INDREK MARTINSON on sündinud 26. detsembril 1937 Tartus. Kuueaastase poisina sattus ta koos perekonnaga sõjakeerises algul Saksamaale, seejärel Rootsi. Seal on kulgenud tema elu- ja teadlasetee füüsikaõpetajast Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Ta on Lundi Ülikooli professor, kel olnud 1986. aastast õigus, nagu kõigil teistel Rootsi akadeemia liikmetel, osa võtta Nobeli preemia määramisest. Viimasel aastakümnel on ta teinud kõik, et aidata Eesti füüsikute heal mainel leida kandepinda maailmas. Seda eeskätt läbi uuringute Lundi Ülikooli sünkrotronil ja õppetegevuse korraldamisel doktorantuuris.

Otsus langes Kärevere sillal: “Tulge ainult!”
Kuhu siis? Rootsi! Lundi Ülikooli! Seal asub sünkrotron, mis pakub huvi paljudele tahkise- ja aatomifüüsikutele kogu maailmas. Kutsujaks oli sünkrotroni juhatuse esimees Indrek Martinson, kes niiviisi 1988. aastal teel Tartust Tallinna füüsika-matemaatikadoktor Mart Elango tagasihoidlikule soovile OK vastas.
Sellest ajast alates on ka ta ise olnud sagedane sünnimaa külastaja. Hiljuti võttis INDREK MARTINSON osa Eesti füüsikapäevadest Tartus, kus teda küsitles REIN VESKIMÄE.

Olete Eesti füüsikute ja paljude teiste meie teadlastega suhelnud juba viisteist aastat. Praegu viibite siin traditsioonilistel füüsikapäevadel. Vist mitte esimest korda?

OLEN käinud füüsikapäevadel korduvalt. Esmakordselt olin 1990. aasta füüsikapäevadel, kus tegin kaks ettekannet. Kui akadeemik Juhan Ross mind kuulajatele tutvustas, lisas ta, et esimest korda esineb sellel foorumil kapitalistliku riigi kodanik. Mõtlesin, aga ei öelnud muidugi midagi, et Rootsi proovib olla nii sotsialistlik kui vähegi võimalik.
Äsja saabusin mõneks päevaks. Kuid viimasel ajal olen Eestis lausa elanudki, näiteks mullu septembris-oktoobris üle kuu aja. Olin tookord Füüsika Instituudi külaline. Mul oli siis töö pooleli noore füüsiku Ilmar Kingiga, kes oli minu doktorant Lundis. Samuti vajas lõpetamist üks teadusartikkel füüsika-matemaatikadoktor Piret Kuusega. Ja siin oli seda väga rahulik kirjutada.

Noored teevad ilma

Nii et meie noored füüsikud on olnud Teie hoole all juba mitmeid aastaid?

ILMAR tuli esmakordselt Lundi Ülikooli laborisse tööle 1994. aastal aatomifüüsika alal, milles oli loota rakendusi astrofüüsikale. Tema teadustöö üks etappe lõppes seal viis aastat hiljem doktoriväitekirja kaitsmisega. Seejärel tegi ta kaks aastat väga head tööd Washingtonis. Enne Ameerikasse minekut korraldas Ilmar Kink huvitavaid katseid, aga ei jõudnud nende tulemusi veel põhjalikult analüüsida. Möödunud sügisel tegimegi seda koos ja avaldasime tulemused Inglismaal ilmuvas teadusajakirjas. See oli üks aatomifüüsika probleemidest, mida tunti juba 29 aastat, aga mis oli lahendamata. Mina sain sellest teada juhuslikult 1973. aastal. Iga nelja-viie aasta tagant kaevasin selle mõtte jälle kalevi alt välja ning proovisin uuesti vastust leida, aga ikka ei jõudnud sihile. Alati tuli käega lüüa, kuid probleem jäi ometi kummitama. Enne Ameerikasse sõitu korraldas Ilmar ühe vajaliku katse, millest paistis, et oleme eesmärgile lähedal. Ja sügisel võtsimegi otsad kokku.

Oleks vahest huvitav teada, milles probleem seisnes ja miks oli seda raske lahendada, kuigi võib ette kujutada, et lugejale seda kirjeldada pole kuigi lihtne.

UURISIME ioniseeritud boori spektrit. Seda elementi leidub ka Päikesel ja teistel tähtedel, kuid väga vähe. Ent see, mis meile huvi pakkus, polnud niivõrd oluline astrofüüsikale kui füüsikale üldse. Nimelt oli ootamatu, et boori üks spektrijoon, olgugi et väga nõrk, selle elemendi kiirgusspektrist üldse ära kaob. See oli täielik müsteerium. Juba 1973. aastal näitas üks Ameerika füüsikateoreetik, et boori spektris on üks joon puudu, kuigi teoreetiliselt peaks seal olema. Ja nüüd siis pea kolmkümmend aastat hiljem leidsime Ilmariga selle kadunukese üles. See näitab, kui täpne pidi olema teooria, mis selle joone olemasolu ennustas. Ja kui kannatlikud peavad olema teadlased oma uuringuid tehes. See oli nagu nõela otsimine heinakuhjast. Niisugune tegevus on tähtis selle poolest, et kui suudad teooriat ühele süsteemile testida, saad teada ka, kui hästi sobib see mingis teises olukorras. Niisugused ongi need fundamentaaluuringud, mis omakorda võivad rakendust leida päris ootamatutes kohtades hulk aega hiljem.

Tulge ainult!

Nii on siis lugu selle koostööga. Aga algas see juba 1980. aastate lõpus.

MINA olin esmakordselt Eestis, pärast siit lahkumist lapsena, 1988. aasta sügisel. Mäletan selgelt seda, kui ühel pühapäeva õhtupoolikul Tallinna poole sõites, küsis mind saatev Mart Elango, just Kärevere sillal, et kas ka Eesti füüsikutel oleks mingi võimalus kasutada Lundis asuvat sünkrotroni kui kiirgusallikat oma uurimistöös – rõntgenspektroskoopias. Mina kui tollane selle sünkrotroni juhatuse esimees kostsin seepeale: “Tulge ainult!”
Ning juba 1989. aasta veebruaris saabusid esimestena Lundi Ülikooli sünkrotroni kaema Mart Elango ja Ilmar Kingu isa Rein Kink. Mart tegeles rohkem röntgnikiirgusega. Seda suunda kristallide uuringuis arendavad praegu kadunud Mart Elango asemel edasi Arvo Kikas ja Ergo Nõmmiste. Rein Kink aga ergastas kristalle pehmema, ultraviolettkiirgusega ja jätkab seniajani uuringuid, mis seotud rakendustega meditsiinis.
Neile kahele suunale on lisandunud elektroonikas kasutatavate õhukeste kilede uuringud, seda haru veab praegu Väino Sammelselg. Ja neljas Eesti füüsikute töösuund Lundi Ülikooli sünkrotronil eksperimenteerides on seotud palju rakendusi leidvate optilikaalaste uuringutega, mille tegevust juhib Aleksandr Luötöik.
Neid kõiki rahastab Rootsi ja ka Brüssel, ning seni on hästi läinud.

Mis kasu tõotab see Rootsile? Ega see tähenda ometi ainult vaese ligimese toetamist ja jalulhoidmist?

ON KINDEL, et mainitud valdkondades aitavad Eesti füüsikud kaasa ka Rootsi teaduse edendamisel. Kaksteist aastat tagasi, mil alustasime, oli suhtumine niisugune, et mida need eestlased ikka suudavad. Praeguseks on taolised hinnangud ammugi kummutatud ja Eesti füüsikuid hinnatakse meil kõrgelt. Seda tõendab ka eelmisel aastal Füüsika Instituudile Rootsist, Hasselbladi fondist, eraldatud kolm miljonit Rootsi krooni unikaalsete seadmete muretsemiseks teadusuuringute tarbeks. Fond toetab esmajoones Rootsi teadlasi ja see oli tore üllatus, et nüüd Füüsika Instituut nii kena summa sai. Ilmselt mõisteti, et maailmatasemel püsimiseks on vaja peale edukate teadlaste veel väga head aparatuuri. Ja uusi seadmeid on selle raha eest juba Füüsika Instituudile muretsetud. See on tunnustus eeskätt Eesti optikutele ja laseriehitajatele. Eks Rootsi oli selleks koostööks eraldanud ka varasemate aastate jooksul üle kümne miljoni SEKi. Nüüd on siinsed laborid juba nii moodsad, et Rootsi teadlased võiksid ise tulla Eestisse teadustööd tegema.
Teatavasti oli Victor Hasselblad Rootsi leiutaja, kes valmistas kuulsaid fotoaparaate, mida on kasutanud ka NASA oma kosmoseeksperimentides. Ühe tema kaamera kaotas 1965. aasta juunis maailmaruumi ära Gemini 4-ga lennanud ja USA astronautidest esimesena avakosmosesse sukeldunud Edward White ning see tiirleb juba mitukümmend aastat ümber Maa.

Lundi Ülikool – viljakas suhtlemispaik

Koostöö algas Lundis ja see on olnud kasulik mõlemale, nii Eestile kui ka Rootsile. Aga nüüdseks on see koostegevus laienenud kuuldavasti mujalegi?

LUNDIS asuv sünkrotron- ehk MAX-labor, nagu seda kutsutakse, on koht, kus luuakse rahvusvahelisi kontakte. Sest seal käivad koos paljude maade teadlased. Näiteks Mart Elango ja Soome teaduskorüfee Seppo Aksela said sõpradeks just Lundis. Kord lõunalauas juhuslikult kokku sattudes lausus Mart, et ta on kuulnud ühest väga heast Soome füüsikust Seppo Akselast. Kui siis lauanaaber teatas, et tema ongi see otsitud mees, oli kohtumisrõõm suur. Ja pärast seda oli Elango Oulu Ülikoolis kuulsa soomlase juures tööl mitmel korral. Teine teie mees, Edwin Kukk, tutvus Lundis ameeriklastega, millele järgnes viljakas koostöö USA-s Berkeley teaduskeskuses. Arvo Kikas ja Andres Ausmees said kokku jälle Uppsala rahvaga ja seal arenes edasi nende koostöö. Tanel Käämbre, kes kaitses Uppsalas doktorikraadi, alustas seal koostööd Nobeli füüsikapreemia laureaadi Kai Siegbahniga. Muide, koos temaga käisime 1993. aastal Eestis. Olime ka president Lennart Meri vastuvõtul, kus meid väga hästi ja suure mõistmisega vastu võeti. Siegbahn, kes oli juba tollal Eesti füüsikutest heal arvamusel, selgitas presidendile, et fundamentaalteadusi ei tohi eirata. Kui ikka üks Nobeli laureaat nii ütleb, siis loodetavasti on sellest kasu.

Ometi ei peeta Eesti riigi toetust teadusele piisavaks, veel vähem küllaldaseks. Ja eks mõnedki on pühkinud seetõttu jalgadelt kodumaa tolmu.

SEDA küll. Aga mõned nendest noortest füüsikutest, kellega mina olen kokku puutunud, on juba tagasi tulnud. Ilmar Kink näiteks. Vambola Kisand, kes tegi väga hea doktoritöö, töötab praegu küll Hamburgis, aga viibib juba küllalt palju ka kodumaal. Sealsamas töötab veel minu doktorant Marco Kirm, kes kaitses väitekirja 1995. Tema alustas aatomifüüsika alal, siis läks üle kristallide peale, viibis seetõttu Hamburgi Ülikooli laboris professor Zimmereri juures ja on sinna jäänudki. Zimmerer on öelnud, et kui Marco lahkub, siis läheb tema kohe pensionile. Eks see ole kõige parem hinnang ühele andekale noorfüüsikule. Ega igakord saa omal alal väga suurele edule kodus loota. Mõnikord tuleb ikka valikuid teha. Ka Ergo Nõmmiste oli mitu aastat ära Aksela juures Oulus ja on nüüd Taaralinnas tagasi. Kujutan ette, et küllap Marcogi kunagi Eestisse naaseb.

Eesti füüsika võib rahul olla

Kas olete kursis ka teiste Eesti teadlaste silmapaistavate tulemustega?

AKADEEMIK Jaan Einasto Universumi kärjekujulist ehitus tunnustatakse kogu maailmas. Vanema põlvkonna teadlastest on tuntud veel akadeemik Karl Rebane. Kui 2001. aastal uuris välismaa ekspertiis Eesti füüsikute tulemusi, leiti, et mitmed teadlased asuvad very good/excellent rahvusvahelisel skaalal. Nii et laias laastus võib Eesti füüsikaga rahul olla. Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmena olen selle üle uhke.

Kuidas paistab maailma taustal välja Rootsi teadus?

FÜÜSIKUTEST sai Nobeli preemia viimati seesama Kai Siegbahn 1981. Meditsiinis juhtus sama lugu paar aastat tagasi. Ega Rootsi eriti neid preemiaid omadele anna. Ei sobi nagu hästi. Kuigi võinuks saada. Aga ka muu maailma teadlastega on sama lugu. On ikka väga häid tegijaid, kes pole saanud. Vahe nende vahel, kes saavad ja kes napilt ilma jäävad, on üsna väike. Ühel alal võivad korraga saada kolm inimest, aga kui esitatud on ühe ja sama avastuse eest neli, keda siis välja jätta? Või jätta kõik ilma? Olin aastail 1994–1998 Rootsi Teaduste Akadeemia füüsikasektsiooni esimees ja tean väga hästi, kui raske on mõnikord otsustada kellegi kasuks või kahjuks.

Teadlaseks kujunemise aeg

Mida praegu teete?

DETSEMBRIST olen pensionil. Aitan teisi, aga uurin ka ise edasi. Igal aastal püüan korra käia Ameerikas, kus mul on palju sõpru. Olen juhendanud kolmekümmet doktoranti, kellest paljudega on säilinud sidemed ja hea koostöö. Lahendamist vajavaid probleeme jätkub piisavalt. Ja tegevust leidub küllaga ka mitmetes rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides. Sage külaline olen Eestis.

Eks vist siin mängi oma osa ka see, et Tartu on Teie sünnilinn?

SÜNDISIN Tartus 1937. aasta detsembris. Isa töötas Tartu Linnapangas, ta oli lõpetanud ülikoolis majanduse erialal. Ema oli jurist. Õde on minust kaks aastat noorem. 1944. aasta suvel isa mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Olin kuueaastane, kui sama aasta sügisel põgenesime ema, vanaema ja õega Saksamaale. Seal, ühes Saksa perekonnas elades, alustasin oma kooliteed. Ema oli inglise keele õpetaja. Muuseas, kui eespool oli juttu Kärevere sillal tehtud otsusest, siis selles peitub midagi maagilist. Sest vanaema ütles ikka, kui minu korrastatud voodit nägi, et see näeb välja nagu Kärevere sild. Ilmselt sellepärast, et see sild sai sõja ajal kõvasti kannatada.
1946. aastal kutsus onu meid Rootsi, sest tema oli koos abikaasaga jõudnud sinna ülemere otse. Vahepeal olime kokku saanud ka sõjas viibinud isaga. Neli aastat hiljem lõpetasin Rootsis Stockholmi Eesti Algkooli. 1957 sai minust juba üliõpilane. Ema soovitas arstiks õppida, aga mind see amet ei köitnud. Selguse saamiseks edaspidises pühendusin ülikoolis kõigepealt inglise keele õppimisele. Sel perioodil kulus palju aega ka male peale. Olin Stockholmi noortemeister ja Rootsis teine käsi. Käisin klaveritundides ja tegin sporti. Kõike natukene. Et Rootsis õpitakse ülikoolis peamiselt ühte ainet korraga, siis õppisin ka mina hiljem ühe aasta matemaatikat ja teise füüsikat. Onu Villem Mulla eeskujul jäin lõpuks füüsika juurde, tahtsin saada õpetajaks. Olin Eesti Õhtugümnaasiumis mõnda aega füüsikaõpetaja. Seal käisid inimesed, kel oli jäänud haridustee pooleli. Varsti tundsin, et kui õpetajaks jään, pean veel rohkem oma ala tundma. Tahtsin kaitsta magistrikraadi ja ka litsentsiaadikraadi. Viimane oli aste madalam tolleaegsest doktorikraadist. Kõik see võttis aega neli aastat. Litsentsiaadikraadi omandasingi 1967, aasta hiljem, kui oleks pidanud. Mis seal salata, olin veidi laisavõitu, kuid omajagu oli selles hilinemises süüdi ka suur töökoormus õpetajana. Teisest küljest oli see minu õnn.
Õnn, et plaanitust hiljem lõpetasite?
Just nimelt. Sest samal aastal oli olnud minu šeff Ameerikas ja kuulnud ühest uuest meetodist, kuidas tuumafüüsikat saab rakendada aatomifüüsikas. Ta oli seal ka mingi koostöölepingu sõlminud ja küsis siis, kas ma ei tahaks ühe aasta USA-s end täiendada. See pakkumine sobis mulle hästi, sest sain just ühele poole oma õpingutega ja polnud veel jõudnud kooliõpetajaks end lõplikult vormistada. Et olin poissmees, siis mineku suhtes palju mõtlemist polnud. Peagi oli ka sõbratar Evi kohal. Ning San Franciscos abiellusime. Teadustöö läks samuti ladusalt. Kirjutasin palju artikleid. Mõnda neist on tsiteeritud hiljemgi üsna palju, sest avastasime uusi efekte valdkonnas, mis oli tol ajal eriti põnev. Nagu öeldakse, sattusin õigel ajal õigesse kohta.

Teel akadeemikuks

Kõik see juhtus ühe aasta jooksul. Mis sai edasi?

1970, KUI ROOTSI tagasi tulime, pakuti mulle tööd Nobeli Instituudis. 1974 ärgitati mind taotlema vabanenud professori kohta. Esialgu pelgasin, sest tundus, et on minust mitmeid väärikamaid ja vanemaid kandidaate. Pealegi ei olnud ma Rootsi kodanik. Kuid nagu varsti selgus, ei saanud see takistuseks ja nii valiti mind 1975. aastal Lundi Ülikooli professoriks.

Aga Te elasite ju Stockholmis?

KOLIMINE teise linna oli omaette probleem. Sest abikaasal oli hea töökoht, ja ka meie vanemad, kes oma väikeste lastelaste eest hoolitsesid, elasid meie lähedal. Need hüved Lundi kolides jäid ju ära. Aga saime hakkama ja oleme seal elanud juba veerand sajandit.

Milline on suurim tunnustus Teie teadlaseteel?

VÕIKS arvata, et eks ikka Rootsi Kuningliku Akadeemia akadeemikuks valimine 1986. aastal. Aga kui ma nüüd pisut järele mõtlen, siis on ikka kõige suurem au ja heameel olla minu vanemate koduülikooli – Tartu Ülikooli audoktor. Austav on olla ka American Physical Societi ja Optical Society of America nn Fellow. Olen valitud ka Eesti ja Leedu Teaduste Akadeemia välisliikmeks. Ma pole küll aatomi- ja tuumafüüsikas väga põhjapanevat avastust teinud, kuid siiski parandanud ja viimistlenud küllalt palju teiste töid-teooriaid ning juhendanud paljusid tulevasi teadusdoktoreid.

Lastest ja haridusest

Mis on saanud Teie oma lastest?

MEIL on kolm tütart. Vanem neist – Liisa – on keemia doktorant. Tema huvialaks on keskkond, metsad, happevihmad ja sellega seonduv. Sest loodus talle meeldib ja ta on palju reisinud.
Tiina lõpetas hiljuti ülikooli. Algul hakkas matemaatikat ja statistikat õppima, aga siis leidis oma õige ala – infotehnoloogia. Teda huvitavad arvuti ja inimese suhted. Tegutseb ühes väikeses ülikoolis Lundi lähedal Ronnebys. Hiljuti viibis Barcelonas, kus tundis huvi arvutite ja laste suhete vastu. Töötas seal mustlaslastega, kelle vanemad on kirjaoskamatud, kuid lapsed hakkasid arvutitega mängima ning ilma et nad oleks ise aru saanud, õppisid lugema, kirjutama ja arvutama. Ülikool, kus tütar õpib, tegi ettepaneku, et ta astuks ühendusse ka Eestiga, et siin midagi selles valdkonnas ette võtta.
Noorim tütardest, Maria, õpib Lundi Tehnikaülikoolis ehitusinseneriks ja kavatseb seda elukutset kombineerida majandusteadusega.

Mis Teile Eestis meeldib ja mis ei meeldi?

INIMESED on muutunud koos suurte ümberkorraldustega varasemaga võrreldes optimistlikumaks. Seda märkan eeskätt oma siin elavate sugulaste järgi. Algul oldi üsna pettunud. Ei meeldi korralagedus, õigemini täielik anarhia, liikluses.

Kuidas tundub olevat haridustase?

KUI valiksin oma kolmekümnest doktorandist välja 3–4 paremat, siis Ilmar Kink ja Marco Kirm oleksid kindlalt nende hulgas. Vähemalt reaalainetes on Eesti koolides piisavalt hea tase. Rootslased on vaimustuses enamikust eestlastest, kes meiega on koostööd teinud. Kuid füüsikuks saada tahtmise soovi korral peab ikka niisuguste teadmiste ja võimetega noor küll idealist olema. Samasuguse andega noor võiks ju pangas hoopis rohkem teenida.
Õnneks sünnib ja sirgub Eestis ikkagi ka tippfüüsikuid, keda hinnatakse kogu maailmas.