sultan ja Filidor, kellest ta kirjutas antiikkomöödia eeskujul väikese koomilise näidendi. Omal ajal oli Panin küsinud Paulilt, mida too arvab, kas parem on olla valitseja või käsutäitja, millele Paul vastas: “See, kes ei suuda alluda, ei tohi ka käsutaja olla.” Igati mõistlik vastus. Pauli õpetasid üldse väga valgustatud mehed, nagu näiteks tulevane teaduste akadeemia president akadeemik Epinsh, kuulus geograaf ja literaat Pleshtshejev ning väga andekas matemaatik Semjon Poroshin. Ükski nimetatutest ei ole kunagi oma mälestustes või väljaütlemistes avaldanud vähimatki kahtlust Pauli vaimse tervise suhtes. See, et Paul oli igati normaalne mees, leidis kinnitust ka tema hilisema Euroopa ringreisi ajal, millest oli juttu eespool.
Pärast Pauli mõrvamist ei saanud ju ka Aleksander I kuidagi rääkida kadunud keisrist tõtt. Oli igati mugav hoida vana joont ja nii jäigi Paul väga pikaks ajaks Vene ajalikku veidriku, et mitte öelda hullumeelse isevalitsejana, mitte aga reformaatori ning edumeelse poliitikuna, kes ei tahtnud muud kui kehtestada oma riigis kord, distsipliin ning anda oma alamatele võimalus rahulikult elada.
Ja viimane detail. Olles kuulnud, et igal Euroopa suurel monarhil on ametlik favoriit, otsustas Paul võtta favoriidi ka endale. Seda rolli täitis Anna Lopuhhina, kellega Paul tutvus 1798. aastal Moskvas. Suhe oli platooniline ning Paulile väga iseloomuliku väljundiga – nimelt oli rüütlieetikast läbi imbunud keiser Paul otsustanud oma sõjaväe polgulippudele kirjutada nime Anna heebreakeelse tõlke, mis kõlab vene keeles благодать ehk õndsus – tüüpiline keskaegsest romantismist läbi imbunud armuavaldus oma südamedaamile. Sõna БЛАГОДАТЬ lehvis lippudel ka Aleksander I aja koalitsioonisõdades ja 1812. aasta Isamaasõjas ning on jõudnud välja tänapäeva muuseumivitriinidesse.
Aleksander Pavlovitsh, tulevane keiser Aleksander I, ei suutnud elu lõpuni ära seedida isatapja kuulsust ning ilmselt just sellepärast unistas ta kogu oma valitsemisaja, et loobub keisritroonist ning läheb erakmungana patte kahetsema. Võimalik, et keiser 1825. aastal Taganrogis ei surnud, vaid läkski rahva hulka, ning legend Fjodor Kuzmitshist ei olegi legend, vaid üks ilus lõik Vene keisririigi ajaloost – just Fjodor Kuzmitshi nime all tunti üht taigas elavat erakut, kelle näojooned meenutanud vägagi keiser Aleksandrit ja kelle juures tihti käisid juttu puhumas Peterburi kõrged õukondlased.
JÜRI KOTSHINEV (1960) on harrastusajaloolane ja univormoloog, kelle huvivaldkonnaks on Venemaa ajalugu.
“Vanaema” laps
Paul sündis aastal 1754 tulevase Vene keisri Peeter III ja tema abikaasa Sofia Frederike Auguste – tulevase keisrinna Katariina II – lapsena. Rohkem Peeter III-l lapsi ei olnud.
Enne neid valitses keisrinna Jelizaveta Petrovna, Peeter I ja Katariina I keskmine tütar, kes oli troonile tõusnud järjekordse paleepöörde käigus. Kuna Jelizavetal järglasi polnud, kuulutas ta Vene trooni pärijaks oma sugulase, vanema õe Anna Petrovna poja, Holsteini hertsogi Karl Peter Ulrichi, kes õigeusku ristituna sai nimeks Pjotr Fjodorovitsh. Ka naise valis oma järeltulijale keisrinna Jelizaveta isiklikult – troonipärija Peeter sai 1745. aastal naiseks Preisi feldmarssali tütre Sofia, kellele õigeusku ristimisel anti nimeks Jekaterina Aleksejevna. Troonipärija Peetri ja Jekaterina abielu ei osutunud õnnelikuks.
Ööl vastu 20. septembrit 1754 algas Jekaterinal pikk ja raske sünnitus. Laps tuli ilmale alles järgmise päeva õhtupoolikuks. Kui keisrinna Jelizaveta sai teada, et on sündinud uus troonipärija, lasi ta lapse kohe enda juurde tuua. Ema nägi last alles kaheksandal päeval, ja sedagi vaid korraks. Keisrinna Jelizaveta ei usaldanud last kellelegi, isegi emale. Nii kasvaski Paul eraldatuna vanematest.
Konstitutsiooni pooldav ülemhoovmeister
Kui Paulil täitus kuues eluaasta, eraldati talle suvelossis tiib, kus ta elas oma kaaskonna ja kasvatajatega. Ülemhoovmeistriks määrati talle kindral ja kantsler, kammerjunkur Nikita Ivanovitsh Panin. Panin oli väga haritud ja edumeelse maailmavaatega inimene, kes oli aastast 1748 olnud Venemaa saadik Rootsi kuningriigis. Panin oli sündinud Danzigis, tema lapsepõlv möödus Pärnus. Panini suguvõsa oli Venemaal tuntud juba Ivan Groznõi ajast, mil Vassili Panin langes Kaasani vallutamisel. Peeter I ajal pidasid vennad Paninid kõrgeid riigiameteid – Andrei oli kindralmajor, Ivan senaator (ka Anna Ivanovna ajal). Nikita oligi Ivani poeg. 1755. aastal autasustati teda kui edukat diplomaati Püha Anna ja Aleksander Nevski ordeniga ning talle omistati kindralleitnandi auaste, Nikita Paninist sai ka kantsler. Panin oli tulihingeline konstitutsioonilise monarhia poolehoidja, milleks ta sai eeskuju Rootsi kuningriigist.
Keisrinna Jelizaveta Petrovna hindas Panini andeid ja määras ta ülemhoovmeistri ametisse troonipärija Pauli juurde. Panin oli poissmees ning hakkas väga hoidma talle usaldatud poissi, kes oli ilma jäänud vanemate hoolest ja armastusest. Ka Paul säilitas kogu elu tänu- ja armastustunde kasvataja vastu. Just Paninilt sai Paul kaasa tulevased poliitilised vaated ning kindlameelsuse.
Kui Katariina pani 1762. aasta juunikuus toime paleepöörde, üritas Panin juurutada Venemaal konstitutsioonilist monarhiat. Ta lubas toetada Katariina valitsemise legitiimsust juhul, kui Katariina kuulutab välja Panini koostatud manifesti keiserliku nõukogu loomisest. Kahjuks see plaan läbi ei läinud.
28. juunil 1762 loeti Peterburis Kaasani kirikus rahvale ette manifest, millega Katariina II kuulutati Venemaa isevalitsejaks. Troonilt tõugatud Peeter III-st polnud manifestis juttugi. Oranienbaumist Peterhofi toodud Peeter III, nüüd juba vang, pöördus korduvalt oma abikaasa Katariina II poole palvega lasta ta tagasi kodumaale Holsteini koos koera, viiuli ning armukese Jelizaveta Vorontsovaga. Katariina ei vastanud nendele palvetele ning üsna pea, 6. juulil, teatas kaardiväeohvitser ja Katariina armuke Grigori Orlov, et kaardimängulauas tekkinud tüli lõppes endise keisri surmaga (rabandusega). Tegelikult Peeter III lihtsalt tapeti.
Võim hakkas meeldima
Kõnealuste sündmuste ajal oli Paul 8-aastane, Katariina lubas troonile asudes valitseda kuni poja 18-aastaseks saamiseni. Aga talle hakkas võim meeldima niivõrd, et ta ei kavatsenudki seda pojale üle anda. Vastupidi, mõne aja möödudes tuli Katariina lagedale ideega abielluda Grigori Orloviga, kellega tal oli poeg Aleksei Bobrinski. Nimi Bobrinski pandi sellepärast, et laps sündis 10. aprillil 1762 abieluvälisena pärast seaduslikku poega Pauli ning talle oli vaja kindlustada väärikas tulevik, nii omistatigi poisile krahv Bobrinski tiitel. Selle abieluplaani vastu astus otsustavalt välja Nikita Panin, kuna troonipärimisõigusest oleks ilma jäänud tema kasvandik Paul ning Venemaal oleks tekkinud uus, Orlovide dünastia. Oma sõnavõtus Senatis ütles kantsler Panin järgmise tähelepanuväärse lause: “Keisrinna võib teha kõike, mis talle pähe tuleb, aga proua Orlovast ei saa kunagi meie valitsejat.” Senat ühines Panini arvamusega. Loomulikult sattus Panin Katariina silmis ebasoosingusse.
Söakas abikaasa
Paul sirgus ning ta pandi paari Hessen-Darmstadti maakrahvi Ludwig IX tütre Wilhelmine Louisega, kellest õigeusku ristimise järel sai suurvürstinna Natalja Aleksejevna ja kes osutus nii julgeks naisterahvaks, et söandas hakata mässama ämma vastu. Tekkis esimene Katariina II vastane vandenõu. Tulles vastu abikaasa soovidele, kinnitas Paul, et võimule saades kehtestab ta Venemaal Nikita Panini koostatud konstitutsiooni. Katariina II oli selleks ajaks aga juba kogenud poliitik ning vandenõu paljastati. Panin eemaldati õukonnast, vürst Repnin saadeti oma Smolenski mõisa, Pauli tollal last ootav abikaasa mürgitati Katariina käsul.
Teine katse
Juba aasta pärast saadeti Paul Katariina II tahtel kosja Würtenbergi printsessi Sofie Dorothea, Preisi kuninga Friedrich II sugulase juurde. Pulmad toimusid 30. septembril 1776. Sofie Dorothea sai õigeusu nimeks Maria Fjodorovna. Noortele kingiti Pavlovskoje mõis, mis asus kolme versta kaugusel Tsarskoje Selost. 12. detsembril 1777 sündis Paulil esiklaps, poeg Aleksander – tulevane keiser Aleksander I, kelle Katariina II kohe noortelt ära võttis.
1781. aasta septembris saadeti Paul koos abikaasaga krahv Severnõi nime all Euroopasse ringreisile. Viinis Austria keiser Josephiga kohtudes avaldasid nad viimasele väga positiivset muljet, mis ilmneb Joseph II kirjavahetusest oma venna, Toscana hertsogi Leopoldiga – Pauli nimetatakse andekaks, arukaks, mõtlikuks, kiiretaibuliseks, korraarmastajaks, täpsust ja distsipliini hindavaks inimeseks.
Viinist jätkus teekond Veneetsiasse, Padovasse, Firenzesse, Bolognasse, sealt Rooma, kus Paul kohtus paavst Pius VI-ga, Parmasse, Milanosse, Torinosse, Lyoni, Pariisi. Igal pool tekitasid Paul ja tema abikaasa ainult ülipositiivseid vastukajasid.
Isolatsioonis
1783. aastal algas Pauli elus kõige süngem, nn Gatshina periood. 18. sajandi alguses oli Peeter I kinkinud oma õele Nataljale ühe mõisa rootslastelt vallutatud alal. Pärast Natalja surma käis mõis mitu korda käest kätte, kuni Katariina II selle 1763. aastal oma favoriidile Grigori Orlovile kinkis. Pärast viimase surma 1783. aastal ostis Katariina mõisa Orlovi vendadelt välja ning kinkis oma pojale Paulile, kui sellel sündis järjekordne laps, tütar Aleksandra.
Niisiis algas 1783. aasta augustist suurvürst Paul Petrovitshi ja tema naise elus Gatshina periood. Tolleks ajaks oli 29-aastane Paul mõistnud, et ema teda valitsema ei lasegi. Pauli hoiti kiivalt riigiasjadest eemal ning ainus, millega tal lubati tegeleda, oli väikesearvulise Gatshina kaardiväe juhatamine. Vähe sellest, Pauli juurde Gatshinasse visiidile sõita tähendas tollastele õukondlastele Katariina II viha alla langemist. Oli siiski julgeid mehi, kes Pauli Gatshinas külastasid. Üks neist oli tulevane feldmarssal Mihhail Kutuzov, kes sõitis Pauli juurde 1791. aastal. Kutuzov koos tütrega võttis 1801. aastal osa Pauli viimasest õhtusöögist Mihhailovskoje lossis ja oli üks viimaseid, kes keiser Pauli elusana nägi.
Paul sattus täielikku isolatsiooni, olles samal ajal tulvil teotahet ja plaane teostada Venemaal nii hädavajalikke reforme. Ka oma lapsi nägi ta ainult kord nädalas Peterburis. Samal ajal koges Paul, milline korralagedus ja stagnatsioon Venemaal valitseb. Nüüd mõistis ta täiel määral, kui tähtis on taastada Peeter I poolt ära muudetud troonipärimise õigus, mille järgi pidi valitsejaks saama otsese meesliini esindaja ja alles niisuguse puudumisel naisliini esindaja.
1799. aastal jahenesid Pauli suhted abikaasaga. Tolleks ajaks kahtlustas ja umbusaldas Paul praktiliselt juba kõiki, kaasa arvatud oma pojad, kes olid kasvanud Katariina II lähikonnas ning Paulist täielikult võõrutatud.
Troonil
Vahetult enne surma koostas Katariina II dokumendi, mille kohaselt tuli Paul troonilt kõrvaldada ning valitsemine pidi minema Pauli vanema poja Aleksandri kätte. Asi oli kavas avalikustada keisrinna nimepäeval 26. novembril 1796, ent Katariina II suri 4. novembril. Kõnealune dokument avastati Katariina II paberite hulgas, kui Paul saatis poja Aleksandri ning vürstid Kurakini ja Rostoptshini ema pabereid ja arhiivi üle vaatama. Aleksander kartis isa niivõrd, et võttis oma kahelt kaaslaselt ausõna, et nood sellest dokumendist kunagi kellelegi ei räägi, ning viskas paberi kaminasse.
Paul oli valitsejaks saades 42-aastane. Ta oli küll tulvil ideid, mille alusel riigielu ümber korraldada, ja valmis ellu viima kõiki oma programme, ent tundis samas, et on ajast lootusetult maha jäänud ning kõigeks ei jätku tal lihtsalt mahti.
Valitsemine algas Pauli manifestist, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat välispoliitikat. Muudeti ära Katariina II välja kuulutatud järjekordne nekrutite värbamine, millega valmistuti sõjaks revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Paul deklareeris, et alates Seitsmeaastasest sõjast ei ole Venemaa saanud kosumiseks aega, ainuüksi Katariina II ajal pidas Venemaa kuus suurt sõda ning valmistus seitsmendaks.
Olles suur keskaegse rüütlitraditsiooni austaja, pidas Paul õigeks korraldada sõja asemel vaenupoolte valitsejate vaheline duell, võitja ja kaotaja selguks selle käigus. Tulevastes duellides Euroopa monarhide vahel valis Paul enda sekundandiks Kutuzovi. On teada, et Paul saatis duellikutse Prantsusmaa riigijuhile Napoléon Bonaparte’ile, pole aga teada, kas too kutse kätte sai ja kuidas vastas.
Leiva hinna vähendamiseks lõi Paul riigimagasinid, inflatsiooni tõkestamiseks põletati kuue miljoni rubla väärtuses katteta paberraha, uute täisväärtuslike hõberublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma serviise. Pagendusest ja asumiselt vabanesid Novikov, Poola vabadusvõitleja Kostjushko, literaat Radishtshev.
5. aprillil 1797 krooniti Paul pidulikult keisriks. Selleks puhuks avalikustati kaks tähtsat seadust. Esiteks taastas Paul Peeter I poolt muudetud troonipärimisõiguse – troonile sai nüüd pretendeerida vaid valitseja otsene vanim meesliinis järglane; naisliini esindaja sai pretendeerida troonile üksnes meesliini katkemise puhul. Teine seadus piiras teoorjust – mõisategu piirati kolme päevaga nädalas. See oli valitseja esimene katse leevendada vene talupoja elu. 16. oktoobril 1798 keelati müüa pärisorja ilma maata, et ta uue peremehe juures päris nälga ei jääks.
Sõjaväereform
Suured ümberkorraldused toimusid armees. Paul alustas kaardiväest. Katariina ajal oli kaardivägi niivõrd demoraliseerunud, et näiteks Preobraþenski polgus oli kirjas mitu polkovnikut, kümmekond majorit, paarkümmend kaptenit jne, kuid tegelikult oli polgu asupaigas kohal ainult paar leitnanti, ülejäänud mehed elasid Moskvas või Peterburis, tihti ka oma mõisates, teenistusaeg ja uued auastmed aga tulid lihtsalt niisama. Olles omal ajal tõusnud troonile riigipöörde tulemusel, oli Katariina II aadelkonna toetuse nimel välja kuulutanud “Aadli armukirja”, mille kohaselt pärusaadel riigiteenistusest üldse vabastati. Paul muutis selle ära, tehes sõjaväe- ja riigiteenistuse kohustuslikuks ka aadlikele. 29. novembril 1798 viidi sisse uus sõjaväemäärustik, uued koosseisud, uus nekrutite võtmise kord, uus mereväemäärustik. Andetud väejuhid tagandati, uued ülemused pidid kaks korda nädalas keisrile isiklikult ette kandma nendele usaldatud väeosade seisukorrast. Sõdurite jaoks viidi sisse erilised rinnamärgid, mis neile anti pärast 20-aastast teenistust ja mille omanikku ei võinud enam ihunuhtlusega karistada. Uue määrustikuga reglementeeriti üldse ihunuhtluse andmise kord, mis selle ajani sõltus ainult ülemuse tahtest. Sõduritele anti soojad talveriided, ning mis eriti tähtis – eluaegne teenistus muudeti ära 25-aastaseks, igale erusõdurile ja erru läinud allohvitserile nähti riigi poolt ette maa ning 100 rubla elu sisseseadmiseks.
Kedagi ei hukatud
Lõppes priiskamine õukonnas, Paul seadis sisse rahaliste kulutuste normid õukonna ülalpidamiseks ning määras ise konkreetsed kaubatarnijad. Vahetati välja Senati liikmed, kes paistsid silma laiskusega, samamoodi kontrolliti sõjakolleegiumi tööd. Kord saabus Paul isiklikult sõjakolleegiumisse kell 7 hommikul ja ei leidnud sealt kedagi eest. Kolleegiumi president Saltõkov ilmus tööle alles kell 10, mistõttu talle tehti märkus väga tõsises vormis. Saltõkov oli samal ajal Pauli laste kasvataja ja kuulus omal ajal Pauli kaaskonda ning ei oodanud, et ka temale laieneb range distsipliin.
Tohutu töö viidi läbi seadusloome alal. Pauli lühikese valitsemisaja jooksul ilmus 2179 seadusandlikku akti – keskmiselt 42 akti kuus. Olgu võrdluseks toodud, et kogu Peeter I valitsemise jooksul ilmus neid 3286 ehk keskmiselt 8 akti kuus. 1797. aastal likvideeriti aadli maakonnakohus ja kubermangu magistraat ning aadlike maakondlikud omavalitsused. Nüüd ei valitud kohtu- ja politseiameteisse enam aadli esindajaid, vaid nad määrati riigi poolt ning nende hulka sattus ka mitteaadlikke.
Jääb üle veel lisada, et Pauli ajal ei hukatud kedagi, küll aga tagandati tihti ametist. Arreteeriti ning saadeti Siberisse asumisele või sunnitööle kõigest 700 inimest, ja seda kogu keisririigi territooriumil. Samal ajal vabastati või mõisteti õigeks 482 inimest.
Liidus Napoleoniga
1799. aastal oli Venemaa koalitsiooniliidus Inglismaaga Prantsusmaa vastu. Napoleon, kes oli saanud 1799. aastal Prantsusmaa konsuliks, saatis 7. juulil 1800 Paulile diplomaatilise kirja, milles tegi ettepaneku läbirääkimisteks ja võimaliku liidulepingu moodustamiseks. Paul oli pettunud Venemaa senistes liitlastes ning nägi Inglismaas ja Austrias vaid ambitsioonikaid pseudoliitlasi, kes on üksnes omakasu peal väljas. Pauli suhet Inglismaaga tumestas ka Malta okupeerimine viimase poolt, seda enam, et Paul oli Malta Ordu suurmeister. Paul armastas rahupoliitikat ning nägi uues liidus Napoleoni Prantsusmaaga võimalust säilitada Euroopas sõjaline tasakaal ning rahu. Prantsusmaa ja Venemaa suhted soojenesid ning 4.–6. detsembril 1800 liitusid Prantsuse-Vene liiduga veel Taani, Rootsi, Preisi, Holland, Itaalia, Hispaania. Liidust jäi välja Inglismaa. Mandri-Euroopas oli tekkinud täiesti uus olukord – puudus otsese sõjalise konflikti oht. Vähe sellest, Paul hakkas kavandama ühissõjakäiku Napoleoniga Türgi vastu, Indiasse ning isegi dessanti Iirimaale, et murda Suurbritannia kui tugeva mereriigi ülemvõim.
2. veebruaril 1801 astus Inglismaal tagasi Pitti valitsus. Kogu Euroopa ootas suuri muutusi. Äkitselt teatas Venemaa Pauli surmast. Napoleon oli veendunud, et tegu on mõrvaga, ja kahtlustas selles eelkõige Inglismaa intriigi – just inglased olid Napoleoni arust subsideerinud Venemaal paleepöörde.
Süüdistusel oli tõepõhi all. Nähes oma lootusetut välispoliitilist olukorda, võtsid Inglise diplomaadid ühendust kantsler Nikita Ivanovitsh Panini vennapoja Nikita Petrovitsh Paniniga, kes oli just lõpetanud diplomaadimissiooni Berliinis. Nikita Panin oli suur anglomaan ning toetas igati liitu Inglismaaga, pealekauba oli ta isiklikes sõbrasuhetes Inglise saadiku Withfortiga.
Rahulolematud
Venemaalgi olid paljud rahulolematud, näiteks Katariina II endise favoriidi Platon Zubovi õde Olga, tagandatud kindralid, senaatorid ja kaardiväeohvitserid, kes igatsesid tagasi Katariina II armukirja ajal kehtinud korda ning ihkasid kättemaksu selle eest, et uus keiser neid möödalaskmiste ja muude pattude eest karmilt karistas ning tööle panna tahtis. Riigipöörde plaanidesse oli pühendatud ka Pauli poeg Aleksander, kes pidi vandenõulaste kava kohaselt isa asemel troonile astuma. Kasvatas ju teda vanaema Katariina II ning just Aleksandrist loodeti vanade heade aegade tagasitoojat.
Nikita Petrovitsh Panin asus usinasti tegutsema. Ta lõi suhted Peterburi sõjakuberneri von Pahleniga, keda Paul muide piiritult usaldas. Vandenõuga liitus Semjonovski polgu komandör Depreradovitsh, kavalergardipolgu sheff Uvarov ning paljud kaardiväepolkude ohvitserid.
Vandenõu
Vandenõu sai teoks 12. märtsi ööl 1801. Pauli magamistuppa Mihhailovskoje lossis sisenesid vürstid Platon ja Nikolai Zubov, kindral Benningsen, kaardiväeohvitserid Jashvil, Skarjatin, Gordanov, Bologovski, Borozdin, Argamakov, Tatarinov, Mansurov ning kindral Tshitsherin, kokku 12 meest. Platon Zubov ulatas Paulile paberi, kuhu oli kirjutatud manifest, millega too loobub troonist poeg Aleksandri kasuks. Paul ei allunud vägivallale ning keeldus alla kirjutamast. Seepeale lõi Nikolai Zubov keiser Pauli kullast tubakatoosiga meelekohta, mispeale kargasid keisrile kallale Jashvil, Tatarinov, Gordanov ja Skarjatin. Pauli peksti jalgadega, tema pea purustati mõõgapidemega ja lõpuks keiser kägistati Skarjatini vöösärbiga. Nii toimus mõrv ja riigipööre, katkes ootamatult Pauli ajastu.
Hullumeelsuse vari
Me ei tea, milline oleks olnud Euroopa ajalugu, kui keiser Paul oleks valitsenud Venemaad ning liidus Napoleoniga Euroopa asju korraldades taganud Euroopa mandril kestva rahu. Võib-olla ei oleks tulnud Aleksander I aegseid koalitsioonisõdu ning Euroopa ei oleks kaotanud miljoneid inimelusid? Küll aga teame, et kui Paul ei oleks reforminud riigi- ning mis kõige tähtsam – sõjaväekorraldust, ei oleks Aleksander I-l olnud mitte kusagilt võtta armeed, millega seista Napoleoni vastu 1812. aasta Isamaasõjas. Pole kahtlust, et ilma Pauli reformideta oleks Venemaa langenud sellisesse stagnatsiooni, mis poleks võib-olla kunagi viinud Aleksander II 1861. aastal talupojareformini ning Venemaa oleks jäänud juba 19. sajandi keskpaigas tsiviliseeritud maailma piiridest välja.
See, et teotahteline ning andekas poliitik – nagu Paul seda oli – sai külge hullumeelse despoodi sildi, on seletatav Katariina II omaaegse “poliitikaga”, mille sihiks oli vältida iga hinna eest võimu üleandmist pojale ja soov valitseda ise lõpuni. Selleks kasutas Katariina mitmesuguseid võtteid. Näiteks jälgis ta kiivalt Pauli elu ja kirjavahetust ning vähimagi kahtluse puhul, et Paul hellitab lootust saada kunagi Vene keisriks, laskis ta tolle õpetajal Nikita Paninil Paulile teatavaks teha järgmist: Paul ei olevatki troonipärija, kuna tema isa pole mitte Peeter III, vaid hoopis Saltõkov, ning ainult armust on Katariina Paulisse suhtunud kui oma pojasse, sest ka Pauli ema olevat täiesti tundmatu inimene lihtrahva hulgast – Katariina laskis liikvele kuulujutu, et ta poeg oli sündinud surnuna ning tema asemel pandi Katariina rinnale üks väike tshuhhonets ehk eestlane. Et asi aga veelgi kindlam oleks, levitas Katariina II oma noorukiks sirgunud poja suhtes süstemaatiliselt jutte, et too on hullumeelne. See, et Pauli näojooned kujunesid pehmelt öeldes omapäraseks, tulenes haigusest, mis tabas väikest Pauli 27. juunil 1762 ja mille tulemusel lühenesid näonärvid, mis muutsid absoluutselt tema näopilti.
Paul ei olnud sugugi hullumeelne, vaid lapsest saadik heasüdamlik ja usaldav. Väiksel Paulil oli näiteks kaks koera, Sultan ja Filidor, kellest ta kirjutas antiikkomöödia eeskujul väikese koomilise näidendi. Omal ajal oli Panin küsinud Paulilt, mida too arvab, kas parem on olla valitseja või käsutäitja, millele Paul vastas: “See, kes ei suuda alluda, ei tohi ka käsutaja olla.” Igati mõistlik vastus. Pauli õpetasid üldse väga valgustatud mehed, nagu näiteks tulevane teaduste akadeemia president akadeemik Epinsh, kuulus geograaf ja literaat Pleshtshejev ning väga andekas matemaatik Semjon Poroshin. Ükski nimetatutest ei ole kunagi oma mälestustes või väljaütlemistes avaldanud vähimatki kahtlust Pauli vaimse tervise suhtes. See, et Paul oli igati normaalne mees, leidis kinnitust ka tema hilisema Euroopa ringreisi ajal, millest oli juttu eespool.
Pärast Pauli mõrvamist ei saanud ju ka Aleksander I kuidagi rääkida kadunud keisrist tõtt. Oli igati mugav hoida vana joont ja nii jäigi Paul väga pikaks ajaks Vene ajalikku veidriku, et mitte öelda hullumeelse isevalitsejana, mitte aga reformaatori ning edumeelse poliitikuna, kes ei tahtnud muud kui kehtestada oma riigis kord, distsipliin ning anda oma alamatele võimalus rahulikult elada.
Ja viimane detail. Olles kuulnud, et igal Euroopa suurel monarhil on ametlik favoriit, otsustas Paul võtta favoriidi ka endale. Seda rolli täitis Anna Lopuhhina, kellega Paul tutvus 1798. aastal Moskvas. Suhe oli platooniline ning Paulile väga iseloomuliku väljundiga – nimelt oli rüütlieetikast läbi imbunud keiser Paul otsustanud oma sõjaväe polgulippudele kirjutada nime Anna heebreakeelse tõlke, mis kõlab vene keeles благодать ehk õndsus – tüüpiline keskaegsest romantismist läbi imbunud armuavaldus oma südamedaamile. Sõna БЛАГОДАТЬ lehvis lippudel ka Aleksander I aja koalitsioonisõdades ja 1812. aasta Isamaasõjas ning on jõudnud välja tänapäeva muuseumivitriinidesse.
Aleksander Pavlovitsh, tulevane keiser Aleksander I, ei suutnud elu lõpuni ära seedida isatapja kuulsust ning ilmselt just sellepärast unistas ta kogu oma valitsemisaja, et loobub keisritroonist ning läheb erakmungana patte kahetsema. Võimalik, et keiser 1825. aastal Taganrogis ei surnud, vaid läkski rahva hulka, ning legend Fjodor Kuzmitshist ei olegi legend, vaid üks ilus lõik Vene keisririigi ajaloost – just Fjodor Kuzmitshi nime all tunti üht taigas elavat erakut, kelle näojooned meenutanud vägagi keiser Aleksandrit ja kelle juures tihti käisid juttu puhumas Peterburi kõrged õukondlased.
LEGEND FJODOR KOZMITSHIST
Võimalik, et “isatapja” vari seletab lahti ka tõsiasja, miks Aleksander I ei võtnud vastu talle õigustatult pakutud isamaa päästja rolli. Objektiivselt võttes oli tal ju selleks täielik õigus: just tema valitsemise ajal võideti Venemaale kallale tunginud Napoleon ning seejärel purustati Aleksander I poolt juhitud koalitsioonivägede jõududega Euroopat anastanud Prantsuse keisririik. Võib-olla just sellepärast, et tundes süüd mitte ainult isa, vaid ka isamaa ees, ei külastanud Aleksander I mitte kunagi oma eluajal Borodino, Malojaroslavetsi ja Smolenski lahinguväljasid, kuigi olles visiidil Viinis, leidis ta aja ja võimaluse külastada Wagrami ja Asperni lahinguvälju ning oma Brüsseli visiidi ajal Waterlood. Võib-olla just sellega on seletatav ka Aleksandri ilmselgelt “jahe” suhtumine Kutuzovi mälestusse – oli ju Kutuzov Paul I toetaja juba siis, kui Paul oli põlu all (Katariina valitsemise ajal) ning võttis ju Kutuzov oma tütre Jelizavetaga osa viimasest õhtusöögist, millele järgnes traagiline öö Mihhailovskoje lossis, kui tapeti keiser Paul.
Legend Fjodor Kozmitshist on lõpuni lahti rääkimata siiamaani. Arvamused lahknevad: osa ajaloolasi on veendunud, et Fjodor Kozmitsh ei olnud keegi muu kui Omskisse põgenenud keiser Aleksander, osa ajaloolasi eitavad seda võimalust kategooriliselt. Fjodor Kozmitsh kerkis esile Siberis pärast 1833. aastat. Tema välimuse kohta võib arutleda, vaadates omaaegseid söejooniseid, kus on jäädvustatud Aleksander I-ga küllaltki sarnane mees. Ning kui kujutada ette tema nägu ilma habeme ja vuntsideta, siis on sarnasus Aleksander I portreedega suisa hämmastav. Näiteks võib tuua tollal Siberis elanud kaupmees Hromovi tütre mälestused, kust võib lugeda järgmist: “Kui Fjodor Kozmitsh elas Korobeinikovo külas, külastasime me teda isaga. Vanake tuli oma hüti lävele ja ütles: “Oodake pisut, mul on siin külalised.” Me eemaldusime isaga veidi ja ootasime. Möödus ligi kaks tundi. Fjodor Kozmitshi juurest väljusid noor proua ja husaarimundris ohvitser, kes meenutas äravahetamiseni ei kedagi muud kui kroonprints Nikolai Aleksandrovitshi. Fjodor Kozmitsh saatis neid küllaltki kaua ja mulle näis, et hüvastijätuks suudles Nikolai Aleksandrovitsh vanakese kätt, mida Fjodor Kozmitsh teatavasti kunagi kellelgi teha ei lubanud.”
Leidub hulgaliselt kaasaegsete memuaare, kust võib lugeda, et Fjodor Kozmitshi külastasid Peterburi eliidi hulka kuuluvad isikud ning vestlesid temaga prantsuse keeles. Fjodor Kozmitsh suri 1864. aastal väikses kohakeses neli versta Tomski linnast ja tema hauale püstitati õigeusu rist järgmise kirjaga: “Siia on maetud õnnistatud Fjodor Kozmitsh, kes suri 20. jaanuaril 1864.” Hiljem otsustasid Tomski võimud eemaldada ristilt sõna “õnnistatud” (blagoslovennõi), kuna teatavasti kandis sellist rahva poolt antud nime ka keiser Aleksander I.
Võib lõpmatuseni vaielda selle üle, kellel on õigus ja kuidas asjad tegelikult olid. Igal juhul jääb Aleksander I surm sama saladuslikuks, nagu oli ja on nii kaasaegsetele kui tulevastele põlvedele saladuseks ka tema iseloom.
Üks tuntumaid Vene sõjaajaloolasi emigratsioonis A. A. Kersnovski väidab oma teoses “Vene armee ajalugu” järgmist: kui peale oktoobripööret avasid bolshevikud Aleksander I sarga, osutus see tühjaks. Legend Fjodor Kozmitshist pole Kersnovski arvates mitte legend, vaid üks ilus episood Venemaa ajaloost.
JÜRI KOTSHINEV (1960) on harrastusajaloolane ja univormoloog, kelle huvivaldkonnaks on Venemaa ajalugu.
|