KARUD
Bernd Brunner. Tõlkinud Kadri Leit, toimetanud Marje Lehtsaar. Olion, Tallinn, 2008. 239 lk.

Väikeses formaadis aimeraamatus on osavalt kokku põimitud kummalisi vanu lugusid ja tänapäeva teadust. Küll karude süsteemist, muistsetest koopakarudest, karujahist mitmel maal ja ajal, karudega seotud uskumustest ja hirmudest, tsirkuse- ja kaisukarudest. Rohkeid mustvalgeid joonistusi vanemast ajast. Vürtsi lisab sakslasest autori nimi, mille mõlemad osad tunduvad karulikud.
Tähtsamad kirjandusallikad on üles loetud ja lisalugemistki soovitatud. Kahjuks ei tõlkija ega toimetaja pole ihnanud lisada viidet meie Mati Kaalu raamatule „Pruunkaru” (1980) „Pääsukese” sarjast.
Tiitelleht väidab, et raamat on saksa keelest tõlgitud, aga impressumis on originaalina märgitud Ameerikas avaldatud ja küllap ka seal mugandatud ingliskeelne väljaanne. Seda reedavad anglitsismid. Nii kasutatakse lk. 99, 137 ja 191 väljendit „loodusajalugu” (natural history = looduslugu). Aristoteles olevat kasutanud imetajate kohta terminit „viviparous quadrupeds” (lk. 14 – ju ta siis ei kirjutanud mitte kreeka, vaid inglise keeles); topiste tegemisel valmistatakse neile aluseks „muumiad” (ju vist mummies, nukud? – lk.192); karud võivad liiga teha „eluskarjale” (livestock on kari inglise keeles – lk. 218); üks taltsas karu Venemaal olevat olnud „brändiarmastaja” (lk. 99); „Rocky Mountains” (lk. 165) on meie keeli Kaljumäed. Muistses Hiinas olevat kirjutatud raamat „Materia medica” (lk. 62) – kas ikka tõesti ladina keeles?
Venemaa ega Aafrika asjadega pole Saksa autor kuigi kursis olnud. Nii olevat Schrenck ja Maximowicz jõudnud 1856 Siberi idapoolseimasse külla Teibachi kuskil Amuuri jõe kaldal, nivhide juures (lk. 109). Et karupidusid tundsid lisaks nivhidele muudki Põhjala rahvad, kuni „Kalevala” runodeni 19. sajandil ja Lennart Mere filmini 20. sajandil, sellest ei paista autor olevat kuulnud.
Pentsik lugu on lk. 59, kus „prints” (küllap ikka vürst, mitte kuningapoeg) Wilhelm Radziwill olevat leidnud Minski kandis karupesa „valge nulu” otsast. Valge ehk euroopa nulg (saksa keeles Tanne) ei kasva looduslikult Karpaatidest põhja pool, aga eks kuusk ole sakslasele ka üks „Tannenbaum”. Kust tõlkija seda teadma peaks? Ei tule ta sellegi peale, et Maroko kandis „barbarite rannikul” elanud „barbari karu” (lk. 67–69) peaks olema pigem berberi karu. „Alþeeria kuningriik” (lk. 69) on ilmselt tõlkimisel sisse tulnud anglitsism (kingdom), sest sellenimelisest kuningriigist pole enne kuulda olnud.
Tõlkija näib olevat paadunud humanitaar, kes algtekstist hoolega rida ajab ja bioloogiaväljendeid sõnastikust otsib. Lk. 13 mainitakse „varast karuliiki” nimega Ursavus (on antud vaid perekonnanimi). Lk. 17 läheb asi absurdseks: „.. lõpuks liigitati see liik samasse alamliiki ..” Lk. 40: [Rosenmüller] „.. järgides tava, täiendas seda määratlust oma nimega. Seetõttu tuli teaduskirjandusse nimetus Ursus spelaeus rosenmüller”. Rosenmüller kui kirjeldaja nimi peab olema suure algustähega ja püstkirjas.
“Erinevate liikide koonduv evolutsioon” (lk. 92) oleks bioloogide keeles konvergents. Lk. 93 loeme, et Sloveenias ja Horvaatias jahitakse pruunkarusid „vastavalt piirarvude süsteemile”, aga lk. 156 on Nunavuti elanikele (Kanadas) lubatud iga-aastane jääkarude küttimise kvoot.
Lihtsalt naljakaid kohti on ka. Näiteks lk. 143 „vibud, nooled ja relvad olid tabud”, või lk. 146 peavad karujahimehed „aeglaselt luurama marjaväludel”. Või siis (lk. 105), et grisli oleks „suurepärane lihaloom”, kui ta ainult ise ei tahaks liha süüa. Piltidest on kõige lõbusam karikatuur õilsast jahimehest, kes keeldub laskmast talle ette tiritavat karupojukest (lk. 19). Tegelikult kuulub see kindlasti kaisukaru saamisloo juurde, mis tuleb alles lk. 206.
Mis ma ikka ainult tõlkijat kiusan, eks olnud raamatul ka toimetaja. Kõige kurvem, et kirjastus on koonerdanud. Oleks võinud väikese raha eest palgata bioloogist retsensendi, kes oleks needsamad ülesloetud ja -lugemata möödalaskmised enne trükkimist ära parandanud või joonealuste märkustega selgitanud. Siis poleks minusugusel norival lugejal piinlik. Muidu ju kena raamatuke, ühtaegu teaberikas ja naljakas. Igav sellega küll ei hakka.