Enne sõda Iraaniga oli Iraak piirkonnas üks rikkamaid maid, kui jätta välja naftariigid ja Iisrael. Enne Lahesõda ja järgnenud majandussanktsioone oli Iraak piirkonnas suhteliselt normaalse majandustasemega riik. Praegu on Iraak väga vaene maa. Samas on seal näiteks suudetud säilitada koolikohustus, mida mitmed teised selle piirkonna riigid pole suutnud või tahtnud kehtestada isegi ilma sanktsioonideta. Sõja puhul usun, et iraaklased hakkavad ameeriklastele päris ennastsalgavalt vastu. Vaatamata sellele, et Saddam ei ole olnud mingi lahke valitseja, ei oota Iraagi rahvas kindlasti USA okupatsiooni.

Samas on seal näiteks suudetud säilitada koolikohustus, mida mitmed teised selle piirkonna riigid pole suutnud või tahtnud kehtestada isegi ilma sanktsioonideta. Sõja puhul usun, et iraaklased hakkavad ameeriklastele päris ennastsalgavalt vastu. Vaatamata sellele, et Saddam ei ole olnud mingi lahke valitseja, ei oota Iraagi rahvas kindlasti USA okupatsiooni.

Käesoleval ajal peetakse Iraagi (araabia keeles Al-'Iraq; Iraagi Vabariik – Al-Jumhuriya al-'Iraqiya) pindalaks 437 370 ruutkilomeetrit. Põllumajanduslikku maad on üksnes 55 400 ja metsamaad 8000 ruutkilomeetrit. Iraagi maismaapiir on 3650 km pikk, sellest moodustab piir Iraaniga 1458 km, Saudi Araabiaga 814 km, Süüriaga 605 km, Türgiga 352 km, Kuveidiga 240 km ja Jordaaniaga 181 km. Iraagi ranniku pikkus on 58 km.
Iraagi rahvaarv oli 2002. aasta lõpus ligikaudu 24 miljonit. Iraagi täpsem rahvaarv on teadmata, rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangud lahknevad kuni 0,5 miljoni inimese võrra. Rahvastikust moodustavad 77 protsenti araablased ja 19 protsenti kurdid. Lisaks elab Iraagis rohkemaarvulisemalt veel türklasi, turkmeene, tsherkesse, asereid, pärslasi, assüürlasi, armeenlasi ja luure.
Usundiliselt on elanikest 59 protsenti islamiusulised shiiidid, mis tähendab, et valdav enamik elanikkonnast kuulub usu tõttu tagakiusatavate hulka. 37 protsenti rahvastikust moodustavad islamiusulised sunniidid, 3,2 protsenti kristlased ja 0,8 protsenti muud. Kui Iraagi araablased on valdavalt shiiidid, siis kurdid on peaaegu eranditult sunniidid.
Kirjaoskamatute osatähtsust on hinnatud 44 protsendile elanikkonnast, sh 54 protsendile naiste ja 34 protsendile meeste hulgas. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et ametlikult kehtib Iraagis juba 1976. aastast maapiirkondades 4-aastane ja linnades 6-aastane koolikohustus. Kirjaoskamatus on Iraagis siiski tasapisi vähenenud ja seda eriti naiste osas, sest näiteks 1980. aastal olid kirjaoskamatud 77 protsenti naistest.

Majandus

Iraagis võimul olev Araabia Taassünni Sotsialistlik partei (BAATH-partei) on oma orientatsioonilt väga riigikeskne, mistõttu kõik suuremad käitised kuuluvad Iraagis riigile. Eraomandus on vastupidiselt omaaegsele NSV Liidule siiski lubatud. Samas toimib kogu majandus plaanimajanduse reeglite järgi.
Iraagi majanduse aluseks on nafta. Traditsiooniliselt on nafta katnud üle 95 protsendi riigi ekspordist. Iraagi naftavarusid peetakse maailmas Saudi Araabia järel suuruselt teisel kohal olevateks – nende suuruseks on arvatud 112,5 miljonit barrelit. Iraagi naftaeksport on hiilgeaegadel ulatunud miljoni barrelini aastas. Väga perspektiivikaks peetakse Iraagi maagaasi varusid, mida käesoleval ajal hinnatakse 3109 miljardile kuupmeetrile. Arvatakse, et nii nafta kui ka maagaasi teadaolevad varud moodustavad tegelikest varudest vähem kui neli viiendikku.
1999. aastal hinnati Iraagi tööstussektoris töötajate osatähtsuseks 13 protsenti. Samal ajal oli põllumajanduses tegev 13 protsenti ja teeninduses 81 protsenti kõikidest tööga hõivatud inimestest. Tööpuudus on pärast 1991. aastal toimunud Lahesõda tohutult kasvanud, kuid usaldusväärseid andmeid tööpuuduse ulatuse kohta ei ole.
Iraagi teedevõrk on väga hõre. 2000. aasta lõpus oli Iraagis 2032 kilomeetri ulatuses raudteid ja 45 600 kilomeetri ulatuses maanteid – seega üks raudteekilomeeter 215 ruutkilomeetri Iraagi kohta ja üks maanteekilomeeter 10 ruutkilomeetri Iraagi kohta. Sõiduautode arvuks samal ajal hinnati 773 000 ehk üks sõiduauto iga 30 elaniku kohta. Oluliseks transpordikanaliks on suured ja laialt tuntud jõed Tigris ja Eufrat. Kokku 1718-kilomeetrisest Tigrisest 1418 kilomeetrit asub Iraagi territooriumil. 2300-kilomeetrisest Eufrati jõest asub Iraagi territooriumil 1213 kilomeetrit. Iraagis on rajatud torujuhtmeid 4350 kilomeetrit toornafta, 725 kilomeetrit naftatoodete ja 1360 kilomeetrit maagaasi jaoks. 1997. aasta lõpus oli umbkaudu veerandmiljardilise rahvastikuga Iraagis kasutusel 4,85 miljonit raadiot ja 1,75 miljonit televiisorit.

Isikukultus

Saddam Husseini isikukultus on Iraagis kahtlemata väga tugev. See, et referendumil osaleb 100 protsenti elanikest ja viimseni kõik toetavad Saddam Husseini jätkamist presidendina, on absurdne ja tegelikult ka täiesti võimatu. Ometi just nii oktoobris 2001 toimunud referendumil juhtus, kus kiideti heaks Saddam Husseini volituste pikendamine veel ühe seitsmeaastase ametiaja võrra. Saddam Husseini nime andmine tänavatele, väljakutele, lennujaamadele ja koolidele on vaid väike näide väga kaugele arenenud isikukultusest riigis, kus praktiliselt igas asulas ripub vähegi suurematel pindadel Saddam Husseini pildiga plakateid ning kus uudised algavad ja lõppevad Saddam Husseini läkitustega. Rohkem kui kahekümne aastaga on isikukultus Iraagis muudetud isegi kõikehõlmavamaks, kui see oli stalinistlikus NSV Liidus või näiteks Nicolae Ceausescu aegses Rumeenias. Ometi tuleb tõdeda, et ka Saddam Husseini isikukultus Iraagis ei ole tänapäeva maailmas midagi erilist. Sellest vaid räägitakse propagandistlikel eesmärkidel Läänemaailmas rohkem kui mitmetest teistest vaata et hullematestki juhtumitest.
Näiteks Turkmenistanis on kümne aastaga riigi president Saparmurat Nijazovi isikukultus suudetud viia vähemalt sama kaugele või isegi absurdsemale tasemele, kui seda on Saddam Husseini isikukultus Iraagis. Turkmenistanis muudeti 2001. aastal ära isegi kuude ja nädalapäevade nimetused, et avaldada “piiritut austust” riigi esimese mehe vastu. Nijazovi kõige enam kasutatavaks nimeks on Türkmenbash, sageli ka Suur Türkmenbash, mis tõlkes tähendab kõikide turkmeenide isa või juhti. 1999. aastal võttis Turkmenistani parlament vastu seaduse, mille kohaselt Nijazovil on tähtajatud volitused riiki juhtida. Seega pole tal vaja korraldada võimul olemiseks isegi mitte libareferendumeid. Isikukultus hõlmab ka Nijazovi lähedasi, eeskätt 1948. aasta maavärinas hukkunud Nijazovi ema. Nii näiteks on 2003. aasta Turkmenistanis kuulutatud Saparmurat Nijazovi ema – Turkmenistani kangelase Gurbansoltani – aastaks. Riigi presidendi pilti võib Turkmenistanis kohata sama sageli kui Iraagis, presidendi nime kandvaid organisatsioone, hooneid ja muud on aga Turkmenistanis ilmselt rohkemgi kui samalaadseid asju Iraagis. Poliitilised protsessid Nijazovi kõikide vastaste üle, ka hiljutiste kõrgete riigiametnike üle, on Turkmenistanis igapäevased ja neid viiakse ellu “parimate” stalinistlike võtetega. Sellest hoolimata pole ükski suurriik Turkmenistanilt nõudnud isikukultuse vähendamist, demokraatia põhimõtete järgimist või ähvardanud riigi elanikkonda “suurest juhist” päästa. Põhjuseks on eeskätt asjaolu, et suurriikide suhtes seisab Nijazovi juhitud Turkmenistan õigel poolel. Läbinisti stalinistlik hüüdlause – kõik, kes pole meiega, on meie vastu – on 2001. aasta septembris USA poolt ausse tõstetuna Turkmenistani juhile kui kaitsev vihmavari. Sest tema on vastupidiselt Saddam Husseinile nendega, st tugevamatega, ehk USA poolt.

Kuveit kui Iraagi Moldova

Kuveidi vallutamine Iraagi poolt 1990. aasta suvel on kindlasti karmi hukkamõistu väärt. Ent kui läheneda asjale päris erapooletult, siis oli Iraagil sellise sammu ettevõtmiseks mitmeid põhjusi. Esiteks on Kuveit omal ajal kunstlikult moodustatud riigike, mille inglased 1914. aastal eraldasid vägivaldselt Türgile kuulunud Iraagi Basra provintsist. Ametlikult iseseisvus Kuveit alles 1961. aastal.
Kõnealusel eraldamisel on mõningaid sarnasusi 1939. aastaga, mil Rumeenia küljest eraldati nende ajalooline maakond Moldova. Või kui otsida võrdlust Eestist, siis oli Kuveidi eraldamine sama hea, kui Eestist oleks jõuga eraldatud näiteks Virumaa ja loodud seal mingi Venemaale kuulelik marionettriik. Sest Kuveit on kahtlematult olnud pidevalt väga Iraagi-vaenulik ja ülimalt USA-kuulelik. Niiviisi on Kuveit sisuliselt muutunud nende samade valgete meeste marionetiks, kelle esivanemad selle omal ajal lõid.
Niisiis vallutas Iraak 1990. aastal ala, mis oli tegelikult tema ajalooline osa, ka rahvas on Kuveidis ja suuremas osas Iraagis sama – araablased. Iraak vallutas ala, mis oli tema suhtes vaatamata oma väiksusele vägagi ülbe, tagantjärele on isegi arvatud, et provotseerivalt ülbe. Lisaks tuleb arvestada, et Kuveit on olnud ameeriklaste üheks olulisemaks luurebaasiks regioonis. Samuti on väga oluline, et 1980. aastate lõpus hoogustas Kuveit naftaväljade kasutuselevõttu aladel, mille kuuluvuse üle Kuveit ja Iraak on vaielnud. Seetõttu oli 1990. aasta suveks saavutatud sõjaks vajalik nn kriitiline mass ja Saddam Hussein vaid n-ö vormistas olukorra talle sobivas suunas.
Ainus, mis teeb Kuveidi vallutamise väga ebaõiglaseks, on asjaolu, et kuveitlased ise Iraagiga (taas)ühinemist ei soovinud. Samuti on fakt ka see, et Iraak käitus Kuveiti sisenedes küllaltki metslaslikult. Ent arvestades tänapäeva sõdu, ei olnud Iraagi poolt korda saadetud metsikused midagi erilist. Sootuks vastupidi – paljudes maailma piirkondades näidatakse päevast päeva üles sootuks jõhkramat mentaliteeti ja seda ilma igasuguste vastuaktsioonideta.

Lahesõja hind

Kuveidi vabastamiseks ette võetud Lahesõjas 1991. aasta jaanuaris ja veebruaris hukkus 200 000 (!) iraaklast, peamiselt sõdurid. Samal ajal oli vastaspoolel hukkunuid sadakond. Ligikaudseltki teadmata on, kui palju iraaklasi on sõjast saadud vigastustesse surnud pärast Lahesõja lõppu. Nii Iraagi elanike kui ka USA ja Suurbritannia sõdurite seas on pärast Lahesõja lõppu täheldatud uraanist tingitud kahjustusi. Seda, nn Lahesõja sündroomiks kutsutavat nähtust on USA ja Suurbritannia valitsused püüdnud aastaid täielikult eitada. Kõigest hoolimata avaldati 2000. aastal paljudes maailma juhtivates meediaväljaannetes artikleid viimastest uurimustest, mille tulemused väitsid, et Lahesõja sündroom on põhjustatud USA vägede tegevusest Lahesõja päevil. Paljude kõrbesõjas sõdinud sõdurite organismist võetud analüüsid näitasid isegi 10 aastat pärast sõja lõppu normaalsest oluliselt kõrgemat uraani taset (näiteks uriinis). Ainuüksi Suurbritannias arvatakse olevat Lahesõja sündroomi kätte surnud üle 400 Lahesõjast osavõtnu.

Muserdavad sanktsioonid

ÜRO poolt pärast Lahesõda Iraagi vastu kehtestatud majandussanktsioonid puudutavad eeskätt nafta väljaveo piiranguid – Iraak võib naftat eksportida üksnes piiratud ulatuses ning nafta eest osta toitu, ravimeid ja teatud tagavaraosi infrastruktuuri korrashoidmiseks. Nafta piiratud väljavedu on lubatud alates 1996. aasta detsembrist, 1999. aastal nafta väljaveo piiranguid mõnevõrra vähendati. Veidi rohkem kui veerand kõikidest Iraagi naftaekspordi tuludest läheb ÜRO Kompensatsiooni Fondi.
Tuleb arvestada, et nafta on Iraagi ainus tõsiseltvõetav ekspordiartikkel. Seetõttu on sanktsioonide mõju Iraagile olnud katastroofiline. Sanktsioonide tagajärjel tekkinud väga tõsise energia, toidu, aga ka ravimite nappuse tõttu kannatab eeskätt Iraagi lihtrahvas. Saddam Husseini ja tema lähikondlasi sanktsioonid tegelikult kuigivõrd ei puuduta. Seetõttu ei saa kehtestatud sanktsioone pidada ka kuigi õiglaseks ja eesmärgistatult efektiivseks.
UNICEF-i väidetel, seega siis mitte Iraagi enda hinnangul, mida võiks justkui pidada propagandistlikuks, suri Iraagis näiteks 1999. aastal sanktsioonide tagajärjel igas kuus üle 4500 alla 5-aastase lapse. Kokku hinnatakse sanktsioonide tõttu surnud iraaklaste arvuks rohkem kui 1,2 miljonit. Iraagi vastsündinutest on peaaegu veerand ohtlikult alakaalulised. Alatoitluse alla kannatavate laste osatähtsuseks Iraagis on ÜRO hinnangul 28 protsenti. Vaid 41 protsendil elanikkonnast on kasutada puhas vesi. Kroonilise ravimite puuduse tõttu on Iraagi tervishoiusüsteem sisuliselt lakanud toimimast.
Iraagi aastane inflatsioon 1990. aastatel oli enamasti suurem kui 1000 protsenti, 2001. aastal 60 protsenti. Keskmiseks kuu sissetulekuks inimese kohta peetakse 3–5 USA dollarit, kui arvestada kohaliku raha tegelikku vahetuskurssi. Riigis valitseb väga terav puudus (elektri)energiast. ÜRO 1999. aasta raporti kohaselt kuluks üle 7 miljardi USA dollari, et viia ainuüksi Iraagi energiasektor Lahesõja-eelsele tasemele. Majanduse terviklikuks taastamiseks vajatakse üle 20 miljardi USA dollari. Isegi juhul, kui Iraak saaks naftat eksportida Lahesõjale eelnenud tasemel, kuluks riigi võimsuse viimiseks Lahesõja-eelsele tasemele aastaid.

Topeltstandardid

Kas Saddam Husseini poolt juhitav Iraak on kuidagi näidanud oma erilist ohtlikkust maailmale? Kui vastata erapooletult, siis ei ole, sest Iraak pole teinud midagi, mis ei oleks meie maailmas vaata et tavaline ja mida ei oleks teinud ka hulk teisi riike, sealhulgas “maailmapolitseinik” USA ise. Iraak on “üksnes” alustanud kahte sõda – piiritüli tõttu Iraani vastu 1980. aastal ja mitmesugustel põhjustel 1990. aastal Kuveidi vastu, ühe sõja käigus okupeerinud ühe riigi – Kuveidi, ja mingil perioodil ka suhteliselt ulatuslikult püüdnud hävitada oma enda elanikkonda – Põhja-Iraagi Kurdistanis kurde ja Lõuna-Iraagis shiiidi moslemeid. Samalaadsete tegude rida mitmete teiste maailma riikide poolt on tohutu pikkusega.
Ajal, mil NSV Liit 1940. aastal okupeeris Eesti, Läti ja Leedu ning 1944. aastal Tuva või Hiina okupeeris 1949. aastal Tiibeti, maailm isegi ei hurjutanud okupeerijaid tõsiselt. Ka siis, kui Indoneesia okupeeris 1976. aastal Ida-Timori või Maroko okupeeris 1976. aastal Lääne-Sahara põhjaosa ja 1979. aastal kogu Lääne-Sahara, ei võetud okupantide vastu midagi ette, kuigi Lääne-Saharas välja kuulutatud Sahara Araabia DV-d on iseseisva riigina tunnustanud üle 70 maa. Rääkimata sellest, et ÜRO resolutsioonide rikkumine Iisraeli poolt Palestiina okupeerimise küsimuses pole aastakümnete jooksul toonud kaasa mingeid sõjalisi aktsioone. Topeltstandardid? Kindlasti.
Ajal, mil Venemaa täiesti ühemõtteliselt demonstreerib oma soovi hävitada viimne kui tshetsheen, maailm vaikib. Samuti vaikib maailm siis, kui Hiina hävitab uiguure ja tiibetlasi; kui Indoneesia viib läbi genotsiidi atjeede, paapuate ja mitmete teiste oma riigi vähemusrahvaste suhtes; kui Myanmar hävitab süstemaatiliselt kõiki riigis elavaid vähemusrahvaid jne, jne. Maailm vaikis ka siis, kui Indoneesia hoogustas ainult mõned aastad tagasi tapatalguid Ida-Timoris, mille tulemusena tapeti lühikese ajaga viiendik idatimorlasi. Kuna piirkonnas kasutati musta maa taktikat, võib käesoleval ajal pidada 2002. aastal iseseisvunud Ida-Timorit üheks maailma kõige vaesemaks riigiks. Võib öelda julgelt, et Indoneesia poolt Ida-Timoris või Venemaa poolt Tshetsheenias läbi viidud õuduste taustal on Saddam Husseini juhitud Iraak lausa ingel!
Omaette groteskne on, et Türgi võib maailma vaikival heakskiidul juba palju aastaid pidada väljakuulutamata sõda kurdide vastu, ja seda mitte ainult oma riigis, vaid ka Iraagis. Tekkinud situatsiooni muudab absurdsemaks tõsiasi, et ametlikult on Põhja-Iraagis USA initsiatiivil loodud lennukeelutsoon mõeldud kurdide kaitseks lennurünnakute eest. Tegelikkus on aga sootuks midagi muud, sest Türgi käib aeg-ajalt Põhja-Iraagi kurde oma lennukitega pommitamas. Mida ei või Saddam Husseini poolt juhitav Iraak, seda võib rahumeeli teha Türgi, ja seda USA mõningasel kaasabil, sest Türgi lennukid kasutavad Põhja-Iraagi kohal lendamisel USA-le kuuluva seiresüsteemi abi.

Sõja kolm etappi

On kurb tõsiasi, et ükski sõda ei jää pidamata seetõttu, et sõjale ei leita põhjust. Nagu ajalugu on näidanud, leitakse sõja alustamiseks põhjus alati. Oluline on tahe ja subjektiivne vajadus sõda alustada. Sest sõda, mis inimlikust seisukohast on kohutav tragöödia, on vähemalt alguses alati kellelegi ka kasulik. Vastasel juhul sõdu ei peetakski. Seetõttu on täiesti kindel, et sõltumata ÜRO poolt Iraaki saadetud inspekteerijate raportite lõpptulemustest algab Iraagi vastane agressioon igal juhul, kui maailma ainus üliriik on sellise otsuse vastu võtnud. Sest palju keerukam ja kulukam on käivitatud “masinavärki” peatada kui selle masinavärgi abil sõda ära pidada.
Viimaste aastate arengud on üha selgemalt välja toonud nüüdisaegsete sõdade kolm peamist etappi. Esimene etapp on massiline rahvusvaheline vaenupropaganda, mille keskmes on ulatuslik laimukampaania. Vaenupropaganda eesmärgiks on üldsust järgneva füüsilise sõja koledusteks ette valmistada – näidata rahvale, et “õiglane“ sõda on igal juhul vältimatu. Sellise kampaania algusega on sõda kui selline tegelikult alanud.
Sõja teises etapis toimub füüsiline sõjategevus ise. Mida brutaalsem, seda uhkem. Nagu näitab viimaste aastate tegelikkus, ei lähe valgele mehele “mingi“ 50 000 või ka 500 000 “värvilise” tsiviilisiku hukkumine eriti korda. Veelgi enam, kui suurriikide sõdades hukkunuid loetakse ühemehelise täpsusega ja vaata et kõik nad kuulutatakse kangelaseks, siis vastaste hukkunuid ei hakata isegi lugema, sest loodud taustsüsteemi järgi polegi nad justkui inimesed. Vaatamata rassiviha keelu all olemisele pea terves maailmas, tunduvad sellised sõjad olema kantud ühemõttelisest rassivihast, kus ühe valge inimese väärtus on võrdsustatud 100 või veelgi parem kui 1000 või enama mittevalge inimese väärtusega.
Uues Iraagi-vastases sõjas on USA lubanud “vajaduse korral” kasutusele võtta tuumarelva. Kuigi see ähvardus on mõeldud eeskätt vaenlase hirmutamiseks, ei ole siiski mõtet loota, et tuumarelva kasutamisest tingimata hoidutakse. Meenutades USA sõjapidamise viise Vietnamis, kus lennukitelt heideti pomme alla rohkem kui kõikidel Teise maailmasõja rinnetel kokku, kus kasutati massiliselt napalmi ja korduvalt keemiarelva, võib üsna kindel olla, et suurriik ei kohku väikeriigi “mingi” mõnesaja tuhande või ka mõne miljoni elaniku hävitamise ees, kui see viib neid endale püstitatud eesmärkideni.
Sõja kolmas etapp algab sageli juba füüsilise sõja ajal, kuid veelgi ulatuslikumalt pärast füüsilise sõjategevuse lõppu. Selles etapis hakatakse “vabastatud“ territooriumidelt “leidma“ kõikvõimalikke vähem- või rohkem absurdseid “tõendeid“ vallutatud maa nüüdseks juba kukutatud juhtkonna ohtlikkuse kohta. Loomulikult “leitakse“ alati täpselt seda, mida võitjatel on vaja leida. Praktikas leiab seejuures täit toetust väide, et mida absurdsem on vale, seda lihtsam on seda uskuma jääda. Sest enamik inimesi lihtsalt ei suuda uskuda, et nii absurdset valet julgeks keegi levitada.
Sõja kolmanda etapi üldistatud eesmärk on näidata, et läbi viidud agressioon oli igas mõttes väljapääsmatu. Kitsamatest eesmärkidest on olulisim vähendada võitja poolt korda saadetud sõjakuritegude suurust. Viimast on avalikkuse silmis praktiliselt ka võimalik saavutada, kui võtta järelpropaganda keskmeks väide, et sõja mittetoimumise korral oleks ohvrite arv olnud palju-palju suurem, kui nüüd, mil sõda toimus. Loomulikult ei ole kellelgi võimalik selliseid hüpoteetilisi väiteid täpselt kontrollida, sest see “oleks“ on toimumata ja seetõttu mõõdetamatu.

Uue sõja põhjused

Pidada järjekordse Iraagi-vastase sõja põhjuseks ainult naftat, oleks kindlasti asja tegeliku sisu lihtsustamine. Palju olulisem on, et praeguse maailma ainsal üliriigil puudub juba üle 10 aasta arvestatav vastane. Võimalus kogu maailma järk-järgult oma tahtele allutada on vägagi ahvatlev ja teadagi kasvab süües isu mitte üksnes inimestel, vaid ka riikidel, sest riigid koosnevad inimestest. Pealegi tuleb arvestada, et praeguse arengu jätkudes ületab juba 12–15 aasta pärast Hiina rahvuslik koguprodukt ostujõu pariteedi alusel USA oma (!) ning aastaks 2030 on nimetatud näitajate osas vahe juba rohkem kui kahekordne, mõistagi Hiina kasuks. Vähem kui 50 aasta pärast on Hiina rahvuslik koguprodukt USA omast suurem aga ka ilma ostujõu pariteeti arvestamata. Seega on juba lähiaastakümnetel maailma võimsaimaks riigiks muutumas hoopis Hiina. Viimast arvestades lasub USA-l lausa seesmine surve tuleviku jaoks endale vähegi soodsamat “seisu” ette valmistada. Eesmärgi saavutamiseks suurriigid teadagi pole aga kunagi vahendeid valinud.

Ajalugu

Hammurapist Husseinini

Nüüdisaegse Iraagi ala on üks inimkonna tsivilisatsiooni hälle. Just selles piirkonnas elasid sumerid ja loodi esimene teadaolev kirjakeel, asusid vanaaja ühed olulisemad riigid Akad, Babüloonia ja Assüüria ning võeti vastu Hammurapi seadused, loodi maailma vanim eepos “Gilgamesh”, hakati esimesena tähistama puuduolevat järguühikut – tänapäeva mõistes nulli – ning asusid maailmaimeks peetavad Semiramise rippaiad.

· Tänapäeva Iraagi ala oli üks esimesi piirkondi väljaspool Araabia poolsaart, kuhu jõudis islam. Väidetavalt juba aastal 636 algas seal islami massilisem vastuvõtmine.

· 762. aastal hakati kaliif al-Mansuri eestvõttel rajama Bagdadi — Dar al Salam’i ehk Rahulinna. Väidetavalt võttis linna ehitamisest hiilgeaegadel korraga osa üle 100 000 inimese! 9. sajandil oli Bagdad üks islamimaailma keskusi ja kogu maailma üks rikkamaid linnu.

· 1258 põletasid ja lõhkusid Bagdadi mongolid, suur osa linnaelanikest tapeti. 1392. ja 1401. aastal hävitasid piirkonna asulaid ja tapsid massiliselt elanikke kuulsa väejuhi Timuri sõjamehed.

· Aastail 1534–1621 oli Iraagi ala esimest korda Osmani türklaste võimu all. 1621–1638 kuulus piirkond pärslastele, 1638–1917 jälle türklastele.

· 1917. aastal algas Iraagis Suurbritannia okupatsioon. 1920 andis Rahvasteliit Suurbritanniale mandaadi Iraagi valitsemiseks kuni Iraagi oma võimuorganite moodustamiseni. Sama aasta juunist oktoobrini toimus Iraagis ülestõus brittide ülemvõimu vastu. 1921. aastal sai Iraagi pealinnaks Bagdad. Samal aastal lõid britid Iraagis konstitutsioonilise monarhia ning upitasid võimule esimese Iraagi kuninga – Faisal I.

· 1927. aastal avastati Iraagis suured naftavarud ja juba 1931 hakkas seal naftat tootma rahvusvaheline konsortsium, kus aga puudus Iraagi osalus!

· 1932. aastal lõppes Iraagis brittide mandaadi aeg ja riik iseseisvus. Samal aastal võeti Iraak vastu Rahvasteliitu.

· 1954. aastal keelati Iraagis poliitilised parteid. Neli aastat hiljem toimus sõjaväeline riigipööre ja kuningriik muudeti vabariigiks. 1959 likvideeriti Iraagis Suurbritannia sõjaväebaasid. 1963. aastal elas Iraak üle kaks ja 1968. aastal ühe sõjaväelise riigipöörde.

· 1979 sai Iraagi presidendiks, sisuliselt küll diktaatoriks, juba 1968. aastast Iraagi poliitikas olulist rolli mänginud Saddam Hussein.

Kurdid

Riigita suurrahvas 20. sajandi maailmapoliitika jalus

Iraagis elavad 4,6 miljonit kurdi moodustavad kõikidest kurdidest 16%. Vastupidiselt laialt kultiveeritavale väitele ei ole kurdid maailma suurim iseseisvuseta rahvas. Indias on hulk rahvaid, keda on kurdidest kordi rohkem ja kellel samuti puudub iseseisvus. Küll aga on kurdid 20. sajandil olnud maailma enim kannatama pidanud suurrahvas. Iraagi valitsus on 20. sajandil kurde korduvalt deporteerinud – küll Iraagi kõrbealadele, küll Iraani ja isegi Türgisse. Siiski pole kurdide deporteerimised Iraagis omandanud selliseid mõõtmeid, nagu naaberriigis Türgis (vt kaarti). Samas on Iraagi võimude poolt viimase neljakümne aastaga tapetud üle 250 000 kurdi. Türgi poolt samal perioodil tapetud kurdide arv on märksa väiksem – 35 000.
Teisest küljest on Iraagis kurdidel olnud pidevalt rohkem õigusi kui naaberriigis Türgis. Kui Türgis on uusiraani keelte hulka kuuluv kurdi keel 20. sajandil olnud valdavalt keelatud, selle rääkimise eest avalikus kohas ootas isegi vanglakaristus, siis Iraagi kurdide kooliharidus on juba aastakümneid, küll väikeste vaheaegadega ja tagasilöökidega, toiminud olulisel määral kurdi keeles. Riigis ilmuvad kurdikeelsed raamatud ja ajalehed, töötavad kurdikeelsed raadioprogrammid. 1974. aastast alates on Iraagi kurdidel olnud osaline autonoomia. Alates aastast 1992 on Iraagi võim kurdide asualadel, eriti Iraagi kõige põhjapoolsemas osas, olnud suhteliselt nõrk või kohati isegi olematu.
Iraagi Kurdistanis asub kaks linna, kus kurde elab rohkem kui pool miljonit. Need linnad on Arbil (ka Irbil, kurdi keeles Hewlêr) ja Kirkuk (kurdi keeles Kerkûk). Veel kahes Iraagi linnas – Dahuk’is (kurdi keeles Dihok ja ka Duhok) ja Suleimaniyah’is (kurdi keeles Silêmanî) on kurde üle veerand miljoni. Lisaks Iraagi Kurdistanile elab kurde Iraagis rohkemaarvuliselt veel Mosulis (kurdi keeles Mûsil) ja Bagdadis (kurdi keeles Bexa ja ka Bexda). Iraagis elavad kurdid räägivad peamiselt kahte kurdi dialekti – Sorani ja Gurani dialekti.
Iraagi kurdide olukorra on teinud raskemaks omavaheline konkureerimine võimu pärast. Iraagis tegutsevad kaks peamist rivaalitsevat rühmitust on Kurdi Demokraatlik Partei (KDP) ja Kurdide Kurdistani Liit (rahvusvaheliselt tuntud kui PUK). Rühmituste omavahelised arveteklaarimised, samuti Iraagi vägede appikutsumised teise poole ründamiseks, on tavainimestest kurdidele tohutult õnnetust kaela toonud. Väga kriitiline tuleb olla ka USA tegevuse suhtes Kurdistanis, kuna kurde on korduvalt ära kasutatud oma huvide realiseerimisel. Samas on kurdidele kohe selg pööratud, kui kurdid ka midagi vastu soovivad saada.

Iraagi kurdide võitluse lühike kronoloogia

· 1931 võitlesid kurdid Iraagi vastu Ahmad Barzani juhtimisel. Kolmkümmend aastat hiljem algas Iraagis uus suurem kurdide ülestõus. Sedakorda juhtis kurde Mustafa Barzani, Ahmad Barzani poeg. Võitlus toimus paljuski Iraani toel ja kestis ulatuslikumalt kuni 1974. aastani.

· 1963. aastal soovitas USA kurdidel toetada võimule trügivat BAAHT- parteid, seega siis praegust Saddam Husseini parteid.

· 1970 said neli kurdi Iraagi valitsuskabineti liikmeks. 1971 püüdsid Iraagi võimud kurdide ühte juhti, Mustafa Barzanit mõrvata.

· 1973 sõlmis Richard Nixoni poolt juhitud USA shahhi poolt juhitud Iraaniga salajase kokkuleppe Iraagi vastu. Muu hulgas koordineeriti kurdide võitluse toetamist autonoomse Kurdistani loomise eest Iraagis.

· 1975 sõlmis Iraak Iraaniga üllatuskokkuleppe vaenutegevuse lõpetamiseks. Mõni nädal pärast lepingu sõlmimist lõppes USA toetus kurdidele ja Iraagi valitsusväed asusid kurde ründama. Samal ajal keelas USA oma ametiisikutel igasugused kontaktid Iraagi kurdide juhtidega.

· 1988 korraldas Iraak Halabja (kurdi keeles Helebce) asulas kurdide vastu gaasirünnaku, mille tõttu suri tuhandeid kurdi mehi, naisi ja lapsi.

· 1991 märtsis alustasid Iraagi shiiidid Saddam Husseini vastast ülestõusu. Kümmekonna päeva pärast ühinesid ülestõusuga kurdid. Mõne nädala jooksul sai 15 Iraagi provintsi 18-st Iraagi valitsuse kontrolli alt välja. Kuna USA ja teised Lääneriigid ei teinud ülestõusnute abistamiseks aga midagi, suutis Saddam Hussein jõudu koguda ja ülestõusud lämmatada. Kurdide ülestõusu mahasurumisel tekkis üle 2 miljoni kurdi põgeniku. Osa neist põgenes üle mägede Türgisse ja osa Iraani. Sama aasta aprillis alustasid kurdi liidrid Saddam Husseiniga läbirääkimisi Kurdistani tuleviku üle. 1994 mais algas Iraagi kurdide kahe suurema rühmituse vahel otsene tulevahetus. Augustis 1996 ühines KDP aga Iraagi armeega võitluseks konkureerivate kurdi rühmitustega.
Teades Türgi vastuseisu kurdide õiguste suurendamisele ja seda, et Türgi on USA suurim liitlane kogu Lähis-Ida regioonis, on täiesti kindel, et Lääneriigid kasutavad kurde ka käimasolevas vastasseisus Saddam Husseiniga lihtsalt ära – neid ässitatakse võimuloleva režiimi vastu üles, hiljem midagi vastu andmata. Tõsiseltvõetavat ja selget autonoomiat ei kavatse USA kurdidele pärast Iraagi vallutamist kindlasti pakkuda; iseseisvusest rääkimata. Seega on kurdid järjekordselt vaid etturid suurriikide poliitikas.

ANDRUS MÖLDER (1970) on finantsanalüütik, kelle hobiks on juba aastaid väike- ja rõhutud rahvad ja nende sümboolika.