Saaremaa loodus on kaunis ja mitmekesine, peites endas hulganisti loodusharuldusi, nagu näiteks Kaali meteoriidikraater. Geoloogilises mõttes on Saaremaa kui saar siiski alles noor, kuna saare kõrgemad alad Lagenõmme ja Audaku lähedal kerkisid üle merepinna ligikaudu 11 600 aastat tagasi. Läänemere ja selle rannaalade arengulugu aitavad tunduvalt täpsustada mattunud organogeensete setete leiud.

Umbes 11 000 aastat tagasi oli Saaremaa vaid S-kujuline saareke praeguse keskkõrgustiku kohal, kuid maakoore pideva kerke tõttu on saare pindala järk-järgult suurenenud. Ligikaudu 10 700 aastat tagasi katkes Läänemerel Taani väinade kohal ühendus Atlandi ookeaniga, mistõttu tekkis tema nõos suletud suurjärv, mida selles leidunud nappteo Ancylus fluviatilise järgi hakati nimetama Antsülusjärveks.

Jõgedest sissekantava veemassi ja Skandinaavia mägede liustiku sulavee tõttu hakkas Antsülusjärve veetase kerkima. Veetaseme tõus, tuntud kui Antsülusjärve transgressioon, saavutas oma maksimumi 10 300 aastat tagasi. Selleks ajaks olid maastunud Saaremaa keskkõrgustik ning Sõrve poolsaare kõrgem keskosa [5]. Veetaseme tõusu pärast mattusid tollal kuhjunud rannavallide ja luiteahelike alla mitme vana laguuni ja järviku põhjasetted, mille uurimine annab olulist teavet setete moodustumise aja, mattumise tingimuste ja veetaseme kohta. Just mattunud organogeensete setete vanuse määrangud radiosüsinikumeetodil on aidanud tunduvalt täpsustada Läänemere arengulugu. Nii on Antsülusjärve setted matnud enda alla jämedaid puutüvesid Tõrisel ja turbakihi Pelisoos [4].

Litoriinameri tõuseb üle kallaste. Ka Litoriinameri, mille veetase Saaremaal hakkas tõusma umbes 8200 aastat tagasi, mattis enda alla varem ladestunud organogeenseid setteid (# 1). Neid on uuritud ja dateeritud Kihelkonna, Lümanda, Vesiku, Kärla, Ohtja ja Reo leiukohtades [2, 3, 5]. 2009. aasta suvel leidis Elmut Tikerperi Kusta talu kinnistult uue mattunud setete leiukoha. See asub Lümanda vallas Koimla külas 1,5 meetri paksuse Litoriinamere rannakruusa kihi all 16,5-meetrisel absoluutkõrgusel (# 2) ja kujutab endast 30 cm paksust väga tiheda järvemuda läätse, milles orgaanilise aine sisaldus ulatub 80–83%-ni. Selles tihedasti kokkusurutud settekihis leidub ohtrasti taimejäänuseid, eelkõige pilliroovarre tükke. Kuna mattunud läätse pealispind on väga ebaühtlane, pole välistatud, et see on allunud hilisemale kulutusele. Et tegemist on Litoriinamere rannasetete alla mattunud järvemuda läätsega, tõendab eelkõige vanus, mis määrati radiosüsinikumeetodil (14C) kolmest proovist. Kõige ülemise proovi vanus oli 7110±65 14C aastat (7935±70 kalendriaastat), keskmise vanus 7220±65 14C aastat (8060±95 kalendriaastat) ja kõige alumise proovi vanus 7360±65 14C aastat (8175± 125 kalendriaastat).
Samalaadne vanusemäärang on varem saadud Kärlast, kus umbes kahe meetri paksuse liivakihi alt leiti samuti mattunud turbalääts vanusega 7085±80 14C aastat (7920±80 kalendriaastat) [1]. Mõlemas leiukohas jääb mattunud orgaanika pealispind 16,5–17 meetri kõrgusele üle merepinna (# 1). See viitab võimalusele, et rannamoodustised Koimlas ja Kärlas tekkisid enam-vähem samal ajal, kuid mitte varem kui 7900–8000 aastat tagasi. Ülaltoodud radiosüsinikumäärangud on võrreldavad ka Lümanda soo mattunud turba vanusega, mis samuti oli moodustunud enne Litoriinamere transgressiooni umbes 8200 aastat tagasi [5]. Ka Koki külast olevat leitud samasuguse tekkelooga mattunud setteid, kuid nende täpne asukoht pole teada, mistõttu ka andmed vanuse kohta puuduvad.
Nagu jooniselt nähtub, asub Koimla väga lähedal Litoriinamere rannale, mis tollal kulges Lümanda–Tiirimetsa maanteest pisut kirde pool. Rannajoone asendit tähistavad seal üksikud madalad kruusased rannavallid 18 meetri kõrgusel ü.m.p. Üldiselt oli Litoriinamere rannajoon väga kääruline, paljude väikeste lahesoppide ja laguunidega, kuhu kuhjunud setted on tänuväärt geoloogiline arhiiv.

Autorid on väga tänulikud Elmut Tikerperile, kes tegi mattunud setetest fotod ja teatas leiust TTÜ geoloogia instituuti. Oleme üsna veendunud, et Saaremaa maapõu peidab endas veel teisigi seni avastamata mattunud setteleide, ja täname juba ette kõiki, kes nendest teada annavad.

1. Кессел, Хельги; Пуннинг, Яан-Мати 1969. Об абсолютном возрасте голоценовых трансгрессий Балтики на территории Эстонии. – Иэвестия АН ЭССР, Химия, Геология 18, 2: 140–153.
2. Кессел, Хельги; Раукас, Анто 1967. Прибрежные отложения Анцилового озера и Литоринового моря в Эстонии. – Валгус, Таллин: 135.
3. Reintam, Loit et al. 2008. Gleysols on sandy deposits of the Litorina Sea underlain by Histosol formations of Ancylus Lake age in western Estonia. – Estonian Journal of Earth Sciences 57, 4: 231–240.
4. Saarse, Leili et al. 2006. Holocene buried organic sediments in Estonia. – Proceedings Estonian Academy of Sciences 55, 4: 296–320.
5. Saarse, Leili; Vassiljev, Jüri; Rosentau, Alar 2009. Ancylus Lake and Litorina Sea transgression on the Island of Saaremaa, Estonia: a pilot study. – Baltica 22, 1: 51–62.