Kuidas nad tulevad? Eks vaadakem ühe näite abil, mil moel täienes Eesti seente elektroonne nimestik Euroopas üliharuldase seeneliigiga, mida meil varem polnud märgatud.

Augustis 2004 leidis Tõnu Ploompuu, entsüklopeediliselt laiade huvidega Tallinna ülikooli õppejõud-bioloog Raplamaal Vahastul puutüvelt ühe suure surnud ööliblika, millele oli kasvanud seeneniidistik (# 1). Mõne aja pärast andis ta selle üsna haruldasena paistva loodusnähtuse Tartu mükoloogidele. See asetati numbri TAAM 176900 all Eesti maaülikooli seente herbaariumi ehk mükoteegi määramata kollektsioonide hulka, kus selliseid veel identifitseerimata isendeid on tuhandeid.

Aastal 2006 andis tollase zooloogia ja botaanika instituudi mükoloogilise herbaariumi kuraator Ilmi Parmasto seene minu kätte – ehk tean kedagi, kes suudaks selle liiki määrata. Loomadel kasvavate seente tundjaid on maailmas vähevõitu, Eestis mitte ühtegi. Esimene, meile ületamatu raskus oli kindlaks teha seene perekondki.
Kirjutasin detsembris e-kirja Wallingfordi, Londoni-ligidasse rahvusvahelisse põllumajandusinstituuti, maailma seente nimestiku-andmebaasi pidajale. Lugupeetav Paul (Kirk), kas tead kuskil maailmas kedagi, kes säärast liiki määrata oskaks? Kahe tunni pärast sain vastuse: Keith Seifert, Kanada mükoloog, tunneb sellist tüüpi seeni. Paul edastas mu kirja kohe ka Keithile. Juba tunni pärast palus Keith saata talle seene foto ja selle lülieoste mikrofoto, võimaluse korral ka tüki seenetanud putukast.
Palusin meie üht tuntumat loodusfotograafi Urmas Tartest, et ta teeks liblikal kasvavast seenest suure suurendusega pildi. Ta tegi neid üheksa, kolme näeme siin kõrval. Entomoloog Jaan Viidalepp määras tugevasti kahjustatud liblikajäänuste liigi – see oli sugukonda Sphingidae kuuluv punalaik-haavasuru, Laethoe populi L.
Kanada põllumajandus- ja põllusaagi uurimiskeskuse biomitmekesisuse labori teadur Keith Seifert sai meilt fotod. Et me taga ei kiirustanud, leidis ta aega probleemiga tegeleda märtsis. 23. märtsil 2007 saatsime talle postiga uurimiseks ja oma herbaariumis hoidmiseks poole kahjustatud öölase jäänustest.
4. aprillil teatas Keith, et seen on avateisseente (Hyphomycetes) perekonna Akanthomyces tüüpliik A. aculeatus – uue perekonna tollal ainus liik, mille Hermann Lebert 1858 (praegusest) Poolast leituna kirjeldas.
Liigi nimetus kanti Tartu ülikooli loodusmuuseumi juures peetavasse Eesti teadusasutuste ühisesse elusolendite liiginimestikku. Seejärel sisestati andmebaasi liigi leiuandmed, muu seas ka geograafilised koordinaadid. Nüüd võib huviline esitada aadressil http://elurikkus.ut.ee päringu ja leida andmed liigi kohta, näha selle kasvupaika Eesti kaardil ning lisatud fotot. Eestikeelset nimetust sellele seenele keegi veel välja mõtelnud pole – ja kas seda olekski vaja?
Siinse loo ilmumise järel kantakse see kirjutis Eesti elurikkust käsitleva kirjanduse andmebaasi, seejärel sisestatakse seostatud andmetabelisse ka artiklis Eestist mainitud liigi nimetus, leiukoht ja kirjutise lehekülje number. Liiki ladina keeles nimetava päringu vastuses viidatakse kõigile meie kirjandusallikatele.

Kellele langeb Eestist uue liigi leidmise au? Keda nimetada uudiste agentuurile või ajalehele saadetavas uudiste nupus, nagu see mõningate elukate puhul Eestis moodi on läinud? Mis seal ikka nii väga austada vaja. See on elurikkust uurivate teadlaste igapäevane töö; nii on meil üle viie ja poole tuhande seeneliigi leitud ning kirja pandud, mõni tuhat leitakse ehk veel. Abi küsiminegi teiste maade teadlastelt on vastastikuse suhtluse endastmõistetav osa.
Helekottseenelaadsete seltsi kedristõlvikute (Coryceps) lähedasse perekonda Akanthomyces kuulub eri andmeil 9–13–21–24 liiki, millest enamik kasvab parasiitidena kas putukatel või ämblikel. Iseloomulik on heledate, sageli valkjate silinderjate, (0,1–)1–13 mm pikkuste tipus ahenevate või kitsalt kooniliste sünneemide (# 2, 3), paralleelsete seeneniitide kimpude leidumine. Neid katavad üherakuliste koniidide ehk lülieoste ahelaid moodustavad laia pudeli kujulised rakud. Mingeid viljakehasid ei moodustu.
Ligi sajandi vältel tunti perekonnas ainult üht liiki, mida on leitud Euroopast, Kanadast, USA-st ja Kesk-Ameerikast, ka Koreast. Hiljem on lisandunud uued liigid USA-st, Ghanast, Taiwanilt, Taist ja Paapua Uus-Guinealt. Kas need on kõik ja kõikjal haruldased? Seda me ei tea: Põhja-Ameerika kohta on ilmunud ainult üks kokkuvõtlik uurimus, seegi juba 60 aastat tagasi [2], Euroopa kohta mitte ühtegi. 1997. aastal avaldati maailma liikide lühike määramistabel [1], kuid see on juba ilmselt vananenud.
Akanthomyces aculeatus’e Eesti leiukoht on Euroopas tõenäoliselt kolmas; esimene oli uue liigi esmaleid Edela-Poolast Gùogówist (1858 oli see Glogau linn Preisi kuningriigis) ühelt maiöölase liigilt, teine on teadmata millal kogutud eksemplar Edela-Ðotimaalt Arrani saarelt, ka mingilt öölaselt. Uusi leide võib meil oodata ainult entomoloogide abiga, aga nemad pole haigestunud ja lagunevate ämblike ega öölaste kogumist eriti oluliseks pidanud. Ehk nüüd hakkavad pidama.

Hsieh, L. S. et al. 1997. The genus Akanthomyces on spiders from Taiwan. Mycologia 89 (2): 319–324.
Mains, Edwin B. 1950. Entomogenous species of Akanthomyces, Hymneostilbe and Insecticola in North America. – Mycologia 52 (4): 566–588.