Viitnalt leiab ooside ja mõhnade vahelt kolm tüübilt täiesti erinevat järve ning kauni eripalgelise metsamaastiku. Selleks tuleb aga Pikkjärve põhjakalda mõnusalt liivarannalt suunduda kaugemale metsade rüppe.

Viitnast rääkides tuleb paljudele kohe meelde Tallinna–Narva maantee ääres asuv stiilne kõrtsihoone, mis on eelkõige tänu oma soodsale asupaigale menukas söögi- ja peopaik. Läänevirulaste jaoks on Viitna maakonna tuntuim ujumiskoht. Järvedes soojeneb vesi kiiresti ning juba suve hakul on mõnus pärast väsitavat tööpäeva teha karastav suplus, suve keskel saab veemõnudele lisaks nautida metsa all maitsvaid mustikaid. Sportlased meenutavad seal kandis peetud orienteerumis- ja triatlonivõistlusi. Paljud on noorena pidutsenud Linajärve ääres motellis. Vastust, miks on Viitna alati olnud meelepärane sihtpunkt, pole vaja kaua otsida: sinna saab hõlpsasti kohale ja kant on just selline, mida eestlased looduskaunist kohast mõeldes vaimusilmas ette kujutavad. Ja ega Viitna tegelikult polegi pelgalt mõnus puhkekoht kõrtsi, liivaranna ja motelliga – sealne loodusmaastik on tõepoolest väärtuslik.

Et looduslikult kaunist maastikku hoida, on Viitna järvede ümbrus kaitse alla võetud. Esialgu kuulus ala 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspargi koosseisu. Hiljem rahvuspargi piire muudeti ning 1997. aastal loodi järvede ning neid ümbritseva maastiku hoiuks, kaitseks ja tutvustamiseks iseseisev Viitna maastikukaitseala [5]. Üle kolmesaja hektari suurune kaitseala asub Lääne-Virumaal Kadrina vallas ning jaguneb Nabudi sihtkaitsevööndiks (40 ha), Pikkjärve sihtkaitsevööndiks (15 ha) ja Viitna piiranguvööndiks (256,6 ha). Ala piiresse jääb kolm järve: Pikkjärv, Linajärv ja Nabudi järv [4].
Kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liitu astus, ühineti ka Natura 2000 võrgustikuga ning kogu maastikukaitseala määrati loodusalaks. Euroopa Liidu loodusdirektiivi I lisas loetletud elupaigatüüpidest leidub Viitnal liivaalade vähetoitelisi järvi, vähe- kuni kesktoitelisi kalgiveelisi järvi, rabasid, nokkheinakooslusi, okasmetsi oosidel ja moreenikuhjatistel (sürjametsad), soostuvaid ja soolehtmetsi ning siirdesoo- ja rabametsi.
Viitnal leidub ka loodusdirektiivi II lisa liike, mille isendite elupaiku tuleb kaitsta: laiujur (Dytiscus latissimus), suur-rabakiil (Leucorrhinia pectoralis) ja tõmmuujur (Graphoderus bilineatus) [4].

Pikkjärve saatuslik ilu. Kolmest järvest suurim ja tuntuim on Viitna Pikkjärv ehk Suurjärv, mille pindala on 16 ha ning suurim sügavus 6,2 m. Järve nime ei saa kuidagi ainupäraseks pidada: Eestis on teada lausa 17 Pikkjärve nime kandvat veekogu [4]. Sulglohku tekkinud järve ümbritsevad oosid ja mõhnad ning selles leidub kolm saarekest. Läänekaldal, veepeeglist 20 meetri jagu ülalpool asub ümbruskonna kõrgeim punkt, absoluutkõrgusega üle 90 meetri [6]. Idakallas on kohati soostunud ning järvele tiiru peale tegev matkaja võib end ootamatult leida keset tupp-villpeade puhmaid.
Pehme- ja heledaveeline järv kuulub limnoloogiliselt tüübilt haruldaste oligotroofsete ehk vähetoiteliste järvede hulka [4]. Toitainete vähesuse tõttu pole järveelustik kuigi rikkalik, kuid see-eest kasvab järves kolm II kategooria kaitsealust liiki. 2009. aastal tehtud riikliku keskkonnaseire raames pandi kirja seitseteist liiki kaldavee-, kolm liiki ujulehtedega ning kuus liiki veesiseseid taimi [3].
Kahjuks on järve menu kauni suvituskohana kaasa toonud halveneva veekvaliteedi ning ohu, et Pikkjärv võib oligotroofsete järvede nimekirjast välja langeda. Veevahetus Pikkjärves on aeglane, kuna järvel puudub sisse- ja väljavool ning ta toitub ainult põhjas olevatest allikatest, läbi kruusa ja liiva filtreeruvast pinnaseveest ning sademetest. Kui soojal suveajal käivad tuhanded inimesed järves ujumas, ei suuda veekogu ise puhastuda ning algab eutrofeerumisprotsess: suureneb toiteainete hulk vees, järv hakkab õitsema ning põhjakihtidest kaob hapnik. Fosfori- ja lämmastikuühendite suurenenud hulk vees pärineb eelkõige higist ja uriinist. Järve esmaproduktsiooni (vetikate ja muu taimestiku hulga) suurenedes kõrgeneb ka pH-tase (vesi muutub aluselisemaks).
Pikkjärve seisund on halvenenud aegamööda, kuid kolme viimase aasta seast oli kõige kriitilisem 2007: üldlämmastikku 1,3 mg/l (väga halb), üldfosforit 0,04 mg/l (kesine), pH-tase 7,77 (kesine). Ka vee läbipaistvus oli toona väga väike (0,5–0,6 m) ning tuli ette kold- ja sinivetikate vohamist. Zooplanktoni alusel võis Pikkjärve koguni eutroofseks veekoguks hinnata [1]. Kui nüüd meelde tuletada, siis pakkus just 2007. aasta suvi erakordse hulga mõnusaid rannailmasid, järgmised suved on seevastu olnud tunduvalt vihmasemad ja jahedamad. Võib-olla tänu sellele oli veekogu seisund 2009. aastaks märgatavalt paranenud, kuid pH-tase oli endisest veelgi halvem (8,33) ning silma jäi niitrohevetikate suur hulk [2, 3].
Peale suplejate põhjustab veereostust ka järve kallaste ohtrast tallamisest tingitud erosioon. Kuigi supluskohana on ette nähtud ainult järve liivane põhjakallas, ei pea suvitajad sellest reeglist kinni ning vee- ja päikesemõnusid nautivaid inimesi leidub suvel pidevalt kogu järve ümbruses. Pinnase tallamise kõrval on probleem ka see, et lõhutakse kaldataimestikku. Näiteks asub siin vesilobeelia (Lobelia dortmanna) üks väheseid järelolevaid kasvukohti, kuid inimesed ei oska selle taime haruldust ja ilu hinnata, või ei tunta taime lihtsalt ära. Samas tunneb iga lapski ära vesilobeeliast märksa tavalisema valge vesiroosi (Nympaea alba), hoiab sellest aukartlikult eemale ega murra taime õisi.
Puhkajate rohkus on kaldaäärseid risustanud, siin-seal leidub omavoliliselt tehtud lõkkeasemeid. Ometi pole tuld teha järve ümbruses kuskil lubatud [5]. Varem on see põhjustanud metsapõlenguid, mille jälgi võib märgata mitmes kohas praegugi.

Linajärv ja tilluke Nabudi. Suuruselt teine, Linajärv ehk Väike Viitna järv, on tunduvalt väiksem (4,2 ha), pehmeveeline ja eutroofne ehk rohketoiteline. Ka Linajärvi on Eestis hulgi: koguni 27 [4]. Suur osa järve kallast on soostunud ning rohke taimestikuga, veepõhi on mudane, vesi sogane ja pisiloomadest tulvil. Linajärv pakub head elupaika kiilide vastsetele ning tõenäoliselt võib siit leida ka haruldasi kiililiike. Samuti kuulub järveasukate sekka tähnikvesilik (Triturus vulgaris). Nagu Pikkjärveski, torkavad veetaimede seas kindlasti silma valged vesiroosid.
Nabudi järv on tilluke (0,6 ha) ning kaugemal metsade rüpes, seetõttu ei ole paljudel sellest aimu. Tüübilt on järv pehmeveeline ja miksotroofne ehk segatoiteline [4]. Järve voolab mitme lähedal asuva allika vesi ning väikese metsaoja kaudu on tal ühendus vaid paari-kolmesaja meetri kaugusel voolava Loobu jõega. Nabudi järve peatset kinnikasvamist ennustav õõtsik ei võimalda järvele läheneda kuiva jalaga: tänu sellele on järve ümbrus jäänud inimtegevusest puutumata.
Samas on siin endale meeldiva tegutsemisala leidnud meie looduse suurimad ehitusmeistrid koprad. Mööda järve idakallast kulgeval matkarajal liikudes avaneb üllatuslik vaatepilt: järve kõrvalt tõusvalt oosilt on ohtralt kuuski langetatud, mööda nõlva laskuvad alla liurajad, järveäärne on täis näritud oksi, puude vahelt paistab vastaskaldalt suur kuhilpesa. Koprad suudavad oma hammaste teravust tõestada ka laudraja peal, püüdes nende teele ette jäävaid laudu läbi närida. Kui matkarajalt kõrvale astuda ja oosinõlva lähemalt uurida, võib kobraste langetatud puude ümbruses leida hulgaliselt põtrade väljaheiteid.

Järvemägesid avastamas. Viitna kolme järve ümbruse maastik on nauditav eelkõige oma reljeefsuse poolest. Paarikümne kilomeetri kaugusele jäävat Neeruti maastikukaitseala tutvustatakse kui Eesti kõige esinduslikumat oosistikku, kuid Viitna ei jää mandrijäätekkeliste moodustiste rohkuselt Neerutile palju alla. Siinne maastik on huvitav just oma vaheldusrikkuse poolest: kohati näeb pikki oose, siis jälle ümaraid mõhnasid, sulglohkudes on koha leidnud järved, tibatillukesed raba-, siirdesoo- ja madalsoolaigud, mis annavad tunnistust varasemast väikejärvede rohkusest. Viitna mõhnastik kuulub Tapa-Pikassaare-Ohepalu-Viitna jääservamoodustiste kompleksi [6].
Huvitavaks teeb piirkonna see, et Järvemägede reljeefne ja liivase pinnasega maastik on kaetud eriilmeliste metsadega. Rammusatel muldadel kasvavate salumetsade asemel leiab siit hoopis marja- ja seenerohkeid palumetsi ning Põhja-Eesti rannikule omaseid valgusküllaseid nõmmemännikuid, kohati laiuvad aga oosidel ja mõhnadel ka ürgmetsailmelised vanad kuusikud. Seal kasvavad põlised metsahiiglased peavad viimasel ajal sageli tuulemurrus oma elu loovutama väiksemate liikide heaks. Viitna-Kadrina maantee ääres võib tähelepanelik vaatleja märgata kasvamas euroopa lehiseid (Larix decidua), need on siia toonud inimene.
Tähelepanuväärsemad siinsetest metsadest leitud taimeliigid on roomav öövilge (Goodyera repens), kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), soo neiuvaip (Epipactis palustris), pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) ja karukold (Lycopodium clavatum). Põnevamatest lindudest on nähtud kõrvukrätsu (Asio otus otus) ja händkakku (Strix uralensis).

Praegu kinnitab keskkonnaministeerium Viitna maastikukaitseala uut kaitse-eeskirja ning keskkonnaamet valmistab kaitsekorralduskava. Vana kaitse-eeskiri on kehtinud alates 1997. aastast, mil Viitna lahutati Lahemaa rahvuspargist. Euroopa Liiduga ühinemine ja muutused looduskaitseseaduses on loonud vajaduse uuendada kaitsekorda. Kaitseala lõunaosa laiendatakse Natura varialade arvelt 65 ha võrra. Uude kaitseala ossa jäävad põhiliselt raba- ja siirdesoometsad. Samuti suurendatakse sihtkaitsevööndite arvu ja pindala ning neil aladel hakkab kehtima senisest rangem kaitsekord. Uue kaitsekorra järgi on sihtkaitsevöönditeks Nabudi sihtkaitsevöönd, millesse jääb ka kaitsealaga liidetav ala, Pikkjärve sihtkaitsevöönd ning Viitna sihtkaitsevöönd. Ülejäänud ala kuulub Viitna piiranguvööndisse. Uus eeskiri täpsustab eelkõige kaitse eesmärke, metsade majandamise ja rahvaürituste korraldamise reegleid [7].

Maastikukaitsealaga saab tutvuda umbes seitsme kilomeetri pikkusel Viitna looduse õpperajal, mis algab Linajärve idakaldal motelli juures. Rada viib kõigi kolme järve äärde ning näitab mõhnadel ja oosidel eri tüüpi metsa-kasvukohti. Kui pikaks jalutuskäiguks napib jõudu või aega, saab teha lühema tiiru ümber kahe suurema järve: matka pikkus on siis 2,5 km ringis. Pikkjärve äärest leiab suured infotahvlid ning matkarada on tähistatud. Lahemaa rahvuspargi keskusest Palmses saab huviline kaasa õpperada tutvustava voldiku.

1. Eesti väikejärvede seire 2007. a., 2008 a. Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskus.
2. Eesti väikejärvede seire 2009. a. II etapi vahearuanne. 2009. Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskus.
3. Eesti väikejärvede seire 2009. a. III-IV etapi vahearuanne. 2009. Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskus.
4. Keskkonnaregister: http://register.keskkonnainfo.ee
5. Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine. Vabariigi Valitsuse määrus nr. 109. (RT I 1997, 45, 728).
6. Suuroja, Martin (koost.) 2005. Viitna looduse õpperada. Riiklik looduskaitsekeskus.
7. Viitna maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise eelnõu. 2009. Käsikiri keskkonnaametis.