2010/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2010/2
Toomingas, metsaserva ploomipuu

Maikuu. On esimesed teliselt soojad htud ja kellel vhegi vimalik, nokitseb pimeduse saabumiseni aias, kib pargis jalutamas vi vhemalt otsib sgisel hoolikalt krvale pandud kola seest vlja ufogrilli. Vaid paari ndalaga on metsaservade trstitu hall vserik hakanud rmsalt rohetama. Mnes lunapikesele avatud ja tuulevaikses kohas lb nd jalutajale ninna esimeste toomingaite mrkjas lhn.

Talurahvas nii meil kui ka mujal arvestas toominga itsemise jrgi soodsat aega kartulipanekuks ja teisteks kevadsuvisteks tdeks. Prast toominga itsemist polnud enam karta, et klm aiaviljad ra vtab. itsvaid oksi toodi sagedasti tuppa, aga mitte ainult silmarmuks: usuti, et vnge lhn peletab hiiri-rotte, kahjurputukaid ja nakkushaigusi.

Toomepuu itseaeg on looduses kiirete muutuste aeg. Kui kroonlehed valeva lumena maha pudenevad, on rndlinnud kohale judnud ja puudel pitsiliste hiirekrvade asemel lopsakas lehestik. Kevad hakkab mda saama ja inimesed pisitasa kurtma palava pikese le.

Prismaiste puuliikide nimed on eesti keelde sgavalt juurdunud. Maarahvas on iidsetest aegadest peale osanud puudel vahet teha. Selle tingis praktiline vajadus: igasugune puit ei sobinud tarberiistade valmistamiseks, iga marja ei maksnud suhu pista. Moodsa inimese sidemed loodusega on aga sedavrd nrgenenud, et jnud on vaid nimed. Iga eestlane teab, et jalakas, toomingas ja pihlakas on puud, aga looduses kasvava nimetustega kokkuviimine kib kahetsusvrselt paljudele le ju.

Toomingas, selle loo kangelane, on nagu vana nitleja, keda ilma grimmita ra ei tunta. Peaaegu igahele on toomingas tuttav ieehtes ja mruvitu mustade viljade valmimisajal. Kuid kesksuvel on isegi bioloogiatudengitel teinekord raske teda paakspuust vi sarapuust eristada. Talvel aga paistab linnaserva vserik oma olemust lausa kuritahtlikult varjavat: ksteisest lbipimunud oksad on eemalt kik htmoodi hallid.
Lagedal kasvanud noore toominga vra on kujult munajas, tihedalt harunevate okstega, meenutades kige rohkem prna; vana, kvera ja mhnalise tvega ning laiuva vraga puu vib aga eemalt segi ajada samaealise pihlakaga.
Lhemalt vaadates on talvise toomingaoksa kige parem mramistunnus saledad ja terava tipuga tumepruunid pungad, mis paiknevad hekaupa. Kattesoomuste servad on punga phitoonist heledamad, nii et kogu pung nib veidi triibuline. Noored vrsed on alguses oliivrohelised, kuid muutuvad hiljem kirsspruunideks. Koor on neil karvadeta, aga hulga valkjaskollaste lvedega. Vanemate okste koor on tuhmhall ja tihti samblikega kaetud.
Oksad painduvad kergesti, kuid puu kljest mnda vitsa lahti murda pole lihtne: sitke puit katkeb kergesti ainult harunemiskohtadest. Kui teiste tunnuste jrgi pole nnestunud toomingat ra tunda, tulebki oks murda vi lihtsalt koort vigastada. Nagu lehtedel ja itel, on ka koorel, puidul ja pungadel iseloomulik toomingalhn ja -maitse. Kes on kord nina vrskete toomingaite vahele pistnud, tunneb selle kindlasti ra.

Toominga piklikelliptilised lehed asetsevad okstel vahelduvalt. Lehed on tiskasvanud puul kuni 10 cm pikkused, vesivsudel puhuti palju suuremad. Leheserval on terav peen hammastus ning lehe pealmine klg on alati tumedam kui alumine. Lehed on sageli kaardus, nii et kui proovida neid tasasel pinnal siluda, jvad lehe sisse voldid. Leheroots on punakat tooni ning lehelaba ligidal vib sellel nha kahte suurt nret. Lehed varisevad kllaltki vara. Varjulistes kohtades hakkavad toomingad vahel juba augustis kolletama.
ied meenutavad vheldasi kirsi- vi ploomiisi, kuid paiknevad kobarates, millele viitab ka ladinakeelne liigiepiteet racemosa. hes isikus vib olla le kolmekmne viietise ie. Kuivatamisel muutuvad valged kroonlehed kollakaks. Seetttu neb itsev toomingas herbaarlehel kllaltki eksootiline vlja. itel kivad meelsasti krbsed, mesilased ning teisedki putukad. Meetaimena on toomingas pigem teisejrgulise thtsusega, kuid viletsamal kevadel vib siiski mesilasperele lisatoidust pakkuda.
Toominga viljad on rahvapraselt kll marjad, kuid botaaniliselt on nad samasugused luuviljad nagu kirsid ja ploomid. Siiski pole suur viga tavakeeles toomingamarjadest knelda kohmakas terminoloogia jgu pigem erialatekstide prusmaaks. Samamoodi mured on veel nii mnegi teise marjaga: maasika koguvili kannab osaphklikesi ja vaarikas koguluuvilju.
Toominga viljad valmivad augustis ja septembris, magusama maitse aga omandavad prast esimesi klmi. Likivmusta kesta all peitub rohekas viljaliha ja alla sentimeetrise lbimduga vilja kohta kllalti suur luukva kestaga seeme.
Igaks, kes on marja suhu pistnud, teab, et see teeb suu paksuks. Enamasti inimene toorelt le paari vilja ei sgi. Eestis on toominga vilju toiduks tarvitatud pigem juhuslikult vi raviotstarbel. Phjamaades on levinud pruuk valmistada toomingamarjadest likri, kuid ka seal jb lviosa saagist siiski lindudele.
Limaskesti kootavad parkained ei hiri linde, eriti rstaid ja kuldnokki, kes valminud vilju ahnelt kugistavad. Nd ilmnebki toominga seemet mbritseva luise kesta mte: tnu sellele lbivad seemned linnu soolestiku kahjustamatult. Lindude abiga vivad noored toomingad trgata emapuust vga kaugel. Inglise keeles kutsutaksegi harilikku toomingat linnukirsiks (bird cherry).

Toomingas kuulub roosieliste (Rosaceae) sugukonda, ploomipuuliste (Prunoideae) alamsugukonda. Traditsiooniliselt on selles rhmas vliste tunnuste jrgi liigid jagatud mitmesse suurde perekonda. Linn nimetas esialgu neli perekonda: mandlipuu (Amygdalus), kirsipuu (Cerasus), ploomipuu (Prunus) ja toomingas (Padus), hiljem aga koondas liigid mandlipuu ja ploomipuu perekondadesse.
Samamoodi on sstemaatikud hiljemgi kirjeldanud eri mahuga perekondi, mis sageli omavahel kattuvad. htede meelest sobivad toomingad kokku kirsipuudega, teiste arvates sarnanevad nad hoopis loorberkirsipuudega, kolmandate hinnangul tuleb kiki ksitleda eraldi perekondadena.
Molekulaarsetele meetoditele tuginevad sstemaatikud peavad kiki neid vaidlusaluseid rhmi suure perekonna ploomipuu (Prunus s.l.) alamperekondadeks vi sektsioonideks. Selle vaatevinkli miinus on vastuolu tavakeeles juurdunud nimetustega: me pole harjunud toomingat kobaras viljadega ploomipuuks pidama. Kikehlmava ploomipuu perekonna tarvitus on siiski flogeneetiliselt kige paremini phjendatud ja vldib kattuva sisuga perekondadest tulenevat segadust.
Siinses ksitluses kuulub harilik toomingas (Prunus padus L.) toominga (Prunus subg. Padus) alamperekonda, see omakorda laias mistes ploomipuu perekonda. Sirvides botaanika- vi dendroloogiakirjandust, vib hariliku toominga kohta leida hulga snonmseid nimetusi: Prunus racemosa, Padus racemosa, Padus avium, Cerasus padus. Seetttu tuleb eriti vrkeelsete teoste puhul hoolega silmas pidada, mismoodi on ploomipuuliste sstemaatikat ksitletud.
Toominga alamperekonnas on tosinajagu selgemini eristuvat liiki, neil omakorda hulk alamliike ja teisendeid. Toomingad on kik heitlehised puud ja psad. Lehed paiknevad vahelduvalt, pungas on nad pikuti kokku volditud. ied on valged, eri mral lhnavad ja asetsevad vhemalt kmne kaupa tihedates piklikes kobarates. Kpsenult mustad vi tumepunased ja ploomidele omase vahakirmeta viljad sisaldavad alati htainust seemet. Toomingad on laialt levinud kogu phjapoolses parasvtmes, lhistroopikas aga mestikes.

Ploomipuu perekonda on koondatud hulk tnuvrseid puid-psaid, mis pakuvad maitsvaid vilju, silmailu, mned ka vrtuslikku puitu. Laiemas mistes kuuluvad ploomipuude ja toomingate krval sellesse rhma kirsi-, aprikoosi- ja mandlipuud. Tavaliselt eristatakse le kahesaja loodusliku Prunuse liigi, mis kasvavad kikjal phjapoolkera parasvtmes; alamliike, teisendeid ja kultuursorte on aga kirjeldatud rohkem, kui keegi kokku lugeda jaksab. Taas valitseb eri autorite vahel vastuolu liikide ja liigisiseste taksonite mramises.
Ploomipuu perekonna liigid kannavad kik luuvilju, mis vivad paikneda ksikult, paarikaupa (kirsipuud) vi kobaras (toomingad ja loorberkirsipuud). Vilja sdav osa on tavaliselt lihakas mesokarp, ja kivisrakkuderikka endokarbiga mbritsetud seeme (niteks ploomi vi kirsi kivi) heidetakse krvale. Seemneid polegi inimesel mistlik neelata, kuna need vivad sisaldada mrgiseid tsanogeenseid hendeid. Nii tasub niteks toomingamarju ses kivid vlja slitada. Vastupidi on lugu mandlipuudega: toiduks tarvitatakse viljakestadest vabastatud seemneid.
Krgelt hinnatud viljapuude krval on paljudest liikidest aretatud ilusorte, kllaltki levinud on nii tidisielised kui ka kirjulehelised vormid. ied on nii metsikutel puudel kui ka kultivaridel valdavalt valged vi roosad. itsemine vib alata ka enne lehtimist. Kultuuriliselt ilmselt thtsaim neist ilupuudest on jaapanlaste mitteametlik rahvuspuu sakura. Tegelikult vib selle nimetuse all mista tervet hulka seal levinud peensaagja kirsipuu (Prunus serrulata) teisendeid ja ristandeid.
Puitu annab suurem osa ploomipuudest vhe, kuid see on enamasti tugev ja hsti tdeldav ning sobib seetttu nikerdusteks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamiseks. Mbli tegemiseks on kasutatud suurema kasvuga kirsipuu liike ning hilistoomingat (Prunus serotina), mis oma kodumaal Phja-Ameerikas kasvab kllalt suureks, isegi le 30 meetri krguseks puuks. See on USA prismaistest puuliikidest tisleritdeks ks hinnatumaid ja vastavalt ka kallimaid. Hilistoomingast saadavat puitmaterjali turustatakse ldiselt kirsipuu nimetuse all.
Meie hariliku toominga puit on sitke, kannatab hsti painutamist ja on oma tugevuse kohta suhteliselt kerge. Samas on aga raske leida suuremat toomingapuu tkki, mis poleks kver, keerdu kasvanud, okslik vi mne muu veaga. Seetttu on toomepuud traditsiooniliselt kasutatud ainult ksikute tde puhul: painutatud detailide ja looduslikku kverust eeldavate tarbeesemete valmistamisel.
Noortest sirgetest toomingatvedest painutati hoburakendi tarvis lookasid, harvemini korjupuid toolidele ja muid mbliosi. Peenikestest toomingaokstest punuti mnikord sarjaphjasid vi lihtsamaid korve, kuigi ldiselt peeti paremaks pajuvitstest punutisi. Ktteks olid eelistatud teised puuliigid, mida oli kergem raiuda ja mis andsid rohkem puitu.
Toomingakoorega on mnel pool vrvitud lnga ja riiet. Vrvi kinnitamiseks lisati kooreleotisele soola ja maarjajd. Olenevalt kasutatud menetlusest ja teistest taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollane vi punakaspruun toon. Toominga oksi, koort ja puidust voolitud esemeid kasutati tihti ravi- vi imettegevaks otstarbeks. Ilmselt omaprase lhna tttu usuti toomingat eemal hoidvat kiksugu ebameeldivaid nhtusi alates nrilistest ja lpetades katkutvega.

Toomingas on kogu Eestis tavaline, eelistades siiski niiskemaid kasvukohti: je- ja kraavikaldaid, ning mitmesuguseid sega- ja lehtmetsi. Toomingat ei maksa otsima minna vaid kuivadelt liivikutelt ja rabastunud vi alaliselt leujutatavatest paikadest. Noor toomingavsa talub hsti varju, kasvades isegi monokultuursetes kuuseistandikes, kus teised psad puuduvad.
Enamasti kasvab toomingas kas vikese, kuni kmne meetri krguse tiheda munaja vraga puu vi suure psana. Kus loodus vi inimene on takistanud teistel puudel toomingat varjutamast ning muld piisavalt niiske ja viljakas, sirgub ta siiski le 15 meetri krguseks. Suuri toomepuid leiab meil kige enam vanades taluuedes. Eesti jmedamate toomingate tve mbermt letab kahte meetrit.
Vanade puude oksad painduvad sagedasti maani ning juurduvad kergesti, nii et peatve murdumine ei thenda toominga jaoks tingimata hukkumist. Samuti annab puu hulgaliselt juure- ja knnuvsusid ning on lihtsalt paljundatav pistokste vi pookimise teel. Raiesmikel, jekallastel ja kinnikasvanud rohumaadel vib toomingas koos teiste kiirekasvuliste lehtpuudega moodustada peaaegu lbitungimatu tihniku. Sellised padrikud on meeleprased mitmetele lindudele. Niteks maapinnal pesitsevale bikule on varjevimalusi pakkuv psastik hdavajalik.
Metsamehele vi aednikule vib toominga vimas vegetatiivne paljunemine lausa peavalu teha: kord vohama hakanud sitkest vsast pole kerge lahti saada. Toominga krpimisest pole suures vaimustuses ka loomad: kitsed ja pdrad vldivad tema smist, koduloomadest ilmutab toomingalehtede ja -okste vastu suuremat huvi ainult lammas.

ks loom vib toominga lausa paljaks sa, hoolimata tema lehtedes sisalduvatest mrkidest toominga-vrgendikoi (Yponomeuta evonymellus). Selle tagasihoidliku pisikese valge liblika paljunemistsklis korduvad lained, mille tagajrjel on mnel aastal rvikute hulgirsted: terved puud kattuvad vastsetest kihavate vrgenditega.
uenurgas seisev vana toomingas vib siis pakkuda kummituslikku vaatepilti. mberringi valitseb juulikuine lopsakas rohelus, aga toomepuu oksad on viimseni kaetud hbeja siidiga ning tuules ei kiigu ainsatki lehte. Jmeda tve najale unustatud jalgrattaloks on aga mattunud tihedasse vrkpessa, milles tuhanded rvikud valmistuvad nukkuma.
Siiski ei maksa armsa uepuu prast leliia muretseda: enamasti ei hukku puu ka prast lehtede tielikku kaotust. Mnikord kasvatab toomingas uue lehekrooni juba rstele jrgneval hilissuvel. Hvivad eesktt varem vigastatud vi haiged puud ning vrgendikoide armee taandub aasta vi paari jooksul justkui iseenesest, et uuesti hulgaliselt nhtavale tulla alles siis, kui eelmine rste hakkab juba ununema. Kas piiravad nljaste hordide arvukust karmimad talved, vaenlaste kogunemine vi tihedalt koos elamisega kaasnevad epideemiad, pole siiani selge.
Vrgendikoi tttu on toomingat peetud halvaks naabriks viljapuudele: kardetakse, et meelistoidu lppedes lhevad rvikud le unapuu- vi ploomilehedieedile. Tegelikult on toominga-vrgendikoi siiski kahjur, kes teisi liike ei puutu. Looduses on sageli nii, et mrgise vi okkalise toiduobjektiga kohanemise eest tuleb maksta livu sellega, et teised, nivalt mahedamad palad enam mokkamda ei ole.
Viljapuudele vivad oma vrgendpesa punuda peremeespuult lahkunud tissnud rvikud vi hoopis teised vrgendikoi liigid, kes omakorda toomingat mrkainete sisalduse tttu sa ei saa. Nii vib harilikku toomingat kui meie hte ilusamini itsevat prismaist puud ikkagi muretult aias kasvatada ning aeg-ajalt paratamatult ilmuvaid vrgendikoisid vtta kui populatsioonidnaamika ppetundi, mille sarnast kodumaises looduses naljalt jlgida ei saa.

Harilik toomingas kui vastupidav ja kohanemisvimeline puu kasvab kogu Euraasia phjaosas. Lnes piirneb tema levik Iirimaaga, idas Kamtatka ja Hokkaidoga. Luna pool leidub teda mestikes, niteks mnel pool Preneedes, ka Marokos, kuigi Vahemere res on toomingas ldiselt asendunud igihaljaste psaste, teiste hulgas lhisugulase loorberkirsipuuga. Ilupuuna makse hariliku toominga sorte ka Phja-Ameerikas.
Laia levila piires toominga vlimus mnevrra varieerub. Kaug-Idas levinud karvaste lehtede ja vrsetega teisendit tuntakse aasia toomingana (Prunus padus var. pubescens), mida on peetud ka omaette liigiks. Mned autorid eristavad Fennoskandia ja Kesk-Euroopa mgedes (Vogeesidest Karpaatideni ja Alpide kaguosani) levinud madalama kasvuvormiga toomingad omaette alamliiki Prunus padus borealis. Himaalaja ja Pamiiri mestikes kasvava teisendi Prunus padus var. cornuta oksad on pruunide kooremhnadega.
Eestis looduslikest puudest on toomingale sstemaatiliselt lhim laukapuu (Prunus spinosa), kreegipuud meenutav looduskaitsealune psas, kes kasvab metsikult vaid Lne-Saaremaal. Kll aga vib aedades ja linnahaljastuses kohata mitut sissetoodud toomingaliiki. Neist kige kergemini ratuntav on amuuri toomingas (Prunus maackii), kiirekasvuline ja klmakindel puu, mille likiv helepruun koor kipub narmendama nagu meie kaskedel. Seda Kaug-Ida liiki on ilupuuna paljundatud hariliku toominga alusele pookimise teel. Amuuri toomingal tuntakse hbriidi hariliku kirsipuuga - kirsstoomingat.
Toomingaid on sisse toodud ka Uuest Maailmast. Virgiinia toomingas (Prunus virginiana) on looduslikult levinud kogu Phja-Ameerika parasvtme aladel. Vlimuselt on ta vga sarnane hariliku toomingaga. Veidi suuremad viljad on punased ning muutuvad mustjaks alles levalminult. Virgiinia toomingas annab hariliku toomingaga elujulisi hbriide. Venemaal on neid uuritud saagikuse seisukohalt: kuna hbriidid itsevad nagu virgiinia toomingaski harilikust toomingast hiljem, ei mjuta viljumise edukust kevadised klmad.
Vrtusliku puidu andjana mainitud kiirekasvuline hilistoomingas (Prunus serotina) on prit Phja-Ameerika idaosast. Puu paistab silma likivate lehtede ja samamoodi kui eelmisel liigil kigepealt punaseks ja alles siis mustaks muutuvate viljade poolest. Meie oludes ta harilikku toomingat ldiselt kasvult ei leta ega pruugi vastu pidada karmimatele talvedele. Pehmema kliimaga Kesk-Euroopas on hilistoomingas kohati naturaliseerunud.
Iga haljasalal kasvav vrailmeline toomepuu pole siiski vrliik: ka harilikust toomingast on aretatud eriprase kasvukuju vi uhkemate itega sorte.

Meie suhe toomingaga meenutab lbikimist mne vanamoelise sugulasega, keda ainult thtpevadeks klla kutsutakse ja kelle arvukad lapsed siis igal pool jalgu jma kipuvad. Mrkame toomepuud ikka siis, kui ta on ieehtes, muidu aga neame kiuslikku vsa, mis suleb meie ees metsaraja vi ummistab aianurka.
Minu koduue suure toominga viimane haru murdus mne aasta eest maha. Algul olime isegi rmsad, et muruplats saab rohkem valgust ja vrgendikoi tontlikud pesad enam silma alla ei ilmu. Nd aga tundub mulle ikka, et selles uenurgas on justkui thi koht seal, kus lapsena toomepuu haraliste okste peal turnisin. Kllap on paljude taluuede uhkus just vana toomingas. Tnavusel toominga-aastal tasub kindlasti selle ilusa puuga lhemat tutvust slmida. Linnainimeselgi pole vaja teda kaugelt otsida. Aga kas tunnete ta ra?



Ott Luuk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet