Luuderohust on Eesti Looduse veergudel ikka ja jälle juttu olnud. Enamasti on sealjuures sedastatud, et see kaitsealune taim kasvab Eestis looduslikult vaid läänesaartel. Kesk- ja Lõuna-Euroopas on luuderohi aga väga sagedane kujundustaim ja teda leidub arvukalt nii parkides, kalmistutel, aedades kui ka looduses. Olles oma olemuselt soojemate alade taim, käitub ta Eesti oludes natuke isemoodi. Kui Kesk-Euroopas pole paarikümne meetri kõrguseni ulatuv luuderohi mingi haruldus, siis Eestis tõuseb ta harva mõne meetri kõrgusele (siiski on andmeid ka viie-kuue meetri kõrgusele roninud väänkasvude kohta). Kõrgemale küündinud luuderohule saab enamasti saatuslikuks mõni külm ja lumevaesem talv. Ka sügisene luuderohu õitsemine on haruldane vaatepilt, mida on näinud vaid vähesed.

Lääne-Saaremaal Kuumi külas Joosti talus kasvab aga luuderohi, mis oma kõrguselt on kindlasti üks Eesti võimsamaid. Tegemist on 1970. aastate alguses Sõrvest toodud taimega, mis nüüdseks on ümber lõhmuse vääneldes jõudnud vähemalt 15 meetri kõrgusele. Kui puu alumises osas on koor lausaliselt ümbritsetud igihaljaste lehtedega, siis kõrgemal jäävad luuderohu harud küll harvemaks, kuid on harunenud ka puu kõrvalharudele. Möödunud aasta sügisel luuderohi ka õitses ning erinevalt varasemate aastate üksikutest õitest oli sel korral rohekaskollaseid õisi sadu.

Joosti talust on luuderohi viidud ka Odalätsi külla allikatelähedasse Välja tallu ja ka seal on ta omandanud märkimisväärsed mõõtmed, ulatudes umbes viie-kuue meetri kõrgusele. Kas võimas luuderohi Joosti vana rehielamu ees on märk kliima soojenemise kohta või on tema lopsakuse taganud soodus kasvukoht, seda näitab aeg. Juba tänavune talv võib taime kõrguse osas korrektiive teha.