Nii taimestiku, loomastiku kui ka inimese levikuala on Põhja-Euroopas viimase 40 000 aasta jooksul nihkunud korduvalt edasi-tagasi põhja-lõuna suunas. Eriti külmades tingimustes säilis elusloodus koos inimesega Euroopas praktiliselt ainult niinimetatud jääpagupaikades ehk refuugiumites, kust siis taimed, loomad ja inimene taganeva mannerjää kannul jälle põhja poole levisid. Uuemad uurimused kinnitavad, et igati tõenäoliselt oli karu ja inimese teekond jääjätumaale ühine.

Talvehakul 2002 ilmus Soomes keeleteaduse emeriitprofessori Kalevi Wiiki pooletuhandeleheküljeline soomekeelne raamat “Eurooplaste juured”(Kalevi Wiik, "Eurooppalaisten juuret", Jyväskylä: Atena Kustannus Oy.). Kui raamat esitati peagi Info-Finlandia aastaauhinna kuue kandidaadi hulka, puhkes selle ümber meediakära.

Kalevi Wiik ja umbluu

Jõulureedel avaldas 19 filoloogi, kellest 14 on Euroopa ja Põhja-Ameerika ülikoolide valdavalt soomlastest professorid, Soome suurimas päevalehes Helsingin Sanomat ühise protestiartikli, nimetades Wiiki raamatut pseudoteaduslikuks umbluuks. Järgnesid poolt- ja vastukirjutised Soome ajakirjanduses, avalik väitlus Wiikiga Soome teaduspäevade publiku ees ja televisioonis, raadiosaated. Jaanuari keskpaigast 2003 hakkas Soomes toimunut ja raamatut käsitlema ka Eesti meedia. Millega on siis õieti tegemist? Kui kavatsus raamat ka eesti keeles välja anda on teostunud, võib meie lugeja ise selles selgusele jõuda. Siinkohal tuleb aga juttu mõnest asjast, mis võiksid huvi pakkuda ka eestikeelse tõlke olemasolu korral.
Kõigepealt Wiiki raamatu multidistsiplinaarsusest. Wiiki raamatu näol on tegemist keeleteaduse uusima innovaatilise suuna omamoodi käsiraamatuga, võiks isegi öelda, et õpikuga. See on suund, mis toimib viljakas sümbioosis teiste teadustega, eeldab keeleajaloos keelte omavahelise konvergentsi ehk ligistumise domineerimist divergentsi ehk lahknemise üle, huvitub põhjalikult keelekontaktidest ja opereerib vahendajakeele, lingua franca mõistega. Raamat koondab endasse paljuski ka mitteformaalse üleeuroopalise multidistsiplinaarse töörühma “Põhja-Euraasia rahvaste ja keelte juured” uurimistulemusi. Sellesse töörühma kuulub umbes kolmkümmend teadlast – lingviste, arheolooge, geneetikuid, ajaloolasi jt. Eestist võib nimetada näiteks Eesti Keele Instituudi direktorit doktor Urmas Sutropit, Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessorit Valter Langi ja evolutsioonilise bioloogia professorit populatsioonigeneetik akadeemik Richard Villemsit, ning sellesse kuulub ka käesolevate ridade kirjutaja.

Lingva-arheo-geneetika

Lingvist Wiiki raamat käsitleb eurooplaste algupära mitte ainult keeleteaduslikust aspektist, vaid arvesse on võetud ka arheoloogia ja populatsioonigeneetika, lisaks füüsilise antropoloogia, geoloogia, klimatoloogia ja mitmete teiste teadusalade uusimad andmed. Autor ise kirjutab, et ta liigub uurimisalal, mille nimi võiks olla eelkõige lingva-arheo-geneetika. Sellist lähenemisviisi pean ma tänapäeval ainuõigeks, sest keelte kaugema mineviku vaatlemisel pole meil ju kasutada dokumenteeritud andmeid. On olemas küll tolle kauge aja arheoloogilised leiud, kuid nende tõlgendamine on seotud mitmes mõttes suurte raskustega. Nimelt võisid materiaalse kultuuri artefaktid levida koos vastava kultuuri kandjate endi levikuga, aga ka ilma selleta: neid võidi õppida ise valmistama või neid sai hankida naabritelt. Seevastu geenid levisid ainult koos inimesega, mistõttu populatsioonigeneetika andmed loovad kõige usaldatavama pildi inimrühmade kunagisest paiknemisest ja liikumisest. Ja geneetikute poolt rekonstrueeritavad fülogeneetilised puud võimaldavad ka teatud täpsusastmega ajamääratlusi.
Niisuguse lähenemisviisi eurooplaste juurtele, nagu me leiame Wiiki raamatust, on teinud võimalikuks ja vajalikuks suured muutused terves reas inimesega tegelevates teadustes. Kõige tähelepanuväärsemaiks neist on olnud geneetika ülikiire areng ja eriti populatsioonigeneetikute uusimad uurimistulemused. Arheoloogias on loobutud seostamast kultuuride vahetust eelkõige elanikkonna massilise migratsiooniga. Lingvistikas on hakatud rõhutama keeltevaheliste kontaktide suurt tähtsust nii üksikkeelte kui keelerühmade kujunemisel vastukaaluks nende tekkele algkeelte jagunemise teel. Olen tähele pannud ka seda, et teadusfilosoofid tuletavad meile praegu üha sagedamini meelde: teaduse kohustuslikuks tunnusjooneks on kõige saavutatu viivitamatult kahtluse alla panemine. Kõiki neid asjaolusid ei taha Wiiki raamatu kriitikud endale lõpuni teadvustada, kuid see on juba nende, mitte teaduse arengu viga. Nad loodavad asjatult, et keelte ajalugu on tänapäeval võimalik tulemusrikkalt uurida pelgalt keeleteaduslike vahenditega. Teistsugune, mitme teaduse sümbioosil põhinev uurimisviis, mis paneb nende poolt saavutatu pealegi kahtluse alla, ajab nad vihale, sõna otseses mõttes endast välja, mis nähtub selgesti ka kõneks olnud 19 autori artiklist.

Karugi oli kütt-kalur-korilane

Niipalju üldtaustast. Nüüd aga lähemalt ühest näitest eri teaduste tulemuste rakendamisest Wiiki raamatus. Raamatus endas on karuga seotud episood küllalt marginaalne, kuid usun, et see väärib veidi ulatuslikumat käsitlust.
Ajakirja Nature 2000. aasta juuninumbris (405) avaldas inglise uurija Godfrey Hewitt artikli kvaternaari jääaegade geneetilisest pärandist eelistähelepanuga Euroopal ja viimasel jääajal. Asi on selles, et lisaks inimesele on nüüdisajal geneetiliselt küllalt ulatuslikult uuritud ka muud elusloodust. Tänapäevane inimene Homo sapiens sapiens jõudis oma Aafrikast alanud leviku käigus Euroopasse umbes 40 000 aasta eest. Seega saabus ta siia viimasel jääajal. 40 000 aasta jooksul vaheldusid külmemad perioodid soojematega kümmekond korda. See tähendab, et taimestiku, loomastiku ja inimeste levikuala Põhja-Euroopas nihkus korduvalt edasi-tagasi põhja-lõuna suunas. Seejuures varasemad taimestiku, loomastiku ja inimeste põhjapoolsed jäljed pühkis mannerjäälaam iga kord minema.
Lõplik kliima soojenemine algas alles 18 000 aasta eest. Eelnenud eriti külmades tingimustes säilis elusloodus koos inimesega Euroopas praktiliselt ainult niinimetatud jääpagupaikades ehk refuugiumites, mis asusid Ibeerias, Balkanil ja Lõuna-Ukrainas. Sealt levisid taimed, loomad ja inimene taganeva mannerjää kannul nüüd jälle põhja poole. Seekord püsimaks seal tänaseni. Levik polnud küll takistusteta: varasemaist küll vähem külmad, ent siiski tugevasti tuntavad külmenemisperioodid olid vahemikes 16 000–14 000, 12 300–11 800 ja 11 000-10 000 aastat tagasi. Lõpuks levis inimene ikkagi kogu Põhja-Euroopasse. Wiik on olemasolevate arheoloogia- ja geneetikaandmete põhjal koostanud kaardi, kus ovaalidega on tähistatud kolm refuugiumit ja lehvikutega levik refuugiumitest jääjätumaale (vt kaart 1). Tulemus on paraku küllaltki skemaatiline, kuid olemasolevad lähteandmed ei luba täpsemat pilti saada. Wiik on tähele pannud ka seda, et tema inimese refuugiumitest laialilevimise kaart on väga sarnane pruunkaru Ursus arctose vastava levikukaardiga Hewittil (vt kaart 2). Wiik osutab ka võimalusele, et inimene järgnes kütina karule kui olulisele saakloomale.
Inimese ja karu rännuteede olulist ühtelangemist võib oletada loomulikult veel ka selle põhjal, et mõlemad on segatoidulised ja oma toiduhankimisviisilt sisuliselt kütid-kalurid-korilased. Me kujutleme karu sageli eelkõige loomamurdja-kütina, kuid ei tohi unustada, et karu on ka väga osav ja innukas kalapüüdja. Lisaks moodustavad taimed uskumatult suure osa karu toiduratsioonist. Pole seega midagi loomulikumat kui see, et nii inimesele kui karule sobisid ühesuguste elamistingimustega uued alad. Kütile-kalurile-korilasele iseloomulikul viisil ei püüdnud ei inimene ega karu tungida oma liigikaaslaste poolt juba asustatud aladele. Hewitt peab võimalikuks, et Balkani refuugiumi karude väljaränne on jäänud geograafiliselt tugevasti piiratuks selle tõttu, et teise refuugiumi karud võisid neist lihtsalt ette jõuda (vt kaart 2). Sama seletus oleks mõeldav ka Balkani refuugiumi inimeste väljarändeala piiratuse korral (vt kaart 1). Karu jääajajärgsed rännuteed võivad seega vägagi hästi kinnitada inimese vastavaid oletuslikke rännuteid Euroopas. Ärgu nüüd muidugi keegi ainult mõelgu, et Wiik ja Künnap peavad esimese kaardi idapoolseima ovaali ja lehviku ala soomeugrikeelseiks karu põhjal – keelelised oletused põhinevad ikka hoopis muul ning selle lahtiseletamine nõuaks omaette käsitlust.

Karu, siil ja rohutirts, aga ka vöötjänes ja teised

Millel põhineb Hewitti esitatud järeldus karu rännuteede kohta Euroopas? See põhineb karu lääne- ja idapoolse populatsiooni vahelistel geneetilistel erinevustel. Lisaks on karukaardil (vt kaart 2) kogu Euroopat poolitava jämeda halli joone kohal jälgitav karu lääne- ja idapoolse populatsiooni segunemine – joon tähistab hübriidala. Hewitt osutab, et sama asupaigaga hübriidala on Euroopas olemas ka mitme teise liigi korral. Pruunkaru on praegu üks kolmest rände mudelliigist Euroopas: tema jääajajärgsed levikuteed on geneetiliste uuringute põhjal suhteliselt hästi teada. Kaks ülejäänud mudelliiki on rohutirts ja siil (vt kolmikkaart 3). Kuigi ka nemad liikusid lõunast põhja, tegid nad seda teineteisest ja karust tunduvalt erinevaid reite kasutades. Kõnealused geneetilised erinevused ei tekkinud kolmel liigil küll ajal, mil nad elasid inimesega koos refuugiumites, vaid hoopis varem: karul 350 000–850 000, rohutirtsul 300 000–500 000, siilil aga koguni 3–6 miljonit aastat tagasi. Kuid see asjaolu ei mõjusta õnneks nende jääajajärgsete rännuteede määratlemist. Võrdluseks osutatagu, kui palju peamurdmist põhjustab uurijatele Sumatra vöötjänes Nesolagus, kes erineb oma hiljaaegu avastatud liigikaaslasest Laoses geneetiliselt, kusjuures on raske mõista, miks kaks populatsiooni ei hübridiseerunud paljude maasildade kaudu, mis tekkisid nende vahele maailmamere taseme jääaegse tugeva alanemise tõttu.
Veel hallist joonest – hübriidalast – karukaardil (vt kaart 2). Miks paikneb see joon just seal, kus see paikneb? Tegemist on põhiliselt mannerjää viimaste riismete asukohaga Skandinaavias ja Alpides, mis takistasid karu edasiliikumist. Nende riismete lõpliku sulamise järel lääne- ja idapopulatsiooni esindajad kohtusid ning segunesid, tulemuseks hübriidpopulatsioon. Kesk-Euroopas võisid hübriidistumist edendada ka vulkaanipursked 13 000 (Laach) ja 11 000 (Ulm) aasta eest, mis sundisid korduvalt nii loomi kui ka inimesi katastroofipiirkonnast lahkuma, millele järgnes iga kord selle ala taasasustamine (vt lähemalt Ago Künnap, Laachi vulkaanipurse segas keeled ja geenid, Horisont 5/2002).

Karu ja inimene jõuavad Läänemere kanti

Fennoskandias rändasid karuga sarnaselt teineteisele vastu kaks geneetiliselt erinevat inimpopulatsiooni (vt kaart 4). Mööda Golfi hoovuse mõjul varakult jäävaba Norra rannikut liikusid ilmselt saamide esivanemad. Taanduva mannerjää lõunapoolele Läänemere kallastele saabusid aga läänemeresoomlaste – praeguste eestlaste, soomlaste, karjalaste ja teiste – eelkäijad. Nad puutusid omavahel kokku siis, kui mannerjäätõke nende vahelt kadus.
7500 aasta eest aset leidnud Musta mere suuruputus (vt lähemalt Ago Künnap, Piibli veeuputus ja soomeugrilased, Horisont 3/2001), mis võis põhjustada põldurite ilmumise Kesk-Euroopasse, ei mõjustanud karude elu-olu – vulkaanipursetest erinevalt – muul viisil, kui tihenenud inimasustus metsloomade elu ikka mõjustab.
Loomulikult pole karu jääajajärgse rände andmed Euroopas midagi sellist, mis oluliselt määraksid ära eurooplaste päritolu käsitluse. Kuid nad pakuvad tuge teiste teadusalade andmete põhjal tehtud järeldustele inimese jääajajärgsetest rännuteedest. Igati tõenäoliselt oli karu ja inimese teekond jääjätumaale ühine.

AGO KÜNNAP (1941) on Tartu Ülikooli uurali keelte professor.