Meie looduskaitse suurmees Gustav Vilbaste jõudis palju: Vilbaste kui õpetaja, botaanik ja etnobotaanik, ornitoloog, allikate ja rändrahnude uurija, rahvapärimuse ja taimenimetuste talletaja, keelemees, teaduse popularisaator, kodu-uurija ja nii edasi. Tema laiahaardelise töö ühine nimetaja on kindlasti looduskaitse: kogu elu kulges selle tähe all; kõige kaalukam oli ehk tegevus looduskaitseinspektorina.

Gustav Vilbaste kui mitmekülgse ja võimeka loodusmehe panus pealtnäha justkui eri valdkondades on ikka ja jälle selline, et väärib esiletõstmist. Küllap siis Vilbaste jaoks ei olnud need valdkonnad nii erinevad, küllap ei süüvinud ta kitsalt ühte ülesandesse, vaid haaras servast alati ka teiste järele. Et Vilbaste looduskaitsetööst on juba ilmunud mitu kokkuvõtet [3, 4], keskendub siinne tagasivaade tema inspektoriaastatele, mis kattusid suure ühiskondliku murranguajaga.

Õpetajast inspektoriks. Õpetajatöö Tartu koolides (H. Treffneri eragümnaasium ja Tartu linna poeglaste gümnaasium) sai Vilbaste jaoks ümber, kui ta 22 kandidaadi seast valiti hiljuti loodud looduskaitseinspektori ametikohale aasta varem asutatud riigiparkide valitsuses (RPV). Selle ametiga alanud aastakümme (1936−1945) Gustav Vilbaste elus oli tõepoolest tormiline. Kogu tema eelnev tegevus, põhiliselt kooli- ja teadusemehena, oli justkui sissejuhatus meistritööle looduskaitseinspektorina. Järgmine etapp – loodusmuuseum [2] ja sellele järgnenud toimekas pensionipõlv – on vaadeldavad rahuliku taandumise, epiloogina.
Äsja kehtima hakanud looduskaitseseaduse alusel kuulus kogu looduskaitsetegevuse RPV haldusse. Eelarvenumbrite järgi ei olnud looduskaitse osakaal RPV eelarves samas kuigi märkimisväärne, jäädes alla 5%. Ennekõike jäid asutuse hooleks pargid, mis olid riigi hallata: Keila-Joa, Oru, Kadrioru, hiljem ka Pühajärve, Toompea lossi iluaed, Iru linnus. Riigiparkide valitsust, nii nagu selle eelkäijat Kadrioru valitsemise komiteed ning selle otsest järeltulijat loodushoiu- ja turismi-instituuti (LTI) juhtis kuni 1940. aasta suveni presidendi vend Peeter Päts. Tema alluvuses, praeguse kõnepruugi kohaselt siis avalikus teenistuses, alustasid Gustav Vilbaste (inspektor) ja Johannes Maide (asjaajaja) kahekesi meie riikliku looduskaitse esmast korraldamist.
Toonaste riigiametnike avatust, kindlasti ka pühendumust oma tööle iseloomustab kaudselt nende koduste telefonide avaldamine looduskaitseameti ametlikus häälekandjas, ajakirjas „Loodushoid ja Turism”. Sellegi ajakirja tegevtoimetaja oli Vilbaste, kes jätkas juba „Loodusvaatlejast” tuttavat tava, ärgitades huvilistel pärast kella 15 helistama oma kodusele telefonile: 312 49. Küllap oli Vilbastel, kes elas otse Kadrioru serval Vase tänaval, direktoriga kokkulepe, et osa tööasju, muu hulgas ajakirja toimetamine, võib teha kodustes oludes. Kahtlane, kas ta kodus töötades mingit tööaja lõppu ehk „kella kukkumist” ootas.
Saavutused, milleni viie aastaga jõuti, on meile üldiselt tuttavad [5]. aastail 1936–1941 võeti looduskaitse alla 549 objekti, pooled neist jõuti maastikul ka tähistada (LK-posti foto). Vaevarikas töö oli abiliste (usaldusmeeste) leidmine ja kasvatamine, ametiasutusena tuli pidada tihedat kirjavahetust ja korraldada koosolekuid. Välitööd – ühe või teise loodusmälestise kohapealne ülevaatus – olid Vilbastele eriti meele järele. Arhiividokumentidest nähtub, et tema välitööde graafik oli tihe (näiteks 1936. aasta suvel kavatses ta Saaremaal jalgrattal sõites vaid kahe nädalaga üle vaadata peaaegu poolsada objekti, neist osa veel omakorda meretagused), kuid igale poole ta ikkagi ei jõudnud, sest vahel jäi direktori heakskiit väljasõidul saamata. Kõik Vilbaste kui looduskaitseinspektori pikemad välitööd olid ametlikud ning liikuda sai ta nii palju, kui ametkonna juhid võimaldasid.

Põhimõtted kirjasõnasse. Vilbaste järgis klassikalise looduskaitse puhul oma lihtsaid (ja nüüdki aktuaalseid) põhimõtteid, mis ta on hästi sõnastanud ühes hilisemas artiklis: „Looduskaitse aga püüab loodust puutumatult alal hoida ja kaitsta seda inimese segava tegevuse eest. Kuid looduskaitse ei ole siiski selline fanaatiline vool, mis püüab alal hoida kogu loodust terves ulatuses, vaid looduskaitse tegevuse ülesandeks on säilitada ainult seda, mis on 1) haruldane oma esinemiselt ja 2) mis on ilus” [13].
Ilmselgelt tajus Vilbaste paremini kui keegi teine Eesti tagasihoidliku (põllu)majanduse kerget survet loodusmaastikele, samas ei üritanud ta kunagi tekitada teravat vastandumist looduskaitse ja majandushuvide vahel. Jäädes loodusemeheks, oli majandus temale ometi paratamatu ja esmatähtis. Ka oma lemmikmaastike, loopealsete puhul ei näinud Vilbaste vajadust nende formaalse kaitse järele ja leppis teadlasele hädavajalikuga: „Kuid arenegu metsandus, suurenegu põllu ja niidu pindala, aga jäetagu võimalus püsivalt jälgida muutusi metsas, niitudel, loodel, liivikutel ja mujal. Selleks olgugi looduskaitsealad. [---] Ning väikesel looduskaitsealal on võimalik sama märgata, mis laialdasel metsa kompleksil, kilomeetri-pikkustel ja laiustel rabadel, kuigi küll vaid miniatuuris. Hektaarisuurusel loopealsel võime jälgida samu muutusi, mis laialistel lookarjamaadel, mis nõuavad juba tublit jõudu, kui neid sammuda läbi risti-põigiti, nagu on näit. Jõelähtme–Loo–Võerdla küla ümbruses” [8].
Nendesamade loopealsete metsastamine, põhiliselt maanteeäärsete alleede rajamine, mis algas hoogsamalt 1930. aastate algul, ei tekitanud temas samuti erilist tõredust, küll aga kutsus ta siin üles ettevaatlikkusele. Katsete õnnestumise korral ta probleeme ei näinud: „.. ja kui need puud peaksid kõik jääma korralikult kasvama, oleks see kodumaa kaunistamise hoogtöö suurepäraseks metsastamise katseks ning mõne aastakümne pärast võiks kindlamini tegutseda loodude ja arude metsastamisega kas või kitsamal alal, oma kodu ümbruses” [7].
Kümnete rändrahnude registrisse kandja ja looduses tähistaja ei kaldunud ka rändrahnude kaitse alla võtmisel äärmusesse: „Iga rändrahn ei ole veel loodusmälestusmärk [...], siis ei pruugi meil veel sugugi pisaraid valada suurema raudkivi hävitamise pärast kuski põllul, kus neid leidub otse sadadena, olles tüliks ja takistuseks igale põllukultuurile ning töö mehhaniseerimisele, – neid raudkive tuleb lõhkuda, purustada ja ära vedada põllult, et töö oleks kergem ja tulukam; et võiks mahutada neid põllukive ehitistesse, taradesse või valmistada kindlapõhjaga kiviteid, mida mööda on kerge liikuda sõidukitel igapäevastel töödel ja talitustel. Sest siin on rändrahne veel külluses” [8].

Usaldusmeeste kogudus. Arvukalt lühiteateid ja killukesi väärtusliku informatsiooniga laekus Vilbastele looduskaitse usaldusmeestelt, kes olid põhiliselt õpetajad ja metsamehed. See amet oli vabatahtlik, seega pigem auamet või lausa elukutse. Usaldusmeestest kujunes välja omalaadne kogudus, keda Vilbaste siis vaheldumisi innustas ja manitses. Muidugi oli raske leida igast vallast head usaldusmeest, ent siiski oli nende väljalangevus üldarvu (üle 500) arvestades väike.
RPV ja LTI ajakirjade kaudu sai Vilbaste pidada usaldusmeestega laiemat dialoogi, vastates seal üldhuvitavatele järelepärimistele. Tema emotsionaalsed väitlused usaldusmeestega kõiguvad isegi samas artiklis pessimismist ja lootusetusest heale õpetajale nii loomuliku oskuseni tunnustada oma kogudust: „Kuid aruanded kõnelevad koguni teist keelt. Suurem osa looduskaitse usaldustegelasi ei ole kogu tegevuse kestel avaldanud mingit tegevust looduskaitse küsimuste lahendamisel. Vähemalt ei ole meil andmeid selle kohta, et nad oleksid midagi teinud [...]” ja teisal: „Üks on kindel, – kui meie looduskaitse tegelaste pere töötab senise innuga, siis ei jää tulemata head tulemused. Selleks tööks aga kõigile püsivat töötahet!” [9].
Sooja ja südamliku vastuse oma ebatavalisele ettepanekule – ühitada kolme lähestikku elava usaldusmehe tegevus, kuna nende huvidki on jagunenud just sobivalt kolme valdkonna vahel: ühel taimed ja eluta loodus, teisel seltskonnategevus, kolmandal linnud ja loomad – saab Holstre valla usaldusmees Allaste: „Arvate, et Teie ühes paari naaberusaldustegelasega moodustate kokku ühe ideaalse looduskaitse usaldustegelase. See on osalt huvitavgi. Botaaniliste huvidega ja eluta loodusega tegelev usaldustegelane paneb muidugi pearõhu taimedele, looduskaitset väärivatele vanadele ja omapärastele puudele ning rändrahnudele, mis on ka tegelikkuseski tõendunud. Seltskonnategevusega vilunud usaldustegelane pühendab oma jõu propagandale looduskaitse küsimuste lahendamiseks, eriti koolis ja koosolekutel, ning sellel on väga suur väärtus looduskaitse tuleviku seisukohalt, samuti ka looduskaitse alla võetud esemete praeguses kaitses. Kui Teie veel agaralt töötate loomade ja lindude kaitse teostamiseks ning selliste põhimõtete alusel oma ümbruse põhjalikult läbi töötate, siis olete kolmekesi teinud tõesti ideaalse usaldustegelase töö. Kõik teie usaldustegelased kuulute ju ühte suurde perre, kellel on ühised eesmärgid ja ülesanded [...] Loodushoiu- ja Turismi-instituut näeb seesuguseid ühinemisi meelsasti ning aitab selleks isegi kaasa [....]” [10].

Tee viib haridusministeeriumisse. Vilbaste ja Maide tegidki nelja esimese aasta jooksul kogu sisulise looduskaitsetöö. Muidugi oli neil palju tuge ka arvukast usaldusmeeste perest, teadusasutustest, looduskaitse asutusi kureerinud nõukogu otsustest ja soovitustest ning Peeter Pätsi asjalikust üldjuhtimisest. Pärast Maide arreteerimist 1940. aasta suvel jätkas Vilbaste veel neli aastat, nüüd juba üksinda.
Looduskaitsja ametikoht liikus nendel aastatel ühe valitsusasutuse alluvusest teise. Kitsamalt looduskaitsele orienteeritud RPV tegutses riigisekretäri (Karl Terras), laiemate funktsioonidega LTI aga sotsiaalministeeriumi (minister Oskar Kask) hoole all. Juunipöörde järel LTI suleti ja selle ülesanded pihustati mitme uue ametkonna vahel. Looduskaitseregister ja süsteemi alused jäid ometi alles. LTI otsest õigusjärglast võis aimata pika nimega asutuses – vabaaja veetmise, kehakultuuri ja turismi talituses –, kuhu siirdus tööle Vilbaste endine kolleeg, turismi-inspektor Paul Randpõld. See institutsioon hakkas vastutama riigi- ja linnaparkide, samuti suvituskohtade eest. Klassikaline looduskaitse, sh. registri pidamine, läks koos Vilbastega aga haridusministeeriumi haldusse.
Vilbaste inspektori-töökoht kuulus haridusministeeriumi teaduse ja kunstide osakonna, viimase reformimise järel teaduse ja kõrgema hariduse osakonna alla (juhataja K. Saaret). Formaalselt sai Vilbaste siin parema staatuse: tema ametinimetus oli vanem looduskaitseinspektor. Sisuliselt töötas ta aga nüüd üksinda, looduskaitse positsioon haridusministeeriumis polnud esmatähtis. Võimalik, et osaliselt tuli ka Vilbastel kaasa minna üldise õhustikuga, mis oli minevikku halvustav. Eesti riigiarhiivis on sellest ajast hoiul Vilbaste aruanded (kes neid küll hinnata oskas või hindama pidi?) mõnede tollaste ja kavandatavate kaitsealade väärtuslikkuse kohta.
Võimude ebasoosingusse langenud Peeter Pätsi ja Johannes Maide aadressil teeb ta kogunisti kerget kriitikat, mida võib lugeda 1941. aastal 11. juunil avaldatud arvamusest Muuga-Uudeküla linnukaitseala kohta: „.. Sellel alal pidi olema endisest Liivakandi järvest algava suure kraavi suudmes rikkalikult roostikku, mis oleks pakkunud häid pesitsusvõimalusi merelindudele. Kohale sõita kontrollimiseks mulle ei võimaldatud, kuigi seda nõudis korduvalt Looduskaitse Nõukogu. Kohal selgus, et Muuga-Uudeküla linnukaitse-alal puuduvad roostikud ja teised sobivad võimalused vesilindude pesitamiseks, sest suurem osa on paljas liivik. Sellepärast ei ole Muuga-Uueküla linnukaitse-alal erilisi väärtusi linnukaitse suhtes” [1].
Ent nii, nagu Vilbastele enamasti tunnuslik oli, võitis kokkuvõttes ikkagi ratsionaalsus: „Kuid see ala on peamiselt meres (umbes 300 m rannajoonest alates mere poole), sellepärast ei ole ka tarvidust veel selle ala mahakustutamiseks, sest kevadeti kogub madalale lahele suuremaid linnuparvi. Kaitse takistab neile siis jahi pidamist”. Kriitilist suhtumist valitsevasse võimusse ja oma põhimõtete kaitsmist näitab Vilbaste märgukirja ja kohapealse selgitustööga Lasnamäe lootaimede kaitsealal, ajendatuna punaväe tankide manöövritest selles piirkonnas.

Saksa võimu all metsameeste sekka. Sakslased vaatasid elule Eestis pika perspektiiviga, sest sõja algfaas sisendas selleks piisava kindlustunde. Kindralkomissar Litzmanni korraldusega 1942. aasta 5. märtsist oli metsade keskvalitsusele (juhataja Franz Reidolf) tehtud ülesandeks looduskaitse juhtimine, samamoodi kui oli Saksamaa praktika [11]. Okupatsiooni saabudes oli riigimetsa looduskaitseobjektide eest vastutanud riigimetsade talitus reformitud esmalt riigimetsade valitsuseks, seejärel aga metsade keskvalitsuseks.
Nüüd liikus ka Vilbaste kui inspektor just metsaametkonna rüppe. Siin oli tema tööpõld haridusministeeriumiga võrreldes oluliselt avaram, kasutada sai (kuivõrd sõja-aastad seda muidugi lubasid) ameti juhatusel olevat metsaülemate (106) võrgustikku ja järjepidevalt ilmuvat ajakirja „Eesti Mets”. Head nõu andvad asjalikud kolleegid asusid otse üle koridori. Ameti abijuhatajana töötas üle-eelmisest riigikorrast tuttav Bernhard Tuiskvere, varasem usaldustegelane ja üks 1940. aastal looduskaitsemärgi saanutest, kes veel elus või vabaduses oli. Looduskaitseinspektor Vilbaste positsioon metsade keskvalitsuse juhatuse liikmena, kuhu kuulus üheksa inimest, oli väärikas. Praktiline tegevus oli loomulikult raskendatud. Vana loodushoiu seadus justkui kehtis ega kehtinud ka. Kaitse alla võetud objekte käsitleti endistviisi kaitsealustena, uusi ei lisandunud, usaldusmeeste süsteemi taastada polnud võimalik.
Üks Vilbaste varasem mõte oli kaasata uute väärtuste kirjapanekul senisest enam metsamehi: „Kas ei oleks võimalik igasse metskonda sisse seada metskonna märkmete raamatut, millesse metsamehed kannaksid kõik tähelepandavad esemed, näit. suuremad puud, haruldased taimed, rändrahnud, huvitavad taimeühingud, kaitset väärivad metsasalud jne.? [...] Kui sellase märkmete-raamatu pidamine tehakse metsaülemaile kohustuslikuks, kas siis ei saaks meie metskonnad looduskaitse suhtes selgemaks ja kas ei muutuks metskond oma ametnikelegi huvitavaks? [...] Sest mispärast peab see olema just looduskaitseasutus, kes teaduslikult või esteetiliselt huvitavad esemed võtab kaitse alla? Metsade Valitsusel põllutööministri kinnitamisel peaks õigus olema tähelepanuväärivaid puid, põõsaid, taimi jätta kaitse alla ja neid lasta kanda ka looduskaitseregistrisse” [6].
1942. aastal saavutaski Vilbaste selle, et metsade keskvalitsuse juhataja tegi metsaülemaile ülesandeks hakata pidama nn. looduskaitsemärkmikke, kuhu tuli kanda „kõik metskonnas leiduvad esemed ja alad, mis väärivad looduskaitset neil kaalutlusil, mida näeb ette looduskaitse seadus. See märkmik jääb alatiseks metskonna kantseleisse” [11]. Kahjuks pole midagi teada, kas ja kuivõrd selliseid märkmikke kasutati. Järgmise aasta kevadel, pärast Tallinna pommitamist, evakueeriti metsaamet Apja. Segaste aegade möödudes alustas pealinnas uus võim.

Nii sai Vilbaste, järjestikku kolme võimu all, mis eelmistele otseselt vastandusid, teenida samas ametis. Küllap oleks ta saanud teenida ka neljanda ametiaja, kui vastav ametkond oleks uuesti ellu kutsutud. Kuidas ometi? Enamikul esimese vabariigi ameteis alustanutel läks ju teisiti. Vilbaste aga püsis. Ta hoidus väljendamast selgelt poliitilisi seisukohti: erapooletut kirjeldust „bolðevike poolt võimu ülevõtmine” [12] nimetaksin kõige äärmuslikumana selles vallas. Ent kindlasti polnud üksnes ettevaatus tema pikaajalise kutsetöö põhieeldus. Ehk oli Vilbaste puhul erialateadmiste kõrval olulisem rahva enamiku sisemise hoiaku õige tajumine ja oskus inimesi innustada.

1. Eesti Riigiarhiiv, f 983, N 2, S 117.
2. Jõe, Lemmi 1994. Gustav Vilbaste ja Loodusmuuseum. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. X kogumik. Botaanika ajaloost Eestis. Tallinn: 58–66.
3. Hang, Vaike 1986. Dr. Gustav Vilbaste looduskaitsetegelasena. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. VI kogumik. Looduskaitse ajaloost Eestis. Tallinn: 115–133.
4. Laasimer, Liivia jt. 1994. Gustav Vilbaste elu ja tegevus. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. X kogumik. Botaanika ajaloost Eestis. Tallinn: 43–57.
5. Tõnisson, Andres (koostaja) 2006. Esimene Eesti looduskaitse seadus. Tallinn.
6. Vilbaste, Gustav 1938. Meie metsades on veel huvitavaid looduse mälestusmärke. – Eesti Mets 1: 32–33.
7. Vilbaste, Gustav 1938. Loopealsete metsastamisest. – Eesti Mets 4: 143–145.
8. Vilbaste, Gustav 1939. Looduskaitse küsimusi Eestis. – Loodushoid ja Turism 1: 11–17.
9. Vilbaste, Gustav 1939. Looduskaitse usaldustegelastest ja nende kohustest. – Eesti Looduskaitse 4: 141–145.
10. Vilbaste, Gustav 1940. Looduskaitse usaldustegelaste ühinemisest oma tegevuses. Vastus A. Allaste küsimusele. – Loodushoid ja Turism 1: 64.
11. Vilbaste, Gustav 1943. Metskondades tuleb üles otsida kõik looduskaitset väärivad esemed ja alad. – Eesti Mets 2: 60–62.
12. Vilbaste, Gustav 1943. Tervishoiuparkide korrastamisest. – Eesti Mets 6: 153-155.
13. Vilbaste, Gustav 1944. Looduskaitse ja jaht – Eesti Mets 5: 100–102.