Kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyôto protokolliga ühinedes oli Eesti poliitikutel arvamus, et tööstustoodangu mahu kahanemisega kaasnenud kasvhoonegaaside heite vähenemine võimaldab meil mugavalt loota, et me ise ei peagi kasvuhoonegaaside heidet tegelikult vähendama. See aga oli ennatlik. Mitmed muutunud tingimused ajendasid riigikontrolli analüüsima, kas Eesti on valmis täitma oma kohustust aidata kaasa kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.
Eesti arvamusliidritele meeldib polemiseerida selle üle, kas kliima soojenemine on põhjustatud inimtegevusest ning kas inimese võimuses on üldse vähendada kasvuhoonegaaside kogust, vältimaks kliima soojenemist. Hiljuti avaldatud arvamusuuringust selgus, et võrreldes teiste Euroopa rahvastega ei pea eestlased kliima soojenemist oluliseks probleemiks. Rahvusvaheline ja Euroopa Liidu õigusruum, mille raames tegutseb ka Eesti, selliseks eituseks alust ei anna.
Üle 2500 maailma teadlasest koosnev rahvusvaheline kliimamuutuste koostöökogu (Intergovernmental Panel on Climate Change) maalib atmosfääri keskmise temperatuuri tõusust ja selle tagajärgedest järjest mustemaid stsenaariumeid ning Euroopa Liit soovib olla eeskujuks ja täita juhtrolli võitluses kliima soojenemise vastu. Eesti riik on Euroopa Liidu liikmena võtnud endale kohustuse aidata vähendada inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heidet, ühinedes ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyôto protokolliga.
Praegune rahvusvaheline kliimapoliitika on tormilises arengufaasis: püütakse seada uusi ja ambitsioonikamaid sihte, leida paremaid ja tõhusamaid reguleerimisvahendeid ning kaasata üha rohkem riike. Eesti jaoks pole mõeldav kliimapoliitika rongilt maha hüpata, ent reeglite järgi kaasamängimine tagaks meile keskkonnahoidlikuma ja seeläbi ka inimest säästva tootmise. Kui vähendada majanduse süsinikumahukust, paraneks ettevõtete konkurentsivõime pikemas perspektiivis tunduvalt.
Lootus elada vanast rasvast. Eesti ühines 1994. aastal kliimamuutuste raamkonventsiooniga ja 2002. aastal Kyôto protokolliga kindlas usus, et nende järgimiseks ei pea riik tegelikult muutusi tegema: tööstustoodangu mahu languse tõttu on kasvuhoonegaaside heide Eestis võrreldes 1990. aastaga kahanenud ligikaudu 47%, seega 39% rohkem, kui Kyôto protokolli alusel nõutud 8% (#1).
See andis riigile Kyôto protokolli heitekaubanduse kaudu võimaluse vähendamise ühikuid (AAU – assigned amount unit) teistele riikidele müüa. Arvamus, et mitte midagi tehes saab hõlpsalt lisaraha teenida, oli siiski näiline, kuna ühikuid ostvad riigid soovivad kinnitust, et müüjariigid ka tegelikult kahandavad kasvuhoonegaaside heidet.
Kliimamuutuste raamkonventsiooni laiem eesmärk on kaasata riike langetama kogu majanduse süsinikumahukust, uuendades tootmisprotsesse ja võttes kasutusele keskkonnahoidliku tehnoloogia. Põlevkivist toodetava energia tõttu tekib Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega toodanguühiku kohta väga palju kasvuhoonegaase. Euroopa Liidul on omakorda siht heita 2020. aastaks atmosfääri 20% vähem heidet kui 1990. aastal (kui ka maailmas enim kasvuhoonegaase tekitavad riigid võtavad endale kohustuse neid kahandada, siis 30% vähem).
Selle kohustuse kõrval mõjutavad Eestit Euroopa Liidu kasvuhoonegaasidega heitekaubanduse muutused, eelkõige ettevõtetele langev kohustus osta alates 2013. aastast kasvuhoonegaaside kvoot (lubatud heitkoguste ühikud) oksjoni korras Euroopa turult (seni on ettevõtted saanud teatud mahus kvoodid riigilt tasuta). Euroopa Liidu uus kauplemissüsteem lähtub loogikast, et kvooti juurde osta peaks olema kallim kui investeerida saaste vähendamisse. Praegune kvoodi madal turuhind pole soodustanud investeeringuid.
Kuna samal ajal peame oma elektrituru avama teistele Euroopa tootjatele, on kvoodihinna võrra kallim põlevkivielekter märksa väiksema konkurentsivõimega. Seega pole valitsusel põhjust puhata nõukogude majandussüsteemi kokkukukkumisest tekkinud loorberitel, vaid tuleb Eestis tekkivaid kasvuhoonegaase veelgi vähendada, kuigi oleme Kyôto protokolli eesmärgi juba ammu täitnud.
Tegevuskavad ja indikaatorid rajanevad vanal programmil − mõranenud vundamendil. Enne vundamendi ladumist on mõistlik välja mõelda, kes, kuidas ja milliste vahenditega maja ehitavad ja milline peaks maja lõpuks välja nägema. Eesti praegune kliimapoliitika sarnaneb aga pigem olukorraga, kus ühest tegevuskavast lähtuvalt ehitatakse seina, teise järgi katust, kolmanda alusel aknaid jne. Eesmärk on midagi ehitada, aga keegi ei tea täpselt, mida − nõnda ei pruugi eri jupid hiljem tervikut moodustada.
Kasvuhoonegaaside heidet on võimalik vähendada mitmesugustes valdkondades: minnes üle süsinikuvaesemale energiatootmisele (taastuvenergia, tuumaenergia, energia koostootmisjaamad jms.), rakendades keskkonnahoidlikku tehnoloogiat ka teistes tootmisharudes, säästes energiat, arendades ühistransporti ja keskkonnasäästlikumaid autokütuseid, püüdes ja hoiustades süsinikku, hoides ja taastades süsinikku siduvaid metsi ning muutes maakasutust. Samas tuleb ka jälgida, et eri valdkondades ei töötataks ühisele eesmärgile vastu, näiteks võib üha rohkem põlevkivi tarbides muuta olematuks taasmetsastamisest saadud kasu.
Keskkonnaministeerium kui kliimapoliitika elluviimise eest vastutaja kinnitas 2003. aastal riikliku kasvuhoonegaaside vähendamise programmi, milles kavandatud tegevus peaks olema teenäitaja ka teistele ministeeriumidele (peamiselt majandus- ja kommunikatsiooni- ning põllumajandusministeeriumile). Programmis ei ole seatud sihti, milline peaks olema kasvuhoonegaaside heide. Siiski on programmi lisas ühe hindamisindikaatorina kirjas, et kasvuhoonegaaside kogused vähenevad 2010. aastaks 21% võrreldes 1999. aastaga. Tegelikult oli heide 2007. aastal hoopis 17% suurem kui 1999. aastal.
Ehkki majandusolukord ja EL kliimapoliitika on muutunud, pole kõnealust tegevuskava siiani ümber tehtud, ühtlasi pole hinnatud selle täitmise edukust. Juba 2006. aastal on Eesti riik Euroopa Komisjonile tunnistanud, et dokumendis sisalduvate arvutuste algandmed majanduse ja emissioonide kohta pole ajakohased ning seniseid kasvuhoonegaaside vähendamise meetmeid tuleks uuendada. Sellest hoolimata ei ole praeguseni hakatud tegusalt koostama uut tegevuskava ning Eesti aruanded ja paraku ka teiste valdkondade arengukavad põhinevad endiselt vananenud programmil.
Nii mõnegi kasvuhoonegaaside teket mõjutava tegevusala kohta on tehtud valdkondlikud arengukavad (riigikontroll on analüüsinud kokku 24 kava), kuid ka neis pole enamjaolt hinnatud, milline on plaanitud tegevuse mõju heitele. Näiteks puuduvad kasvuhoonegaaside vähendamise sihtarvud nii transpordi, põlevkivi tarvituse, metsanduse kui ka jäätmemajanduse arengukavas. Uues energiamajanduse riiklikus arengukavas on indikaatorina toodud, et energiasektorist tulev heide väheneb 2020. aastaks kaks korda, võrreldes 2007. aastaga, kuigi sama kava keskkonnamõju strateegilise hinnangu ka kõige rohelisem stsenaarium ei ole prognoosinud ligilähedastki tulemust (selline optimism tulenes riikliku kasvuhoonegaaside vähendamise vananenud programmi andmete kasutamisest). Seega ei ole selget eesmärki püstitatud ka valdkondade arengukavades.
Võtmesõnaks on koostöö. Kuna lõviosa kasvuhoonegaasidest tekib energiasektoris (sh. transport) ning ülejäänu põllumajanduses, tööstuses ja jäätmekäitluses (# 2), eeldab heite vähendamine keskkonnaministeeriumi aktiivset koostööd majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, põllumajandusministeeriumi ja vastavates sektorites tegutsevate ettevõtetega. Selge riikliku eesmärgi ja pikaajalise koostöökava puudumise tõttu ei teata oma ülesandeid ega neile pandud ootusi. Oludes, kus Euroopa Liidus seatakse atmosfääriheite valdkonnas üha ambitsioonikamaid sihte, on Eestil koordineerimatuse tõttu raske oma tegevust ajakohastada.
Et töötada välja toimiv kliimapoliitika, peaks valitsusel olema ülevaade kasvuhoonegaaside tekke ajenditest ja muutuste põhjustest. Samuti oleks vaja teada, kui suureks võib kujuneda heide lähemas ja kaugemas tulevikus. Kõigi nende andmete kohta tuleb Eestil esitada raport ka kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile ning Euroopa Komisjonile.
Suur segadus andmetega. Riigikontrolli analüüsi järgi tuleb ülevaadet kasvuhoonegaaside heite kohta (nn. kasvuhoonegaaside inventuur) mitmeti täiendada. Esiteks on inventuuriandmete pideva parandamise ja arvestusmetoodikate muutmise tõttu andmed sama aasta koguste kohta olulises ulatuses kõikunud. Näiteks väidavad 2006. aasta inventuuriandmed, et 2000. aastal tekkis Eestis umbes 10 miljonit tonni CO2 ekvivalenti, 2008. aasta inventuuri järgi aga hoopis 20 miljonit tonni; 2008. aasta inventuuri põhjal suurenes 2006. aasta kasvuhoonegaaside heide võrreldes 2005. aastaga, 2009. aasta inventuuri alusel seevastu hoopis kahanes (# 3).
Teine probleem: mitmes majandusvaldkonnas on heide jäetud arvestamata; ühtlasi on valesti hinnatud metsanduse kaudu seotud süsinikku, järelikult võib tegelik kasvuhoonegaaside heide olla seni arvatust suurem. Näiteks ei sisaldu Eesti kasvuhoonegaaside arvestuses lahustite tarvitusel, metallitööstuses ja klaasitootmises tekkiv emissioon. Statistilise metsainventeerimise andmete järgi on metsa juurdekasv olnud viimastel aastatel suurem kui raiemaht. Seetõttu on inventuuris arvestatud, et metsandus seob ligikaudu 30% Eesti koguheitest ning see kogus on riigi kasvuhoonegaaside heite bilansis emissioonist maha lahutatud. Riigikontrolli hinnangul pole nii suur sidumise protsent võimalik, kuna kasvava puidu hulk ei ole samal perioodil suurenenud ning metsamaa pindala on alates 2004. aastast hakanud mõnevõrra vähenema [1]. Seega näitab arvestus koguheidet ligikaudu kolmandiku võrra tegelikust väiksemana.
Kuna inventuuride kvaliteedist oleneb riigi võimekus töötada välja kliimapoliitika, Euroopa Liidu ja ÜRO seatud nõuete täitmine, kasvuhoonegaaside heite prognoos, samuti Eesti võimalus müüa Kyoto protokolli järgi heitekaubanduse ühikuid (AAU-d), tuleb eelnimetatud puudustest kiiresti lahti saada.
Kasvuhoonegaaside prognoosid ei arvesta tegelikkust. Niisama suur proovikivi on keskkonnaministeeriumile ka kasvuhoonegaaside tulevikuprognooside väljatöötamine, sest siiani pole riik suutnud koostada heite muutuste kohta ühtegi stsenaariumi, mis võtaks arvesse kõiki poliitikameetmeid, majandusolukorda ning elektrituru avamise mõjusid.
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile piisas, et Eesti oli alates 1998. aastast esitanud väga suure üldistusastmega stsenaariume. Euroopa Komisjon aga nii leebe ei olnud ning algatas Eesti suhtes 2007. aastal rikkumismenetluse muu hulgas seetõttu, et Eesti prognoosidest ei selgunud iga rakendatud meetme mõju kasvuhoonegaaside heitele ning gaaside teke allikate kaupa.
Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel ning koostöös paljude teadlastega püüti koostada uued ja paremad tulevikustsenaariumid, mis esitati komisjonile 2009. aasta mais. Riigikontrolli analüüs näitas, et ka need prognoosid ei kajasta Eesti tegelikke tulevikusuundumusi, sest arvesse pole võetud tegevust, mida riik on kavandanud kasvuhoonegaaside vähendamiseks, ega elektrituru avanemist. Samuti ei vasta prognoosides eri energiaallikate võimalik osakaal energiabilansis riigi tegevuskavadele, nii mõnigi majandusnäitaja pärineb 2000. aastast (mida on korrigeeritud 2005. aasta Eurostati andmete põhjal) ning ennustada on püütud vaid energiamajanduse, mitte aga teiste majandussektorite arengut. Prognoosid ei arvesta ka elektrienergia eksporti, kuigi peaasjalikult just seetõttu on Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused viimastel aastatel suurenenud. Prognooside aruande kohaselt on näiteks Eesti energiamajanduse emissioon tulevikus isegi väiksem kui energiamajanduse arengukava kõige väiksema heitega stsenaariumi rakendumise korral (selle stsenaariumi tõeks saamine on üsna ebatõenäoline.
Tegelikkust peegeldavaid stsenaariume takistas koostamast asjaolu, et riiklikus kasvuhoonegaaside vähendamise programmis ja ka hiljem välja töötatud valdkondlikes arengukavades polnud ministeeriumid hinnanud mitmesuguste abinõude (nt. taastuvenergia- ja biomassitoetused, energiasäästumeetmed) mõju heitele ja valdkondlikke seoseid. Seetõttu polnud ekspertidel vajalikku alusmaterjali. Näiteks Soomes vastutab prognooside eest ministeeriumidevaheline komisjon, kellele laekuvad valdkondlikud tulemusnäitajad igast asjassepuutuvast ministeeriumist.
Nii ulatuslike puuduste tõttu ei saa praegusi prognoose poliitiliste otsuste tegemisel kasutada ning nende põhjal pole võimalik ennustada, kas kasvuhoonegaaside heide tõepoolest väheneb või oleks vaja luua uusi meetmeid või seniseid karmistada. Kokkuvõttes on keskkonnaministeerium sattunud nokk-kinni-saba-lahti-olukorda, sest ilma suundumusi teadmata ei suudeta uut heite vähendamise tegevuskava koostada.
Kliimapoliitika vajab juhti. Paljude eelkirjeldatud probleemide ajend on valitsuse vale eeldus, et Eestist on lihtviisil saanud eesrindlane võitluses kliimamuutuste vastu, kuna 1990. aastate algul vähenes kasvuhoonegaaside heide. Seetõttu on keskendutud ennekõike välisaruandlusele − valdkonna arendamine, alusuuringute rahastamine ja ministeeriumidevaheline koostöö pole olnud esmatähtis.
Muu hulgas jäeti õigel ajal kahe silma vahele ka võimalus müüa maha Eesti jaoks üleliigsed Kyôto protokolli heitekaubanduse ühikud: praegu on enamik lisaühikuid vajavaid riike need juba mõnelt teiselt riigilt ära ostnud ning Eesti AAU-dele on väga raske ostjaid leida. Turul valitseva ülekülluse tõttu saab Eesti oma 85 miljonist AAU-st heal juhul maha müüa vaid väikse osa.
Atmosfääriheite vähendamise olulisust ja laiemaid mõjusid teadvustati alles siis, kui Euroopa Komisjon hakkas heitekaubanduses Eestile määratud saastekvoodi kärpimise kaudu mõjutama meie energiamajandust ning kui naaberriik Läti teenis AAU-de müügiga miljoneid. Sealtpeale on eri valitsusasutuste ametnikud täitnud sisuliselt tuletõrjuja ülesandeid, püüdes koostada prognoose, otsides AAU-le ostjaid ning üritades Euroopa Komisjonilt Eesti ettevõtete jaoks saastekvooti juurde kaubelda.
Eesti kliimapoliitika vajab praegu selget juhti ja eestvedajat, kes tooks kõik osalised ühe laua taha, sunniks läbi arutama, mil moel saaksid riik ja ettevõtted kasvuhoonegaaside heidet vähendada ning suunaks eri ministeeriumid ühise eesmärgi nimel tööle. Olgu sihiks kasvuhoonegaaside heite vähendamise osakaal, kliimasäästlikum majandusmudel või soov hoida Eesti elektritootmise konkurentsivõimet.
Riigikontrolli aruandega „Riigi tegevus kasvuhoonegaaside koguste vähendamisel” saab tutvuda riigikontrolli kodulehel http://www.riigikontroll.ee. Audit on osa Euroopa riigikontrollide keskkonnaauditi töörühma (EUROSAI WGEA) ja maailma riigikontrollide keskkonnaauditi töörühma (INTSOAI WGEA) koostööaudititest, milles käsitletakse riikide tegevust kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkide täitmisel.
[1] Statistilise metsainventeerimise ja statistikaameti andmed.
|