USA ja Ecuadori teadlaste töörühm, kes töötab looduskaitseorganisatsioonile Reptile & Amphibian Ecology International (RAEI), avastas ranniku-Ecuadoris tõelise elurikkuse aardepaiga: leiti uus tömbininaline nälkjatest toituv maoliik ning tervelt 30 vihmakonnaliiki.
Nälkjatoidulise mao lähim sugulane elab Peruus, 350 miili eemal. Töörühmaga liitunud 15-aastane vabatahtlik leidis ka ühe maotoidulise mao, kes varem oli olnud tuntud vaid Panamas, üle 600 miili kaugusel. Täiesti võimalik, et ka see on tegelikult uus liik.
Avastatud vihmakonnade elutsükkel on päris omapärane. Nad ei koe veekogudesse, kus siis koeteradest väljuksid kullesed, vaid munevad puulehtedele. Munast koorub täiskasvanud konna tilluke koopia, kes pole vahel kuigivõrd suurem kui nööpnõela pea.
Samast elukohast leiti imepisike geko, kes mahub istuma pliiatsiotsale, kolm kopsudeta salamandriliiki ja maailma suurim rästikuliik. Kogu see imepärane elurikkus elutseb väikesel Cerro Pata de Pájaro mäel, mida katab pilvemets ja ümbritseb vihmamets ning mis asub üpris Vaikse ookeani ääres. Vaid paari miili laiune pilvemets on koduks vähemalt 14-le neist 30 liigist, keda kusagil mujal maakeral ei leidu.
Paraku on ekspeditsiooni juhil, RAIE tegevdirektoril Paul Hamiltonil põhjust karta, et need liigid võivad kaduda isegi enne, kui nad kõik kirjeldada jõutakse. Pata de Pájarot ähvardavad kõikvõimalikud ohud, alates lihtsalt metsade hävimisest karjatamise ja raie tõttu kuni jahini. Kui tegelikkuseks saavad ennustatavad kliimamuutused, siis pilvemetsad hävivad. Iseäralikel konnadel ei õnnestuks enam sigida, sest temperatuuri tõus kuivataks märgade lehtedega puud.