Ligikaudu 150 000 eestlast, see on 13 protsenti kõigist eestlastest ehk iga kaheksas eestlane, ei ela filosoofiadoktori Raimo Raagi andmetel alaliselt Eestis.

Eestlased on suutnud kohaneda ja leidnud omale kodu kõikidel mandritel, sealhulgas ka Aafrikas. Tänapäeval asub väliseestlaste suurim kogukond Mustal Mandril Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Ehkki esimene eestimaalane astus Lõuna-Aafrika pinnale teadaolevalt juba 1663. aastal ning hilisemal perioodil sattusid sinna lühemaks või pikemaks ajaks erinevatel põhjustel veel mitmed Eesti asukad (näiteks Inglise-Buuri sõja aastail viibis Lõuna-Aafrikas hulk eestlasi ja eestisakslasi), jäi püsiva Eesti kogukonna kujunemise algus Lõuna-Aafrikas siiski 1920. aastate lõppu. 1927. aastal avaldas Päevaleht kiitva ja reklaamiva artikli omaaegse Lõuna-Aafrika Uniooni kohta, nimetades seda uueks Ameerikaks ja piiramata võimaluste maaks. Samal aastal asuski sinna elama Tartumaalt pärit Endel Muna, endine kaubandus-tööstusministeeriumi ametnik ning ajaleht Kaja kaastöötaja. Ta rajas Kapimaal karjafarmi, jätkates paralleelselt ka ajakirjanduslikku tööd, hiljem tegutses fotograafina Durbanis. Praktiliselt võib teda pidada Eesti kogukonna rajajaks Lõuna-Aafrika Unioonis. Peatselt, 1920. aastate lõpul, järgnesid talle mitmed ettevõtlikud eestlased, kes teenisid elatist erinevates valdkondades: rajati farme, äriettevõtteid, töötati inseneridena kaevandustes või teedeehitustel. Enamik eestlastest püsiasukaid omandas LAU kodakondsuse. Viimase saamine polnud väga raske, sest peale inglaste ja hollandlaste suhtuti üldiselt kõige soosivamalt skandinaavlastesse, millisesse kategooriasse arvati ka eestlased. 1930. aastate lõpuks kujunes eestlaste koloonia ligikaudu 30-liikmeliseks. Eestlastest väljarändajate suhteline arvukus Lõuna-Aafrika Unioonis oli ka üheks põhjuseks, miks selles kauges riigis 1933. aastal Eesti konsulaat avati.
Suurem ümberasujate laine jäi aga Teise maailmasõja järgsesse perioodi, kui mitmed Eesti sõjapõgenikud jõudsid Rootsi kaudu Lõuna-Aafrikasse. Aastatel 1946-1948 suundus Rootsist Lõuna-Aafrikasse neli väikest alust, pardal kokku 86 inimest. Praegu elab enamik eestlasi Lõuna-Aafrika Vabariigi suuremates linnades nagu Pretoria, Johannesburg, Kaplinn.
1971. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis ilmunud entsüklopeedias märgitakse eestlasi ära kui ühte väiksemat rahvusgruppi riigis, tuues üldarvuks ligikaudu 150 eestlast. Johannesburgis ja Kaplinnas tegutsenud ning eestlust ülal hoidnud Eesti seltside tegutsemise kõrgaeg jääb 1950. ja 1960. aastatesse, kuid praeguseks on nende tegevus mitmetel põhjusel soikunud. Jääb vaid loota, et ligikaudu 100 inimese piirile küündiv Eesti kogukond, mis tundub kaduvväikesena rohkem kui 43 miljoni elanikuga LAV-is, jääb püsima.