Tsitrusviljad samastuvad inimestel oranži koore, magusa maitse ja mahlakusega. Bergamotipuu mõrkjatel andidel pole õigupoolest ühtegi neist omadustest, kuid nendest saadakse hinnalist eeterlikku õli, mida tarvitatakse mitmeti.

Vähe tuntud tsitruseline. Bergamotipuu (Citrus aurantium subsp. bergamia) esivanemad arvatakse olevat hapu laimipuu ja pomerantsipuu. Päritolupiirkonnaks peetaksegi Aasiat.
Ehkki Aasia kirjalikes allikates leidub viiteid loo nimikangelasele juba alates 1. sajandist, sai bergamoti kasvatamine õige hoo sisse alles 17. sajandil Euroopas. Teenäitajad olid itaallased, kes Põhja-Itaalias Lombardias hakkasid neid puid kasvatama. Nüüdseks on põhilised istandused koondunud Itaalias Calabria piirkonda ja sellest ka sünonüüm: Calabria roheline kuld. Itaalia Bergamo linna nimetuse alusel on see puu saanudki tänapäeval tuntud nimekuju.

Teise, vähem levinud versiooni järgi on bergamoti ristivanem hoopiski Hispaanias Kataloonias asuv Berga linn, kuhu Kolumbus olevat selle taime toonud. Õigluse nimel peab lisama, et peale Itaalia ja Hispaania kasvatatakse bergamotte ka Prantsusmaal, Kreekas ja Türgis, Marokos ja Elevandiluurannikul, Argentinas ja Brasiilias ning Hiinas, Jaapanis ja paljudel Lääne-India saartel.
Mõõtudelt on puu tagasihoidlik, kõrgusse sirgub kuni viis meetrit. Püstjas võra ja igihaljad lehed lubavad teda kasvatada ka ilu pärast. Õied on väiksed, valged ja viie kroonlehe paigutusest moodustuv kujutis meenutab tähte. Ka viljad on tsitruste maailmas pigem väiksed kui suured ning värskel kujul mittesöödavad. Rohelise katte ja sisuga bergamotid on mekilt ühtaegu nii mõrud kui ka hapud. Olgem ausad: ega selline maitsekooslus neid sööma ei meelitagi.

Kuulus õli. Ometi on neilgi viljadel trump ja selleks on välimises vilja katvas kihis leiduv eeterlik õli, mis koguneb värvunud kooreosa mikromahutitesse. Viljakoortest pressitud õli on värvuselt kollakasroheline, nõrgalt vürtsika lõhnaga, milles tundlikumad nuusutajad eristavad ühteaegu nii lavendli kui ka sidruni lõhna.
Õli pressimine on tänini jäänud valdavalt käsitööks, sest seda tööd pole õnnestunud mehhaniseerida. Ühe liitri õli saamiseks on vaja ligi 200 kilo bergamotiviljade koori. Peale viljade saab õli valmistada ka puu lehtedest ja õitest, kuid sel juhul on valmistusviis teistsugune: destilleerimine veeauruga. On ka kolmas õli eraldusviis: eeterlikud õlid ekstraheeritakse toorainest lahustitega.
Eeterlikus bergamotiõlis on ajakohaste biokeemiliste analüüsivahenditega tehtud kindlaks ligi 300 keemilist koostisosa, mille toimel on tekkinud nii eriline aroom kui ka maitse. Tuntumad lõhnaõli koostisained on limoneen, karüofülleen, linalool, terpineool, nerool jt.
Eriline rühm bergamotiõlis on furokumariinid, mis suurendavad tarbijal tundlikkust päevituse, täpsemalt ultraviolettkiirguse suhtes. Tuntumad furokumariinid on bergapteen ja ksantoksiin. Nüüdisaegne tootmistehnoloogia võimaldab toota ka furokumariinideta eeterlikku õli.
Bergamotiõli hakati esmalt pruukima maagilisel otstarbel. Usuti, et see õli kaitseb kurjade jõudude ja ohtude eest. Keskaegses Itaalias kasutati selle puu vilju maagilistel viljakusriitustel inimeste viljakuse taastamiseks eeskätt naistel. Meestele arvati olevat õlil vastupidine toime, suguvõimekuse nõrgendamine. Alles hiljem on lisandunud õli tarvitus toitude-jookide maitsestajana, lõhnaainete valmistamisel, raviprotseduurides ning aroomiteraapias.

Aromaatne lisand söögis-joogis. Vaieldamatult kõige kuulsam toode, mida juba aastast 1830 bergamotiõliga rikastatakse, on mustal teel põhinev Earl Grey tee. Hiljem on tootmisse lisandunud ka teine teevariant, Lady Grey tee. Mõlemal teel on eriline ainulaadne aroom, mis talletub hästi nautija lõhnamällu. Kuid nagu kõikide eeterlike õlidega, nõnda kehtib siingi nõue: et vältida lendumist, peab lõhnastatud teed hoidma õhukindlas pakendis.
Kõnealune eeterlik õli on ühtlasi aidanud anda isikupärast mekki ja lõhnabuketti nii mõnelegi liköörile. Kuulsaimad neist on Curaçao, Cointreau ja Grand Marnier. Purustatud viljadest tehtud vesiekstraktiga maitsestatakse ka puude kasvatuspiirkondades paljusid kohalikke karastusjooke.
Viljadest pressitud väheldane mahlakogus ei ole nii hapu kui sidrunimahl, ent rohkem mõrkjam kui greibist saadav. Bergamoti viljalihast on Itaalias vahelduva eduga proovitud valmistada marmelaadi, mis hoolimata kaunist rohelisest värvusest ei ole maitsemeelele kuigi ahvatlev.
Viljade kuivatatud ja suhkrustatud koortest saab toota sukaadi, mida tarvitatakse vürtsika maitsestajana eri roogades nii Türgis, Kreekas kui ka Küprosel. Prantsuse kulinaarias aga kasutatakse viljalihast saadud kibehaput mahla erilise kastme valmistamiseks, mida pruugitakse pardipraadide lisandina.
Hoopis omalaadne kasutusvaldkond on bergamotiõlil Küprosel ja Prantsusmaal, kus teda tarvitatakse teelisandina, nimelt kristalliseerituna ja suhkruga segatult. Suurtes kogustes ei tohi seda eeterlikku õli seespidi pruukida, sest selle koostisosad mõjutavad ioonide membraantransporti ja võivad põhjustada lihaskrampe. Aga toidulisandi rollis polegi selleks vajadust, sest juba tühiselt väike lisand annab tootele meeldiva aroomi ja eripärase meki.
Väidetavalt on väiksel bergamotiõlikogusel seespidi tarbituna kolmelaadne toime: mõjub silelihastele kokkutõmbeid lõõgastavalt, parandab söögiisu ning soodustab uriinieritust.

Levinud lõhna- ja ravilisand. Juba 18. sajandi algul kasutati bergamotiõli kuulsa tualettvee eau de cologne valmistamiseks. Sealtmaalt on bergamoti õlilisand teretulnud paljudes parfümeeriatoodetes. Õli mitmekesine koostis tagab selle, et temas leidub nii meeste kui ka naiste lõhnameelele vastuvõetavaid lenduvaid ühendeid.
Eriline koht on kõnealusel õlil aroomiteraapias, kus teda tarvitatakse ängistuse, masenduse, pingete ja vaimse stressi leevendajana. Mõju saavutatakse mitmel moel, näiteks lisatakse õli vannivette või lõhnalampi; lahjendatud õli hõõrutakse nahale teatud kehapiirkondades. Sel sihil toodetakse ka bergamotilisandiga massaažiõlisid ja kreeme. Olgu mainitud, et mingi osa õlist kulub tubakatoodete aromatiseerimiseks.
Õlil on ka otsene ravitoime, mis avaldub nii mikroorganismide hävitamises kui ka nõrgalt valuvaigistavas toimes. Huvitav on seegi fakt, et Calabrias hakati bergamotiõli esmalt ravieesmärgil kasutama hoopis malaaria korral. Õliga ravitakse suuõõnepõletikke (lisandiga suuloputusvesi), sellest on abi mikroorganismidest tingitud nahapõletike korral ning aurudena sissehingatult aitab bergamotiõli ka hingamisteede põletikuliste haiguste korral.
Bergamotiõli ei sobi selle suhtes ülitundlikele inimestele, sest nahal võivad tekkida tugev punetus ja villid ning välispidi ei tohi seda kasutada isikud, kes viibivad otsese päikesevalguse käes. Järelikult pole enne päevitamist soovitatav nahka bergamotiõliga võida. See eeterlik õli muudab naha ultraviolettkiirguse suhtes tundlikuks ja suurendab sellega nahakahjustuste riski.
Lõhnalambis kasutatav bergamotiõli peletab edukalt putukaid ning selle õli lokaalne lõhn aitab neljajalgseid nurrumootoreid võõrutada valedest kraapimisobjektidest. Bergamoti kasvatuspiirkondades kasutatakse seda taime ka vahekultuurina, mis aitab eemale peletada teatud taimekahjurite liike.

1. Meensalu, Leopold; Roosve, Gundo 1996. Ananass või artišokk: vähetuntud ning eksootilisi puu- ja köögivilju. Maalehe Raamat, Tallinn.
2. Raal, Ain 2005. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, Tallinn.
3. Piipo, Sinikka; Salo, Ulla 2007. Meelte ja tunnete taimed. Varrak, Tallinn.
4. van Wyk, Ben-Erik 2005. Food plants of the world: an illustrated guide. Timber Press, Portland.