75 aastat tagasi

Kiiremat edasinihkumist on märgata Kasari ja Pärnu jõgikondades, mida võiks katsuda seletada oletusega, et just läänerannikul ka Litorina-ajal leidus meil suuremaid riimvee alasid, mistõttu sealsed elualad oleksid vanemad ja ulatuslikumad. Levik põhjarannikut pidi toimus alles hiljem Mya-mere staadiumis, kui vesi mahkjamaks muutus. Tõenäoliselt põhjustab aga üldist aeglast edasinihkumist eeskätt taaskohanemine mahkjamale veele, mis nõuab pikemat aega. Näeme nii, et vesiking on tulnud meieni omapärast kaudset teed pidi, ega ole praegugi veel jõudnud asustada kuigi suurel määral mandrisiseseid veekogusid. Tema leviku üksikasjaliseks selgitamiseks võiks kaasa aidata iga loodusesõber, kes suvel väljas liikudes registreeriks vesikinga täpsaid leiukohti, tehes need edaspidi teatavaks. [Harald Haberman: Vesikinga (Theodoxus fluviatilis L.) levikust Eestis, 1935]

50 aastat tagasi

Põhilised hülgekütid Riia lahes on ruhnlased ja kihnlased, kes aastasadu on tegelnud hülgeküttimisega. Vanad ruhnlased on peale koduse Riia lahe, Hiiu- ja Saaremaa randade ning väinade käinud hülgeid küttimas veel Botnias, Soome lahe hülgerikkamais lahtedes ja laidudel ning vanasti, tsaari ajal, isegi kaugel Laadoga järvel. Laadoga järvel küttimine keelati neil aga viimaks ära, sest nad tõid koju ainult naha ja rasva, liha aga ajasid samas jää alla. Kevadeti ajas vesi roiskunud kehad randa, mis tekitas kohalike elanike seas meelepaha. [M. Leis: Viiger-hülgest Riia lahes, 1960]

25 aastat tagasi

Ka älveturba juurdekasv ei ole alati ühesugune, vaid võib suuresti muutuda ning teatud perioodidel isegi katkeda. Lisaks muudele põhjustele võib selline ebaühtlus sõltuda ka älve asukohast rabas: raba eri osades ei moodustu turvas ühesuguse kiirusega, mistõttu üks rabaosa võib mingil ajavahemikul kasvada kiiremini kui teised. Eespool toodut kokku võttes peame tunnistama, et kaugeltki kõik meie kodustes rabades toimuv ja selle tagamaad pole veel selged. Puudu jääb teadmistest raba kui terviku süsteemi arengu ning tema püsivust tagavate mehhanismide kohta. Älved rabas ei ole aga lihtsalt vesised lohud, vaid keeruka ökosüsteemi teatud talitlusega üksused, mis arenevad kindlate seaduspärasuste järgi. [Edgar Karofeld: Älved – kas lihtsalt vesised lohud rabas?, 1985]