Peter Browni raamatu "Pühakute kultus kristluses" ilmutas kirjastus Kunst 2002. aastal. Raamatu on tõlkinud Pärtel Piirimäe.

Mäletan, et poisikesena istusin kinos ja vaatasin mitu korda "Viimset reliikviat" ja imestasin, et miks küll nende kontide pärast nii palju jama oli. Jäigi arusaamatuks. Seevastu armastasin korrata filmi lõpus Rolan Bõkovi suust kõlanud lauset, et matsid jäävad matsideks. Peter Browni raamat ulatab meile käe, et meid veidikenegi matslusest kõrgemale tõsta.
Haarakem siis sellest käest kinni.

Üks minu tuttavatest peab kolledzhis loenguid. Kord pöördus ta õpilaste poole küsimusega - miks hukkus Rooma impeerium, miks sai otsa Pax Romana? Enamik ei osanud vastata, kellelegi tuli meelde üks suur laudadest tehtud hobune, aga see lugu juhtus hoopis vanas Kreekas. Mina mäletan vastust kooliajast, mis kõlas üldjoontes nõnda: barbarid tulid väljaspoolt ja kristlased ning amoraalsed isikud lagundasid seespoolt.
Alles hiljuti lugesin meie meediast, et kristlus olevat vägeva Rooma maailmapildi segi pööranud, juhtinud tähelepanu maistelt asjadelt nähtamatutele. Ühiskond nõrgenes seespidiselt ja ühel hetkel jäid roomlased välisvaenlastele - barbaritele - alla. Või olid põhjuseks hoopis tinast torud, millega vesi roomlasteni jõudis ja seejärel tinamürgitus pikkamööda oma töö tegi?
Vaieldamatult oli kristluse tulek uus peatükk rooma ajaloos ja sellega kaasnesid ulatuslikud muutused. Argumentideväliselt on see ju viimaks usuküsimus, mida allakäiguks või arenguks pidada. Siiski - kui kristlus Rooma riigi huku põhjustas, kuidas suutis kristlik Ida-Rooma keisririik (Bütsants) aastani 1453 vastu pidada?
Hilisantiigi usuelu vaadeldes on esimesel pilgul raske seletada kristluse võidukäiku. Oli ju kristlus üks paljudest religioonidest Rooma impeeriumis, pealegi enim tagakiusatud. Üks võimsamaid kultusi tolleagses impeeriumis oli Mithra kultus, mis omamoodi meenutas varajast kristlust. Iraanist pärit usund levis jõudsalt nii sõdurite, ülemkihi kui ka keisrite hulgas. "Kuid selle religioonipoliitiline nõrkus seisnes selles, et tegemist oli meeste ühingutega..." kirjutavad C. Andersen ja A. M. Ritter oma raamatus "Kristluse ajalugu I" (Tartu 1998). Kristlus seevastu oli avatud kõigile, nii mehed kui naised said võrdselt osa uuest religioonist. Mitte ainult mehed ja naised - ka vaesed, orjad, lesknaised võisid äkitselt tunda end tähtsana uue religiooni silmis. Kui aga ristiusk oleks oma panuse teinud ainult meestele, olid ju ka Kristuse jüngrid ja apostlid ainult mehed?
Kristlus uue religioonina ei pälvinud esimestel sajanditel Rooma impeeriumis keisrite heakskiitu. Kui lubatud usundid said korraldada suuri pidustusi ja ehitada hiilgavaid templeid, pidid kristlased ajama oma asja tasa ja targu. Lakkamatu tagakius tekitas varakirikule tõsise probleemi - oli vaja kohti, kus tunda end turvaliselt. Maapealsed kalmistud ja maa-alused katakombid pakkusidki varju ja kuna kalmistutele/katakombidesse maeti ka uue usu eest elu andnud märtreid, oli sellega üks osa kogunemiskohtade probleemist lahendatud. Pidevalt tagakiusatud inimesed kogunesid kalmistutel oma surnud (enamasti hukatud) usukaaslaste haudadele. Kuna kristluse üheks "firmamärgiks" oli igavese elu idee, oli selge, et teispoolsusesse lahkunud nii nais- kui ka meespühakute hauad said erilise tähelepanu osaliseks. Ja ka uutmoodi ideede ja vaadete generaatoriks. Surm, matus, lein, haud, kalmistu, kõik sellega seonduv sai kristluses uue mõõtme. Peter Brown kirjutab oma raamatus: "Seega olid kristlikus usus haud, mälestus surnust ja religioosne tseremoonia, mis võis ümbritseda mälestust, asetatud (paganlusest) täiesti erinevasse struktuuri, mille moodustasid Jumala, surnute ja elavate suhted."
Kristuse kirik ei ole ainult maapealne. Kirik ei ole ainult uhked ja kõrgusesse pürgivad sakraalehitised ega ka madalad palvemajad. Kirik koosneb inimestest, ja mitte ainult elavatest inimestest - kirik koosneb ka teispoolsusesse lahkunud uskujatest. Neid ei nähta füüsiliselt, kuid võib tunnetada vaimselt.
Mõned aastad tagasi külastasin Saksamaal Bad Bevenseni linnakeses asuvat Medingeni keskaegset nunnakloostrit. Kloostrikiriku altari ees asub poolkaarena altarivõre. Meeldivaks üllatuseks oli võimalus külastada altari seinatagust suurt ruumi, mis algselt oli mõeldud vaid nunnakloostri asukatele ja mis oli ilmikutele sajandeid suletud. Piltlikult jätkus altarivõre teisel pool seina, kuid mitte enam võrena, vaid istmete reana. Kujundlikult moodustasid altarivõre ja istmete rida terviku, sein oli ainult vahel.
Kloostrikiriku pool võtsid jumalateenistusest osa elavad koguduseliikmed, teisel pool seina igavikku lahkunud pühad uskujad. Kuid elavatel kloostriasukatel oli erakordne võimalus minna teisele poole seina ja istuda otse igavikku lahkunud pühade "keskel". Seega sai veel maapeal elav inimene tunnetada "igaviku hingust". Nii oli kirik kohaks, kus said kokku maine ja taevane kogudus, nii elavad kui surnud. See idee, mis sai alguse esimestel sajanditel pühakute haudadelt, arenes edasi ja saavutas oma kõrgpunkti keskaegsete kirikute arhitektuuris. Kui kalmistu/haua asemel koguneti kirikusse, pidi sealgi säilima mingi sümbol, koguduse alustugi. Siis toodi reliikviad, pühakute maised jäänused, nii nagu ka meie kultusfilmis "Viimne Reliikvia", kalmistult kirikusse üle ja nad leidsid pühaduse tagatistena oma koha kirikute altarites.
Aastal 1204 vallutas Veneetsiast laevadega tulnud ristisõdijate vägi Konstantinoopoli ja rüüstas õigeuskliku pealinna põhjalikult. Konstantinoopoli puhul ei olnud tegemist ainult Bütsantsi pealinnaga, tegemist oli kohaga, kus maine ja taevane "otseses mõttes" kokku puutusid. Rünnaku üheks paljudest põhjustest oli ka Konstantinoopoli kirikutes asuvate reliikviate üliküllus. Tuletagem meelde, et ka Torino surilina pärineb Konstantinoopolist. Seega oli Konstantinoopoli puhul piltlikult öeldes tegemist pangaga, mille varasid oli ammu ihaldatud. Ja ühel päeval olid "kristlikud pangaröövlid" kohal. Teostati kiire ja põhjalik rööv, varastatud reliikviad ujutasid üle kogu Lääne-Euroopa. Võiks öelda, et Konstantinoopoli pühadus n-ö erastati (Peter Brown kirjutab ka pühaduse erastamisest üksikisiku tasandil ehk kristlike perekondade poolt teostatud pühakute (ümber)matmistest oma perekondade hauakambritesse) vägivaldsel teel ja paisati vabale usuturule, kus nõudlus ületas ammu pakkumise. Lääne-Euroopas ehitati üha uusi ja uusi kirikuid, mille altarid vajasid reliikviaid, Konstantinoopolis seevastu ületas reliikviate küllus tegeliku vajaduse.
Muidugi võib küsida, mis on meil ühist Peter Browni raamatus kujutatud hilisantiigi maailmapildi muutusega kusagil Vahemere kallastel. Meile piisab ju Vahemere kuurortidest ja maitsvast toidust. Milleks meile lood elavate ja surnute ühendusest ja paljude surnud inimeste luudest? Võib-olla on esialgu Peter Browni raamatu maailm kauge ja isegi võõristav, kuid meiegi oleme osa kristlikust Euroopast. Ka meie linnades on vanu ja uusi kirikuid ning kloostreid, altarivõresid, mis moodustavad poolkaare.