Veebruaris 2003 tähistasime Eesti Vabariigi 85. sünnipäeva. Meie riigi sünni juures seisis kolmest mehest koosnev Päästekomitee, mille kolmas liige Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi kõrval oli Konstantin Konik – mees kelle kohta pole seni kirjutatud ühtki täismõõdus teaduslikku artiklit, pikematest uurimustest rääkimata.

Riigitegelasest ning arstiteaduse korüfeest doktor ja professor Konstantin Konikust võiks kirjutada ajaloolis-ilukirjandusliku teose. Arvestades, et Konstantin Konik oli 1918. aastal Eesti Vabariigi välja kuulutanud Eestimaa Päästekomitee üks liige – ehkki Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi kõrval küll kolmas ja vähemtuntud – võiks kõne alla tulla näiteks põnevusjutt. Arvestades viljakat ja pikaajalist tegevust avalikus elus alates 1905. aastast kuni surmani 1936. aastal, võiks kõne alla tulla ulatuslik saagavorm. Tegelik seis on paraku proosalisem: Konstantin Konikust pole tänaseni ilmunud ei põnevikku, ei saagat. Pole isegi mitte täismõõdus teaduslikku artiklit.

Konstantin Konik nägi ilmavalgust Tartu linnas 1873. aasta 19. detsembril vana kalendri järgi ja 31. detsembril uue kalendri järgi. Koniku varasem elukäik ei paku, kergekäeliselt väites, midagi iseäralikku. Ta lõpetas Tartus gümnaasiumi ja 1898. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Kahtlemata oli see hinnatav saavutus, kui arvestada Koniku sotsiaalset päritolu – lihtsa eesti voorimehe poeg lõpetas Tartu ülikooli. Muuseas, Konstantin Koniku tuntuimaks klassivennaks algkoolis ja gümnaasiumis oli Juhan Luiga, kellega koos Konik ka Tartu ülikooli immatrikuleeriti.
Alanud arstikarjäär viis Koniku esialgu Lõuna-Venemaale, kus ta töötas assistendi ja arstina. Vene-Jaapani sõja ajal sattus Konstantin Konik ordinaatorina poolteiseks aastaks kaugetele Kaug-Ida sõjaväljadele.

Poliitiliselt radikaalne Manteuffeli assistent

Tartusse tuli Konik tagasi 1905. aasta sügisel – see oli punase aasta sügis. Koos endast noorema sõbra Lui Oleskiga sukeldus Konik ühiskondlikku ellu, kuuludes poliitiliselt radikaalsemasse tiiba. Ta osales tärkava poliitilise elu kõikidel tähtsamatel sõlmhetkedel, alates 1905. aasta novembri mälestusväärsest Tartu rahvaasemike kongressist kuni Eesti rahvuskongressini 1917. aasta suvel Tallinnas. Ta astus 1906. aastal välja karistussalklaste julma tegevuse vastu Liivi- ja Eestimaal, korraldades protestitelegrammi saatmist Peterburi suurematele lehtedele. Selle terava sõnastuse pärast anti osa Tartu tegelasi omakorda sõjakohtu alla.
Konstantin Koniku enda töö jätkus Tartu ülikooli haavakliinikus, muuseas hilisema Eesti sanitaarkindrali professor Werner Zoege von Manteuffeli assistendina. 1908 kaitses ta väitekirja ja pälvis arstiteaduste doktorikraadi.
Aastal 1909 siirdus Konik pealinna, töötades algul eraarstina, siis Eesti Arstide Haigla juhatajana, seejärel Vene-Balti laevatehaste vanemarstina ning lisaks veel aastaid paralleelselt ajakirja Tervis peatoimetajana. Esimese maailmasõja aastatel oli Konik Tallinna linnavalitsuse tervishoiubüroo juhataja. Muuseas olgu öeldud, et mõnda aega olid nad advokaat Jüri Vilmsiga majanaabrid.
Pöördelisel 1917. aastal laienes Konstantin Koniku tegevus: Eesti alad koondati ühte ning vastkogunenud Ajutine Maanõukogu valis tuntud ja teeneka arsti Konstantin Koniku Eestimaa Ajutise Maavalitsuse liikmeks ja tervishoiuosakonna juhatajaks. Omal ajal oli Konik tõsise tartlasena olnud Jaan Tõnissoni asutatud Eesti Demokraatliku Erakonna asutajaid, hiljem nende vaated lahknesid. 1917. aasta sügis näeb Konstantin Konikut uue erakonna, poliitiliselt tsentrumisse kuuluva Eesti Tööerakonna asutajate seas. Erakonna liikmeks jäi Konik kuni partei tegevuse lõpuni. Tuleb rõhutada, et Jaan Tõnisson pidas Konikust hiljemgi väga lugu – erakonna vahetus ei viinud veel mehi tülli.

Üks kolmest

Konstantin Koniku elutee kõrgpunktiks oli mõistagi tegevus Eestimaa Päästekomitees. Selle eelduseks oli kuulumine Maapäeva Vanematekogusse ning poolpõrandaalune tegevus enamlaste lühikesel valitsusajal 1917. aasta lõpul – 1918. aasta algul. Lihtne küsimus – aga miks just teda valiti vaid kolmeliikmelisse ja suurte volitustega Päästekomitee liikmeks? Huvitaval kombel ei anna allikad selle kohta seletusi. On võimalik, et teda soovitas Jüri Vilms. Konikut tunti üsna hästi Tallinna eesti seltskonnas. Aga ehk oli teatud osa tema Tartu päritolul ning seosel Jaan Tõnissoniga? Sest nii oleks kolmeliikmelises Päästekomitees esindatud maaliitlane Päts, tööerakondlane Vilms ja tartlane Konik, kes, ise küll Tööerakonna liikmena, võis paljude jaoks veel kanda Tõnissoni Eduerakonna märki. Samas olid Maaliit, Tööerakond ja Eduerakond kolm suuremat Eesti erakonda, kes olid võtnud kursi Eesti iseseisvumisele.
Igal juhul valiti Konik 19. veebruaril 1918 Päästekomitee liikmeks. Ta osales nurjunud katsetel minna Eesti Vabariiki välja kuulutama Haapsalus ja Tartus ning Päästekomitee seesmise tööjaotuse kohaselt tegeles 1918. aasta 24. veebruari lõuna ajal Tallinnas Eestimaa iseseisvusmanifesti trükkimise korraldamisega.
Tollesse mälestusväärsesse päeva langeb võimalik et esimene, aga võimalik et ka viimane või ehk ka ainus kord, mil Konstantin Konik püstoli välja võtab. Nimelt tekkis Konikul tüli Maavalitsuse hoolekandeosakonna juhataja Villem Maasikuga, kes pooldas koostööd enamlastega ja mõnda aega valitsenud sotsialistide-revolutsionääridega. Meenutab hilisem riigivanem Juhan Kukk: “Või tema, kurat [Maasik – K.A.], tahab, et meie niisuguste äraandjatega peaksime kokkulepet otsima”. Konik olevat koguni tõstnud relva Maasiku suunas, mispeale viimane lahkus sõnagi lausumata Estonia puiesteelt nn haritlasklubi ruumidest, kus Eestimaa Päästekomitee sel päeval resideerus.

Jälle üks kolmest

Samal päeval valiti Konik veel teise kolmeliikmelisse komiteesse – ülesandeks luua kontakt pealetungiva Saksa Keiserliku armee väejuhatuse esindajatega, et Keila poolt tulevad sakslased ei tungiks Vene-Saksa sõjas erapooletu riigi pealinna. Selles kolmikus olid veel polkovnik, hilisem kindralmajor Andres Larka, ja staabikapten, hilisem kindralleitnant Nikolai Reek. Delegatsiooni missioon oli juba ette määratud nurjumisele, sest Saksa poliitilisel ja militaarsel juhtkonnal olid Eestiga omad plaanid. Ainus, mida Koniku juhitud delegatsioon saavutas, oli lubadus, et Tallinna ei hõivata enne 25. veebruari keskpäeva ja sellest kokkuleppest pidasid sakslased ka kinni.
Sõltumata sellest, kas tegu oli Eesti delegatsiooni eduga või olidki pealetungijate peajõud siis pealinnast veel poole päevateekonna kaugusel, igal juhul sai Eesti Ajutine Valitsus oma eksisteerimiseks juurde mõne lisatunni ning vast mõni tuhat inimest võis tänavaplankudelt ja laternapostidelt lugeda Iseseisvusmanifesti. 25. veebruari keskpäeval toimus Päästekomitee käsul pealinna kaitsemaleva ja tuletõrje paraad Raekoja platsil. Mängis muusika – “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” – ning paraadi lõpul jõudsid Raekoja platsile sakslastest jalgratturid. Rahvas läks vaikselt laiali.

Haavad, rõuged ja ämmaemandad

1918. aasta augustis Konstantin Konik arreteeriti Tartumaal, kus ta parasjagu suvitas. Algul hoiti teda Tartus, hiljem Tallinna vanglas. Kui Eesti Ajutine Valitsus novembris 1918 oma tööga jätkas, siis täitis Konik erivolinikuna mitmeid ühekordseid ülesandeid, pidades muu hulgas läbirääkimisi nüüd juba Saksa Soldatite Nõukoguga.
Detsembris 1918 määrati Konik Töö- ja Hoolekandeministeeriumi koosseisu kuuluva Tervishoiu Peavalitsuse ülemaks. See töö nõudis Eesti Vabadussõja tingimustes suurt organiseerimisvõimet ja väga suurte raskuste ületamist, et haavatud mehed terveks ravida. Konik oli sisuliselt ministrist järgmine mees, kel tuli korraldada veel arstide ja ämmaemandate kutsetegevuse reguleerimist, kaitserõugete panemist, kehtestada kord nakkus- ja suguhaiguste registreerimiseks ja palju muud. Aga selle kõrval jälgis ta hoolega haavatute ravimist Tallinna haiglates, kirjutades tõetruult raskest olukorrast ka ajalehtedes – hirmus on nähtus, et haavatute väiksemad haavad haigemajades koguni raskemateks muutuvad ning esineb koguni juhtumisi, kus haavade sidemete alt võib usse leida. Koniku tõsised ja tõetruult kriitilised artiklid äratasid tähelepanu koguni Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel – 1920. aasta sügisel ilmus punases ajalehes Siberi Tööline ülevaaterubriik pealkirja all “Mida Eesti valged oma riigist arvavad. Ebanähtused Eesti elus”, kus oli juttu sellest, mida kirjutab Konstantin Konik ajalehes Vaba Maa.

Tagasi minnes edasi

Aasta 1920 kevadtalv. Tartu rahu on sõlmitud. Noorel Eesti riigil seisab ees palju uusi võimalusi. Aga Konstantin Konik pöördub pealtnäha tagasi. Tagasi Tartusse ning tagasi arsti- ja õppetöö juurde. Kuid see pole tagasipöördumine. Konik pidas 8. märtsil 1920 Tartu ülikooli aulas loengu, mis oli sündmus noore Eesti riigi akadeemilises elus, sest esimest korda kõlas kõrgest doktorikateedrist teaduslikul esiloengul “Praeguse aja kirurgia ülesandeid” eesti keel.
1920. aasta septembris valiti doktor Konik arstiteaduskonna dekaaniks. Nii algas aastaid väldanud õppetöö Tartu ülikoolis, eestikeelse ja eestimeelse arstide põlvkonna kasvatamisel ja arstiteaduse edendamisel. Dekaanina töötas ta aastatel 1920–1931, sel ajal rajati ülikooli närvikliinik ja lastekliinik. Samas oli Konik praktiseeriv arst, tehes Maarjamõisa kliinikus kuni 300 operatsiooni aastas, opereerides seega pea igal tööpäeval. Paralleelselt jätkus Konikul energiat tööks-tegevuseks tervishoiu teemadel: ilmuvad artiklid tsiviil- ja sõjaväetervishoiu korraldamisest, tervishoiuasutuste töö koordineerimisest jms, samas kutsus ta üles võitlema tuberkuloosi vastu ja asutas vastavaid seltse. Olles hiljem vastava keskliidu esimees, korraldas Konik 1920. aastate keskel üleriiklikke valgelille päevi, et koguda raha tuberkuloosihaigete raviks. Konik oli seotud mitmete tervishoiuasutuste rajamisega, mis tänaseni tegutsevad, kandes nii edasi tema töö vilja.

Laiahaardeline poliitik

1920. aastate lõpul ägenev sisepoliitiline elu sundis Konstantin Konikut taas sulge haarama parlamentarismi kaitseks – Eestis polnud tema arvetes kriisi jõudnud mitte demokraatia, vaid parlamentlik tehnika. Süvenevas parteipoliitilises polarisatsioonis toetas Konik keskerakondade ühinemist Rahvuslikuks Keskerakonnaks ja selles nimekirjas valiti Konik 1932. aastal ainsana Rahvusliku Keskerakonna kandidaatidest Järvamaalt V Riigikogu liikmeks. 1932. aasta sügisel, pärast üht järjekordset pikka ja tüütut valitsuskriisi, tõusis Konik üheks võimalikuks uue valitsuse moodustajaks ja riigivanema kandidaadiks, ent tema kandidatuur jäi siiski enam-vähem telgitaguse arutluse tasemele. Poliitikasse naasnud Konik nägi ka rahvusvahelist mõõdet – 1933. aasta märtsis kirjutas ta Vaba Maa juhtkirjas, et ei tohi uskuda sõjaka hitlerismipropaganda rahusõnu ning Eestil on naiivne loota Rahvasteliidule. Nii läkski – nii Hitleri kui Rahvasteliidu osas, ehkki õnneks Konstantin Koniku silmad oma riikliku elutöö kokkuvarisemist ei näinud.
Pöörase ja heitliku 1933. aasta, majandus- ja poliitilise kriisi kulminatsiooniaasta mais moodustas Jaan Tõnisson oma neljanda valitsuse, mille haridus- ja sotsiaalministriks sai Konstantin Konik. Ta oli kahekümnes Eesti haridusminister. Tasakaaluka poliitikuna ei kiirustanud ta keskkoolireformiga ja pidurdas õpetajaid riigiteenijatega võrdsustava seaduseelnõu vastuvõtmist, mille tulemusena oleks õpetajate töötasu vähenenud, samuti oli ta vastu ettepanekule maksta maa-algkoolide õpetajatele väiksemat töötasu kui linnaõpetajatele.

Läbikulutatud tervis

Kõnealusel koalitsioonivalitsusel oli üsna suur roll järgnevate sündmuste eel. Samas elas vananev ja 1920. aastate poliitikast karastumata Konik kõigele, nii muredele kui ebaõnnele väga kaasa. Valitsuse liikmena osales ta poliitilises kihutustöös, rahvahääletuse tulemused kujunesid aga vastupidiseks Koniku taotlustele, sest Riigikogu väljapakutud Põhiseaduse muutmise eelnõu kukkus mürinal läbi ja vapside Põhiseaduse projekt pälvis ootamatult suure edu. Need tulemused avaldasid Konikule rusuvat mõju ja hingeline depressioon – sel ajal kasutati küll enam sõna “paine” – soodustas tervise nõrgenemist ning pärast viiekuulist ministri-aega ei pidanud Koniku tervis pingele enam vastu. 1933. aasta sügisel sai ta parema külje osalise halvatuse.
Paranemine nõudis tohutut tahtejõudu ja pikka ravivõimlemist, tervis ja töövõime taastusid vaid aegamööda. 1934. aasta märtsipöörde järel, olles peatatud erakonna ja kojusaadetud Riigikogu liige, jätkas ta oma kirjutistega võitlust demokraatia ja parlamentarismi eest, kirjutades nüüd edumeelsele ajakirjale Tänapäev. Kui ta ei suutnud enam kirjutada, siis ta dikteeris oma mõtteid. 1936. aasta suvel võttis Konstantin Konik veel sõpradega ette 100-kilomeetrise ringsõidu Lõuna-Eestis, jättes ehk nii hüvasti ilusa ja arenenud, rahuliku ja tööka Eestiga. Naasnud koju, jätkas jällegi artiklite dikteerimist. Ja selle töö juures, oma kodus ja oma kirjutuslaua juures, tabas teda surm 3. augustil 1936, põhjuseks verevalum peaajju. Vaid paar tundi varem oli Konik lõpetanud artikli “Ajaloolised ja ajaloota ajajärgud”, mis ilmus postuumselt 1936. aasta sügisel Tänapäevas.

Teekond Metsakalmistule

Saanud teate professor Koniku surmast, kutsus riigivanem Konstantin Päts kokku valitsuse koosoleku. Konikule kui Päästekomitee liikmele ja valitsustegelasele otsustati korralda riiklikud matused. Nii talitatagi: tõrvikute valgel viidi lahkunu põrm Tartu raudteejaama ja sõjaväeliste auavaldustega toodi see Balti jaamast “Estonia” kontserdisaali, kus 6. augusti õhtupoolel toimetati Konstantin Koniku pidulik ärasaatmine Tallinna Metsakalmistule. Professor Koniku põrm sängitati Metsakalmistul mulda Eduard Vilde ja Mihkel Martna kalmude lähedusse.
Konstantin Konik oli kaks korda abielus. 1909. aastast alates oli tema abikaasaks Matilde Pistrik, kes suri 1929. aastal. 1930 abiellus Konstantin Konik teistkordselt, seekord Mihkel Martna tütre Viktoria Triikiga, kes töötas Tallinnas hambaarstina. Viktoria suri 1935. aasta juunis. Lapsi Konikul ei olnud. Nii pole imestada, lisades siia veel hilisema nõukogude aja, et teeneka ühiskonnategelase haud vajus Metsakalmistul pikkadeks aastakümneteks täiesti unustusse. Alles 1990. aastate algul leiti see üles, vääristati soliidsema mälestustahvliga ning vähemasti 23. veebruaril, tema kaasvõitleja Konstantin Pätsi sünniaastapäeval ja omariikluse proklameerimise eelõhtul, viiakse pärg ka tema hauale.

Jäädvustustest

Kuidas on Konstantin Koniku töö jäädvustunud? Loomulikult võib rahuldustundega tõdeda, et tema tööst suurim, Eesti Vabariik, eksisteerib tänagi. Eksisteerib oma riikliku tervishoiusüsteemiga, mille alusepanijate seas on kahtlemata Konstantin Konik. Eksisteerib oma Tartu ülikooli arstiteaduskonnaga, mille kujundamisel eestikeelseks teaduskonnaks on Konikul suur osa. Tema teadusliku pärandi hulka kuuluvad kaheksa kaalukat teadustööd ning hulk ajaproovile vastu pidanud publitsistlikke artikleid, milliseid ühtekokku ilmus ajakirjanduses aastatel 1906–1936 sadakond.
Ja kuidas on Eesti riik omalt poolt jäädvustanud Konstantin Konikut? 1938. aasta suvel oli plaan Tapa uue gümnaasiumi fuajee kaunistuseks tellida kunstnikelt Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku pronksreljeefid, ent see jäigi vaid kavaks. 1989. aasta septembris – seega kaks aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist – avati ülemaailmse eesti arstide kokkutuleku raames ühe üritusena Maarjamõisa ühel haiglahoonel professor Konstantin Koniku bareljeef. Selle tellis Tartu Arstide Liit ja mälestusplaadil on tekst: “Selles hoones töötas Konstantin Konik, Tartu Ülikooli professor, Eestimaa Päästekomitee liige, Eesti Vabariigi rajajaid”. Ehk siis norivalt öeldes – eeskätt on sellega ikkagi jäädvustatud hoone, kus professor Konik töötas, mitte aga veel tema ise, tema saavutused ja tema roll selles Eesti riigis.

KÜLLO ARJAKAS (1959) on ajaloolane, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige.